„Eesmärgiks Tallinna Maraton“ projekti algusest on möödas juba mõned kuud.. nii ma peaksin seda juttu vist alustama. Tegelikult ma ei tahaks üldse ainult projektist rääkida, sest jooksmine oli ka ennem seda fun. Mul algas nüüdseks neljas jooksu hooaeg, olen ka varasemalt plaani järgi treeninud, aga mitte nii „ma-ei-tea-kas-ikka-suudan“ eesmärke seadnud. Sellegi poolest on projektis osalemine toonud kaasa palju põnevat ja uusi tutvusi. Kõige suurem aitäh minu ebakorrapärast graafikut arvestavale treenerile. Ma loodan, et Sa ikka usud veel minusse.

Miks ma tahan joosta? Ma olen alati olnud aktiivne ja liikuva elustiiliga – mänginud aastaid jalgpalli ja matkanud. Otseselt jooksutrenni ei olnud ma varem teinud. 2016 varakevadel võtsin vastu otsuse, et Viljandi järvejooks – siit ma tulen. Tegin natukene omal käel trenni ja seadsin eesmärgi, mille üle alguses kõik tuttavad nalja heitsid. Hoolimata raskele jooksule, täitsin ma oma eesmärgi ja jooksin ümber järve vähem kui tunniga. Tunne oli ülev ja nii see algas – andsin jooksmisele sõrme, aga see võttis kogu käe. Treenisin enda teadmiste järgi ja nautisin jooksmist. Enamasti ajad paranesid iga jooksuga, aga vahepeal oli kurb ja voolas ka pisaraid, kui iseendale seatud eesmärgid päris ideaalselt täidetud ei saanud. Eks igal alal ja igal ühel on vahepeal tõuse ja mõõne. Täna ei jookse ma ainult eesmärkide nimel, vaid enesetunde nimel. Isegi kui töölt koju tulles ei ole mitte mingit tahtmist jooksma minna, siis tuleb ennast vahel natukene sundida, aga see tunne peale seda on enam kui 120% parim, mis olla saab.

Natukene tuleks nüüd ka projektist rääkida, mille algus oli minu jaoks pika reisi tõttu lünklik. Nüüdseks olen juba mitu kuud ilusasti järje peal. Mõni nädal on raske, mõni nädal on väga raske.. aga koguaeg on lõbus, ausalt ka. Isegi need rasked nädalad. Kõik on ilusasti tasakaalus – tempo ja vastupidavus, aga ka puhkus, sest räägitakse, et see ongi kõige olulisem osa.

Nädalaplaan sisaldab tavaliselt erineva pikkusega kergemaid jookse, tempokrossi või tempolõike, ÜKEt ja jooksuharjutusi ning lõdvestusjookse. Siiamaani on projekti kõige pikem jooks olnud minu jaoks 17km.

Lisaks trennidele olen kaasa teinud kahel jooksul – Rabajooks Tallinnas ja loomulikult Viljandi järvejooks. Kuna Viljandi on nendest kahest värskem, siis ma teen sellest kiire ülevaate. Eelmisel aastal lõpetasin jooksu 645ndana, aga see aasta sain stardinumbriks 2680. Ei olnud tore, üldse mitte.. aga mis mul üle jäi. Vähemalt saan enda rahustuseks oma lõplikult netoajalt mõnuga 1:30 maha võtta, kuna täpselt nii palju kulus, et stardikaare alt staadioni väljapääsuni jalutada ja siis sai jooksma hakata. Palavus andis varsti endast märku, sest pidin ju üritama kaotatud aega tagasi teha ja ega see jube tõus ka ei aidanud. Ajasin ennast korralikult hingeldama ja pulsi lakke, aga pärast oli ju veel piisavalt kilomeetreid, et kõik uuesti kontrolli alla saada. Mäkketõusu jäljed kadusid õnneks päris kiirelt ja sain hea rütmi. Otsustasin hoida aega 5:00min/km juures, et jooksu lõpuni nautida. Kõik sujus väga ilusasti ja enesetunne püsis hea. Ümber järve uuesti tagasi finishi poole pöörates tuli ebasoosiv vastutuul. Olin rahul, et ennast põlluvahel hingetuks ei rühkinud ja jäi jõudu viimastel kilomeetritel joosta isegi 4:38min/km. Netoajaks on kirjas 59:24. Ise olen rahul, kuna tean, kuhu mu väärtuslikud 1:30minutit kadusid. Seekord arvan, et ajast olulisem on tunne, et mul on veel varu. Ehk see varum aitab mul täita oma püstitatud eesmärgi. Õnneks on sinnani veel natukene aega ja uued trennid juba ootavad.

Lisaks trennidele, ootab mind 18ndal mail Gothenburg’i poolmaraton. Peale Viljandi jooksu tunnen, et miski ei ole veel kadunud!

Loona valmistub Tallinna maratoniks klubis Jooksupartner ja teda juhendab Taivo Püi.

Fotod: Mallor Malmre.