Monterosa on Alpide kõrguselt teine mäemassiiv, mis jääb Mont Blancist linnulennul 85 km itta. Sellel on 12 üle 4000 meetri kõrgust tippu - enam-vähem neid  mööda  jooksebki  Šveitsi-Itaalia piir. Monte Rosa põhjaosa jääb Šveitsile, lõuna Itaaliale. Walserid on väike vana-saksa keelt rääkiv rahvakild, kes elabki Monte Rosa ümbruse orgude tippudes. Maastikujooks, millest jutt käib, ongi põlistel walserite aladel. Sellel on neli erinevat distantsi.  Pikim - 115km distants - kulgeb Lysi ja Ayasi orgude mägiradadel ja kogub ca 8240 tõusu-laskumismeetrit. 50 km (+/- 3940 m) ja 20 km (+/- 940m) jäävad Lysi - ehk kohalikus murdes eesti keelele nii sobivasse Liisu nimelisse orgu. Lisaks "kõigest" 200m tõus-laskumisega "fun run".

Minul oli esialgu plaanis minna 115km distantsile. Korra olin seda juba proovinud aga poole peal katkestanud. Ega seekord tunne kõige parem polnud, taastumine juunilõpu Spine 170 km'st võttis oma aja. Otsustasime abikaasa Ruthiga nädal varem kohal olla ja mägedes matkata, et siis tunde pealt otsustada, kas jooksule registreeruda. Matkamine oli meeldiv aga tunne 115 km rasket võistlust ei lubanud. Üsna viimasel hetkel tuli hea idee minna 20 km võistlusele.

Jooksja jõudmas Alpenzusse, tagaplaanil Monte Rosa tipud Lääne (vasakul) ja Ida (paremal) Lyskamm

Registreerimine sujub tõrgeteta kuni arstitõendini. See on siin kohustuslik ja mööndusi ei tehta – võistluse kodulehelt saab alla laadida spetsiaalse vormi, mille arst peab täitma. Mul on abikaasa Ruthi (kes on ametilt arst) väljastatud tõend kaasas, Ruth ise on ilma. Kavas on küsida, kas nad trükiks ühe tühja blanketi välja ja Ruth võiks selle sealsamas ise enda kohta täita. Imelik ju on, aga mitte ebaseaduslik. Nii kaugele asi ei arene – nimelt märkab registreeriv tütarlaps, et minu arstitõendil on sama nimi mis äsja registreeritud kontestandil. Ta küsib üllatunult, et kas Ruth on arst. Kuuldes „jah’i“ sosistab ta midagi kõrvalregistreerijaga, naeratab ja ütleb, et kõik on korras. Rohkemat pole vaja. Vinge värk! Meie start on järgmise päeva hommikul, õhtul vaatame veel 115km starti. Pisar poeb silmanurka, kaks aastat tagasi asusin samamoodi siit teele, ehkki ei lõpetanud. Öösel kuuleme müristamist ja vihmasadu. Vaesed poris müttajad, mõtlen sooja teki alla ja magan edasi.

Hommik on pilves ja sombune. Jahe. Tegelikult jooksuks väga sobiv. Jalutamine starti võtab üle poole tunni – ikkagi linna teises otsas. Paljudel on üsna suured seljakotid, meil vaid vöö maastikujooksule omase kohustusliku varustusega, mis on nii lühidale distantsile omaselt napp – telefon, tops, joogipudel. Muidugi ka number ja matkakepid. Ärevus nii suur polegi. Loodan nii nelja-viie tunniga hakkama saada – ikkagi 20 km ja 1 km tõuse. Ruth tegi kaks aastat tagasi selle jooksu sutsu alla 3 tunniga ja loodab seekord kah samale ajale rihtida. Vahetusriiete koti jätame starti – spordihoonesse – ootama.

Põmm ja minek, saatmas AC/DC „Thunderstruck“. Laeb kohe õige energiaga ja tunne on kuidagi väga hea. Jooksusammu pean alguses pisut punnitama aga varsti on soe sees. Näen viimast korda Ruthi ühel käänakul ja siis läinud ta ongi. Varsti hakkavad  teised mullegi jalgu jääma. Suur probleem see pole, sest alguse kruusateed ja tiir läbi linnatänavate annab parasjagu võimalust oma koht leida

Ja olemegi teel kõrvallinna Trinite poole. Sinna on ca 8 km, kruusatee aheneb kohati kitsaks rajaks millel on pikemaid tõuse ja järsemaid laskumisi. Umbes viiendal kilomeetril on ka esimene söögipunkt aga ei malda sealt midagi võtta. Kuidagi eriliselt hea tunne on joosta.

Laskumine Alpenzust

Trinites pöörab rada läbi linna, üle Lys’i jõe silla ja siis algab päris maastikujooks – tagasi St-Jeani viib looklev matkarada, mis oma pool kilomeetrit mäkke tõuseb. Neil tõusudel möödun paarikümnest kaasvõistlejast. Öine äike on rajad mudaseks teinud. Kohati on vägagi libe. Ja uuesti kostab kõminat. Sünkjasmustad pilved justkui valguvad Ayas´i poolt üle nõlvade meile peale. Tuul vakatab. Äike on taas tulekul. Tahaks kangesti Alpenzu juurest järsust rajast alla jõuda enne kui vihama kätte jään. Siis on taas laugem rada ja vaid viis-kuus kilomeetrit lõpetamiseni.

Alpenzusse pisut alla kahe tunniga – kartsin kolme-nelja! Joon kiirelt pisut vett ja padavai mäest alla. Põlved valu ei tee – ju on adrenaliinitase piisvalt üleval – aga igaks juhuks lähen lühikeste tippivate sammudega. 15 minutiga on pool kilomeetrit laskutud aga samas on taas kümmekond kaasjooksjat must möödunud. Pole hullu, tähtis on enne vihma all olla. Ja see õnnestubki.

All on ühes Tshemnoali-nimelises külakeses taas joogipunkt. Rüüpan kähku pisut koolat ja jooksen edasi. Hästi hea tunne on joosta, laskumine on põlved ja kere kuidagi mõnusalt soojaks teinud. Ka laugemad tõusud lähevad joostes. Just St-Jeani jõudes hakkab tihedasti sadama ja kõmistama. Nüüd ilmuvad seljakottidest välja tormijoped aga mind ajab see pigem muigama. Vihm pole külm, mäed on seljataga ja finiš ees. Mis muud kui edasi. Linna sisse rada enam ei vii, möödume suhteliselt laia matkarada pidi südalinnast, et siis järsult nõlvast laskudes mõne pöörde järel jõuda viimasele sirgele. Väike pingutus ja olen pisut alla kolme tunniga päral! Oh seda rõõmu!

Laskumine Alpenzust

Spordihoones on soe, mürtsub muusika. Igale osalejale on ette nähtud tops õlut ja söök. Kuna vahetusriiete kott on kadunud ja Ruthi pole, siis ju on ta veel pesemas. Teen pingil istudes aega parajaks ja varsti näengi Ruthi. Tal oli läinud ka hästi, tubli pool tundi kiiremini  kui kaks aastat tagasi. Hiljem avastame protokollist, et ta oli oma vanuserühma võitja. Mina olin muidugi tagapool… aga ikkagi mitte kõige lõpus. Õigel - st autasustamise ajal - seda kontrollida ei taibanud. Rõõmustame koos, ma käin ka pesemas ja asume sööma. 

Selleks rebitakse rinnanumbri küljest kupong ja antakse vastu neli kviitungit – esimesega saab topsi õlut, teisega pudeli vett, kolmandaga pisikese annuse espressot ja viimasega terve suure kandikutäie restoranitasemel süüa. Kõigepealt suur taldrikutäis pastat - valida kolme kastme ja lasanje vahel. Siis võid valida eri polentade vahel erineva hautise kõrvale. Siis singi-vorsti-juustuviilud. Siis puuviljavalik magusa kastmega. Jeerum, kui hea see kõik on. Rammestununa ootame vihma lõppemist aga see ei taha kuidagi järele jätta. Lõpuks kõnnimegi läbi vihma koju. Natuke tüütu ju on aga külm ei jõua hakata. Teel pakuvad lausa kaks autot küüti aga loobume.

Ülimõnus tunne, just perfektne tähistamaks sünnipäeva ja uude vanusegruppi jõudmist.

Mart Einasto