Kas sa oled kunagi mõelnud, mis kraam sul tossu sees on? Ehk teisisõnu, mis materjalid jäävad reaalselt jala ja asfaldi vahele.  Tõenäoliselt mitte . . . Võib olla on tossu värv sellest kõigest tähtsam.  

Ent võttes arvesse seda, et näiteks siledal maal ja kõval pinnasel joostes mõjub su jalgadele sinu kehakaalust kolm korda suurem raskusjõud, võiks ju vahel värvist kaugemale mõelda. 

Seetõttu võtsingi ette selle, millest olin pikalt mõelnud – saagisin pooleks oma vanad jooksusussid.  Olin oma Asics Kayanodega ca 1100 km jooksnud ning siit ja sealt andsid jalad tunda, et on viimane aeg need tossud riiulisse tõsta.  Välistald oli kohati täiesti ära kulunud ning pikematel jooksudel tekkis suure varba luu all tunne nagu jookseks paljajalu asfaldil.  Ei olnud hea tunne.

Mistõttu võtsingi kätte sae ning lõikasin oma Kayanod pooleks.  Olin valmistunud pikemaks pusimiseks ning olin üllatunud, et jooksusussi pooleks saagimine läks nii kergelt. 

Mida tossusisemus endas peitis?  Kõige suurema osa talla ristlõikest moodustas loomulikult pehme valget värvi vahetallamaterjal.  Näpu vahel katsudes tundus, et see materjal polnud 1100km jooksul oma pehmendavatest omadustest väga palju kaotanud.  Ent kui sa paned selle materjali peale näiteks 3x70kg raskust, on tunne hoopis teine.  Tegelikult amortiseerubki see valge materjal tossu kasutamisel kõige kiiremini - isegi, kui kulumisjälgi kusagilt veel ei paista, siis materjali pehmendavad omadused muutuvad 1000km jooksul piisavalt, et oleks aeg hakata uute tossude peale mõtlema.  

Välistallas torkas silma kahte erinevat värvi kummilaadset materjali.  Oranž ja must kumm on ilmselt erineva tihedusega – jala sisekülg ja väliskülg vajavad ju välistallalt erinevat toetust.

Sinist värvi sisetalla ja valge vahetalla vahel paiknes veel täiendav, musta värvi materjal, mille funktsiooniks samuti jooksmisel tekkiva põrutuse vähendamine, kuid ka energia tagastus tõukel. Miks sisetald valgest vahetallast tugevam on - ikka selleks, et joostes maapinna tunnetus parem oleks.  Muidu oleks ju tunne nagu tiiburiga tormisel merel.

Valge vahetalla sees paiknesid Kayanodel väiksed geelipadjakesed.  Tossu välisküljelt on ilma seda lahti lõikamata see geel tegelikult ka näha, kuid ootamatult leidsin ühe sellise ka kanna alt.  Eks kand vajab rohkem tuge ja kaitset põrutuse vastu ning seetõttu see geelipadi seal paiknebki.

Täpselt sama kraam oli jooksusussi pöiaosas, kuigi seda valget värki oli seal mõnevõrra vähem.  Ka geelpehmendust päris tossu eesosas ei olnud.

Ent mis mulle kõige suurema üllatuse valmistas oli pealsete sisemus.  Asicsi pealsed on tegelikult ülimugavad, kuid ega ma ei oodanud, et leian sealt seest ligi sentimeetrijagu poroloonilaadset materjali.  Ah et seepärast istuvadki pealsed sul hästi jala ümber . . .  Vihmaga joostes imevad need poroloonid tõenäoliselt mõnevõrra vett endasse, kuid palju ma siis vihmaga ikka jooksen.

Lõppkokkuvõtteks – pisikesi vedrusid ma oma tossude seest küll ei leidnud, kuid igasugu kraami oli omajagu.  See, et tallas on kasutatud kuute erinevate omadustega materjali, tähendab, et keegi on selle peale ikka põhjalikult mõelnud.  Kui ma tahan end vigaseks joosta, siis ma teen seda loomulikult ikka – kõrvade vahel paiknev materjal on alati olulisem tossu sees olevast materjalist, kuid hea on teada, et vähemalt on see mulle võimalikult raskeks tehtud.