Kui sa oled osalenud 99 maratonil on ühe jooksuvõistluse korraldamine väga stressirohke ettevõtmine.  New Yorgi maratonil oli pool miljonit pealtvaatajat raja ääres kaasa elamas. Tahaks ka! Stockholmis lendasid stardihetkel jooksjatest üle kolm hävituslennukit. Tahaks seda ka!  Istanbuli maratonil anti start silla pealt. Tahaks ka!  Londonis pakuti jooksjatele enne starti kohvi.  Tahaks ka . . .

Kõikide tahtmiste juures, mis 100 jooksjaga võistlusele kuidagi ära ei mahu, tiksub peas osavõtjate poolt teistele jooksuvõistlustele antud tagasiside. Eksisin rajalt ära . . .  Rada oli pikem . . . Rada oli lühem . . . Ja ilmselt klassikaks kujunenud: „Kus kohuke ja keefir on?“

Eesti jooksuvõistlused on ju superhästi korraldatud, vahet ei ole millise välismaise analoogiga võrdled, mistõttu jooksjad on veatu korraldusega ära harjunud. 

Ent kusagilt pidi ju alustama.

Kui mullu detsembris ehk seitse kuud tagasi sai võistluse medalid ära tellitud, polnud enam võimalik võistlust korraldamata jätta.  Ah, et miks detsembris? Sest medali tegemine ja kaugete merede tagant Eestisse saatmine võtab aega umbes kolm kuud, kui tekivad probleemid, siis neli kuud. 

Medal tellitud ja veerand kogu võistluse eelarvest läinud. . . Natuke ette rutates võib öelda, et ära kulus ka ülejäänud 80%. 

Medal

Kas keegi üldse tahab minu poolt korraldatud võistlusele tulla? Ma pole ju varem midagi korraldanud? Mida ma teen järgi jäävate medalitega?

Õnneks läks hästi ja märtsiks oli võistluse 100 stardikohta välja müüdud.  Kuna soovijaid oli rohkem, kui medaleid, oli ainuvõimalik teha ukse taha jäänud jooksjatest igaks juhuks ootenimekiri. Vähemalt keegi tuleb võistlusele, mida ma veel korraldama polnud hakanudki.

Tegelikult, raja kavand oli paigas. Start sillal, täpselt nagu New Yorgis ja Istanbulis, küll natuke väiksemal aga keskendume suurele pildile! Rada oma kella, erinevate kaardirakenduste ja mõõdulintidega üle mõõtes sain iga kord erineva numbri . . . Rada peab olema täpne, see on ju kogu asja vundament.

Kui Karen, kes Eestis raja mõõtmiseks ka ametlikku tunnistust omab, tuli rada mõõtma, sain aru, kui keeruline selline pealtnäha lihtne asi on. „Kas jooksjad jooksevad raja keskel või erinevates servades? Kas sa piirad jooksjate liikumistee koonustega?“ Raja mõõtmine ja raja märgistamine on kopika kaks erinevat külge, emma-kummaga väike eksimine tähendab meetrite jagu vigu. 

Õhtul peale seda, kui rada oli korralikult ära mõõdetud, sain teada, et päeval läbi käidud rada on 82 sentimeetrit liiga lühike.  82 sentimeetrit! 7 kilomeetrise ringi korral tähendab see seda, et maraton on 4 meetrit ja 92 sentimeetrit alamõõduline.  Igaüks, kes on maratoni jooksnud teab, et see distants tuleb nagunii otsa, kuna ideaalset trajektoori mööda ei suuda keegi joosta. Ent tõstsin tagasipöördekoha 41 sentimeetri võrra siiski edasi ja sain raja täpseks.

Aprillikuus, kui kõik Itaalias järsku haigeks jäid, sai selgeks, et võistlus toimub kunagi hiljem.  Avaliku ürituse luba tühistati ja jooksmise asemel sai keskenduda söömisele.

Poolteist kuud hiljem võimaldati uuesti spordivõistlusi korraldama hakata ning kuna koroonapööris oli kalendrist üle käinud oli terve juunikuu võistluse korraldamiseks järsku vaba.  Korralda millal tahad. Luksus.

Avaliku ürituse loa taotlus uuesti sisse ja kolm päeva hiljem positiivne vastus käes.  Müts maha nende inimeste ees, kes selle loa andmise protsessiga tegelevad. Kui sulle tuleb enne uuele avaliku ürituse loale mõtlemist e-kiri, mis annab teada, kuidas esitada uus taotlus vanade andmetega, siis on see uskumatult kõva saavutus. E-teenused, mis ka tegelikult toimivad.

Ent võistluse aprillikuust juunikuuse nihkunud kuupäev ei sobinud kahjuks kõikidele registreerunud osavõtjatele. Pakkusin osadele küll võimalust teha start virtuaaldistantsil, kuid kõigile ei sobinud ka see variant.  Ootenimekiri läks käiku. Lõpuks pääsesid starti kõik, kes end märtsis ootenimekirja panid ehk teisisõnu – ei tohi loobuda oma soovidest!

Uued spordivõistluste korraldamise reeglid panid võistlusele küll selged piirangud.  Võistlusel tohtis olla 100 inimest.  Koos korraldajatega. Null pealtvaatajat. Ent kui võistlusel on 100 registreerunud osavõtjat, siis mitu korraldajat tohib olla? Null! Õnneks iga jooksjaga, kes valis võistlemiseks virtuaalvõimaluse, vabanes üks koht korraldustiimis. Tegelikult virtuaaljooksjad seda muidugi ei teadnud. Lõpuks otsustas virtuaaldistantsi kasuks üheksa võistlejat ehk täpselt nii palju võisid sajast moodustada kõik abiks olnud vabatahtlikud ja korraldajad. Üheksa inimesega teeb 91 osavõtjale mõeldud võistluse juba ära.

Ent kui palju nooli raja märgistamiseks vaja läheb ja kuhu need paigutada? Kas ma vajan ka koonuseid, mida mul ei ole või pean asfaldile jooksuraja märgistama asfaldile kleebitud suurte jalajälgede või täppidega? Kust ma saan raja märgistamiseks vajaliku ohulindi? Kui ma märgistan raja eelmisel päeval, kas siis märgid on stardihommikul veel alles? Kui palju peab joogipunktidesse banaani ostma? Kui mul ei ole alkoholi müügi luba, siis kas ma lõpetajatele tohin alkoholivaba õlu pakkuda? Kas jooksjaid on lubatud kallistada ja kätelda?

Vaade rajale, foto: Jaan Vehlmann

Vaatamata pidevale sebimisele ja suhtlemisele oli poolteist nädalat enne võistlust märkmikus 37 tegevust, mis veel lõpetamist vajasid.

Viimastel nädalatel ütles pulsikell hommikuti miskipärast pidevalt, et uni on jama.

Kaks päeva enne võistlust läks kuus šokolaadikooki ahju. Võistluseks loomulikult.

Reedel, päev enne võistlust, läksin rada märgistama. Tunnike ja tehtud, onju! Ainult 7 kilomeetri pikkune rada ju! Kaks ja pool tundi läks! Selline lihtne tegevus nagu raja märgistamine võtab nii palju aega! Kõndisin Järve metsas kirvega nagu krimiseriaalist välja hüpanud mõrvar.

Pirukad ahju.

Meditsiinikott igaks juhuks kaasa. Muusika esitamiseks vajalikud allkirjad kahelt organisatsioonilt. Avaliku ürituse luba ja koroonapiktogrammid välja trükkida. Rinnanumbrid kätte saada. Veel üks telk tellida. Kott-toolid stardialale hankida. Käbide peal ju väsinuna ei istu. Tühistad vetsutellimuse, millele keegi pole suvatsenud vastata. Stardilipud. Auhinnad. Päikesekreem. Generaator ära tuua.

Esikolmiku karikad

Reede õhtul, mil võistluse kraam oli lõpuks kolme auto ja bussi peale mahutatud, oli kaloreid kulunud rohkem, kui maratoni joostes. Homme jooksma? Nende jalgadega? Ent keegi ei korralda ju iseendale, teiste jalad on sinu omadest alati tähtsamad. Plaan oli ju teha võistlus, mis meeldiks kaasjooksjatele, kus oleks Eesti suurim jooksumedal, teistmoodi auhinnad, stardis midagi, mis on oma käega tehtud, rada korrektne ja turvaline, abivalmis inimesed raja kõrval, võib olla paar üllatust ka. Kuna polnud varem ühtegi võistlust korraldanud, siis ma õnneks ei teadnud, mida kõik see tähendab. Miljon detaili. Miks te ei öelnud, et jooksuvõistluse korraldamine nii raske on? 

Laupäevase võistluspäeva päästsid abiks olnud inimesed ehk nagu sa paar lauset tagasi lugesid – needsamad üheksa. Kuna ilm oli palav, tuli poodi lisa vee järgi minna. Oled proovinud tuua jalgrattaga poest nelja viieliitrist veepudelit? Hiljem toodi autoga veel vett juurdegi. 140 liitrit. Rannailm ju!

Ilma sellise tiimita poleks ka jooksuvõistlus selline olnud. Supertänud veelkord!

Tänud ka kõikidele jooksjatele, kes aitasid Janeki 100. maratoni meeldejäävaks teha.

Ja otse loomulikult oli ka sellel jooksuvõistlusel oma särk, täpselt nagu suurtel võistluselgi. Kõik jooksjad said nimelt punaste käiste ja kaelaga valged särgid.

Ainult pesta on valus.

Avafoto: Jane Oblikas