Kaks ja pool kuud on möödas maratoniks ettevalmistumiseks alustamisest - kolmandik teekonnast seljatatud. Saab juba järeldusi teha, mis on minu selle aasta jooksuseikluses teisiti võrreldes eelmiste aastatega.

Esmalt peab ära märkima, millise füüsilise vormiga ma neid aastaid alustasin. 

2018 aasta viimane jooks oli oktoobrikuine Rannajooks. Aastaga kogunes 400 jooksukilomeetrit. Peale viimast jooksu ei pannud tosse jalga kuni uue aasta veebruarini. Paus oli kolm kuud. Olen kuulnud, et see on sama kui nullist alustamine.

Eelmine jooksuaasta lõppes mul aasta viimastel päevadel, kokku sai aastaga läbitud juba 1500km. See oli maratoni läbimisega tuttavaks saamise aasta, maratone oli mul kaks. Uue hooga alustasin käesolevat aastat poole jaanuari pealt, seega puhkepaus oli kaks nädalat. Stardipositsioon uue hooaja alustamiseks oli eelmisest tunduvalt parem.

Emotsionaalses plaanis on suur erinevus - projektis "Eesmärgiks Tallinna Maraton" osalemine. Eelmiste aastate jooksueesmärgid ei olnud teistele väga teada, üksikud lähedased inimesed teadsid. Sel aastal on see avalik teema, tunnen vastutust ja tunnetan teiste huvi minu käekäigu vastu. Vastutust tunnen: Maraton100 ees - minusse uskumise ja antud võimaluse eest, motiveeritud tiimikaaslaste ees, Anu (minu treener Anu Piiroja) ees, kes lubas pigistada minust kõik, milleks võimeline olen. Projekti tõttu on jooksmisel sel aastal prioriteetne koht. Kõik muu, mis kannatab oodata, on ootel.

Sel aastal ma valmistun maratoniks Anu abiga! Nii hea ja lihtne on - teen seda, mida Anu ütleb. Ei mingit nuputamist, kahtlemist: kas teen õigesti, ega midagi valesti ei tee? Ise ennast treenides tegin kolm jooksu nädalas, seda vaid eelmisel aastal. Eelnevaid aastaid treenimiseks nimetada ei saa (2016a. - 100km, 2017a. - 200km, 2018a. - 400km.), seda ma mõistan praegu. Siis arvasin, et olen kõva jooksja. Anu juhendamisel on mul viis jooksu nädalas. Tihti mõtlen, et minust on saanud päris sportlase parodeerija. Minu enda treeningkava ei olnud väga loominguline - nädalas üks lühem aeroobne jooks, üks kiire (anaeroobse läve piiril) ja pühapäevane pikem aeroobne. Anu trennides on lühemad ja pikemad kiirendused (tasasel maal ja tõusul) põimitud aeroobsete jooksude sisse.

Treeningkordade suurenemisest on tõusnud ka jooksumahud. Eelmisel aastal märtsi lõpuks oli mul joostud 290km., sel aastal - 540. Tossud on varsti kulunud. Olen võtnud osa Anu väledate jalgade klubi treeningutes. Vahelduseks on hea näha kui viletsakene teiste kõrval olen, paneb rohkem pingutama. Ise omaette treenides on oht muutuda uimaseks, arvates et oled ülitubli. Valusa laksu, nii füüsilise kui vaimse, sain ühises ÜKE trennis. Seal ma olin ikka kehvake, poleks uskunud. Neli päeva läks toibumiseks, teisel ööl ei saanud magada - valutas kõik, mis mul olemas on. Mind lohutati, et mõne trenniga läheb olukord paremaks. Teist võimalust, õnneks või kahjuks, ei ole veel tekkinud.

Vähem tähtis ei ole ka kehakaal. Tavapärases elus tundsin ennast oma 82-84 kiloga suurepäraselt, mingit vajadus ennast söömises/joomises piirata ei olnud. See, et ülekaaluga kiiresti joosta on raskem, oli minu jaoks iseenesest mõistetav. Eelmise aasta maratonideks õnnestus ennast kärpida 79-80 kiloni. Aasta algas 81-ga, siis interneti avarustest komistasin kalkulaatori otsa, mis arvutab ajalise tulemuse muutuse kehakaalu muutumisel. Selle järgi 80kg juures +/- 1kg kehakaalu muudab maratoni läbimise aega +/- 2,5 minutit. See info andis lisatõuke ja sain kehaga kokkuleppele, et panen 5-6kg sügiseni hoiule. See eesmärk on peaaegu saavutatud, hambad on olnud säästurežiimil. Juba küsitakse - mis juhtus?! Tehakse märkusi, et olen vanemaks jäänud, nahk pole piisavalt pingul.

Mis on siis seni nähtud vaeva tulemus? Piilusin 2016.a. trennide näitajaid. See oli aasta, mil tegin esimesed vabatahtlikud jooksusammud - valmistusin 10km jooksuks. Läbisin 8km vahemaid keskmise pulsiga 160+. Täna suudaks sellisel pulsisagedusel kesta vaid juhul, kui kuri hundikoer mind taga ajaks. Kui võrrelda pea nelja kuu taguse vormiga, mil suutsin läbida maratoni alla nelja tunni (tempo 5.40/km), siis hetkel suudan sama tempoga joosta aeroobsest lävest 10 löögi võrra madalama pulsiga. Kiirus on tõusnud ja pulsisagedus langenud - lühike kokkuvõte seni tehtust. Kiiruse tõusu taga on korduvad kiired lõigud, ökonoomsem südametöö on suurema jooksumahu tagajärg.

Nädal aega tagasi sain tuttavaks virtuaaljooksuga. Olen sellisest jooksuvõistluse formaadist lugenud, ei pakkunud mingit huvi - igav tundus. Anu arvas, et võiks kontrolljooksuna ära teha -  lähiajal päris jookse näha ju ei ole. Saigi poolmaraton läbitud. Ja oligi igav, emotsioonitu kulgemine :) Hea oli see, et lihtne oli plaanist kinni pidada - alustada mõõdukalt ja sujuvalt, järk-järgult pulsisagedust tõsta. Pärast eelmise aasta ebaõnnestunud Tallinna maratoni olen kõrge pulsi suhtes väga tundlikuks ja ettevaatlikuks muutunud. Ja kui tavaliselt peale stardipauku mõistus kipub vastassuunas kihutama ja plaanist kinni pidada on raske, siis sel korral oli kõik kontrolli all. Anu jäi ka rahule, saime kinnitust, et oleme õigel teel. 

Olukorras, kus päris võistluste toimumine on teadmata ajaks pausil, läbin kindlasti veel nii mõnegi virtuaaljooksu.

Järgmisel korral tahan teiega rääkida motivatsioonist. Ja luban, et siis saab Tallinna Maratoni ajaline eesmärk välja hõigatud.

Seiklus jätkub!

Olge terved ja sihikindlad,

Vitali

Fotod: Mallor Malmre