Minu esimene kuu Marathon100 projektis Eesmärgiks Tallinna maraton

Kui alustada päris algusest, siis mina ei ole enam algaja jooksja. Olen täitsa arvestatav harrastajast jooksja, teen ca 3 trenni nädalas ning kiirused on mul ka suhteliselt kiired. Kui vaadata mu medalite ja karikate kogu, siis olen mõnedki korrad pjedestaalil lõpetanud, enamasti küll väiksematel külavõistlustel või ekstreemjooksudel, sest viimased on mulle kuidagi "kergemad" läbida (kerelihased on jõusaalis aastatega tugevaks treenitud).

Minu jooksuajaloo parimateks paladeks on näiteks eelmisel aastal Peetri jooksu 5km II koht, Rakvere Ööjooksu talve eri III koht. Olen maakonna krossijooksu meister aastatel 2020 ja 2017. Icebug Kõva mehe jooksul 2017.a. III koht. 2020.a. Kõva mehe jooks jääb aga igaveseks meelde, sest lõpetasin jooksu läbi valu, olles ca 3km enne lõppu jala korralikult välja väänanud, aga ma ei andnud alla, nii kangust olen täis küll, et sain seeläbi II koha. Ja mõneks ajaks minu jooksja karjäär saigi sellest vigastusest lõpu. Alles nüüd, tasa ja targu, saabun tagasi. Siht oli siiani saada samasse vormi, mis vigastuse eel.

Alati saab paremaks muidugi, aga selleks olengi siin projektis.

Emotsioonid, et projekti pääsesin olid ja on suurepärased. Minu siht on tuua tähelepanu Jooksupartneri klubile üleüldiselt ning otseloomulikult soovin korra elus päriselt kava järgi treenida. Siiani olen treeninud natuke ise ja meil siin Viljandis on ju suur Vanameister Einar Kaigas isiklikult, kes alati nõu ja treeningutega abiks. Olen Jooksupartneri klubi vabaliige olnud 2017 aastast saadik ja alati uhkusega treenerit ning klubi tegemisi pildis hoidnud, sest just see motiveerib neid, kes täna veel ei jookse, aga tahaks. Vahel on väikest motivatsiooni vaja, et saaks need botased jalga ja välja mindud... Minu tänase jooksuvormi taga on kolm nime: Keio Kits, kes on maailma parim füsioterapeut ja spordimassöör, treenerid Einar Kaigas ja Ülari Kais, kes esimestel jooksuaastatel mõlemad aitasid erinevate trennide abil mu võistlusvormi parendada.

Isegi projektis sattusin Jooksupartneri treenerite gruppi, see on mingi märk? :)

Treeneriks sain Taivo Püi, kelle käe all ma varasemalt treeninud ei ole. Googeldasin teda, esimene artikkel kirjeldab teda kui 9 kordset Eesti meistrit! Nii et treeneritega on mul vedanud! Nüüd on mul vaja tulemustele orienteeruda. Treener Taivoga on meil esimesed pikad kõned vahetatud ning kõik mu varasem spordialane taust jagatud. Vigastuste kohta küsis Taivo ka ning rõhus, et paljud jooksjad hakkavad suure hurraaga treenima, aga unustavad ületreenimise ohu- tekivad vigastused ja soovitud tulemust ei pruugita saadagi.

Kuna minul on koormustest just värskelt läbitud, siis saab Taivo mulle kava kirjutada ning saangi tema mustri järgi treenima hakata.

Veidi ka koormustestist: noh, come on, tegin seda ju esimest korda! (ehk tähtis nagu Erki Nool! Vihje Rooside sõjale). Teadsin ette, et mul võetakse jooksu ajal sõrmest verd, et mõõta laktaati (see näitab piimhappe hüppelise tõusu veres, ehk saab otse koormuse ajal mõõta ja kohe tulemust näha). Kohale jõudes saadeti mind garderoobi riideid vahetama, selga lühikesed jooksuriided ning edasi juba spordiarsti kabinetti.

Kaaluti, pandi kõiksugu vajalikud andmed kirja ning mõõdeti kopsumahtu. Mask pähe, andurid külge ning lindile. Esimene kiirus oli kõndimine ja järjest pandi kiiruseid juurde. Jooksu alguses, iga km juurde pannes ning peale maha jahtumist võeti sõrmeotsast laktaadi mõõtmiseks verd (~7 korda). Kuna ma polnud ju kunagi maskiga jooksnud, siis vaim läks nõrgaks. Tempo 4,0 juures, kui laktaaditaseme üles viskas, tekkiski tunne, et äkki järgmisel kiirusel õhku enam ei jagu ning arsti küsimuse peale: "Kas lõpetame?", arvasingi, et vast aitab. Maksimum pulsiks jäi seeläbi vaid 179, mis kohe kindlasti mu maksimum ei ole. Õnneks said aeroobne ja anaeroobne tase määratud ning üleüldises vaates on mu süda terve ja vastupidav.

Selle aasta võistlused on nagu nad on, treenida saab hetkel ju vaid virtuaaljooksude jaoks. Hiljuti toimus virtuaalselt kohalik Päri-Heimtali-Päri jooks, selle jooksu 10,3 km originaal trassil on kaks tõusu, mis teevad sellest piisavalt raske jooksu. Ning sel korral jooksin ihuüksi, õnneks päeval, mil antud etapi ette võtsin, paistis päike ning sombusesse kevadesse oli see mõnus vaheldus. Ajaks sain 45,0, ehk keskmine tempo tuli veidi alla 4,30 min/km kohta.

Kohaliku ajalehe Sakala spordirubriigist lugesin, et sain sellega esimese koha. Kui oleks olnud tegemist päris võistlusega, oleks seal kindlasti palju rohkem kiireid jooksjaid kohal olnud ning hea kui üldse pjedestaalile siis jõudnud oleks...

Ning sel nädalal on käimas ka Rimi Neste Run For Future 5km jooks, mille tulemuse saatsin treeningute ajal kella lihtsalt kinni pannes, nimelt oli vaja teha 3x2km lõike seega kahe lõigu ja sörgi summa sai seekordseks võistlustulemiks edastatud.

Kokkuvõtteks soovin kõikidele kuuele Marathon100 projekti liikmele edu ning vastupidavust, et ikka eesmärgiks pandud tulemused saaksid saavutatud!

Teekond saab olema kindlasti põnev ning uute katsumustega, lubame Teid hoida kõigega kursis!

NB: kui ma ei võistle ise, siis kohe kindlasti elan kõikidele jooksjatele kaasa! Oleme klubis seda meelt, et teisi tuleb alati toetada, ning vahel aitab just see tore hüüe: "Läheb, läheb!" Näiteks eelmisel aastal sai joonistatud Viljandi Linnajooksu jaoks plakatid: "Jookse kiiremini, sa oled selle eest ju maksnud!", "Kui sa seda lugeda jõuad, siis jooksed liiga aeglaselt!", "Jookse kiiremini, Mukunga joob finišis juba õlut!"