Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama nagu Agu Sihvka hoopis kaugemalt kui septembrikuine Moskva. Mõned aastad tagasi Pariisis oma esimest välismaratoni joostes sai finišis jooksujärgsetes emotsioonides paari taanlasega sutike juttu puhutud ja ka kaunist rada kiidetud - üks vaatamisväärsus teise otsa. Sellega olid kõik nõus aga üks neist mainis,  et Moskvas on siiski etem.

Sinna see lugu jäi ja kuigi vahepeal on nii mõnedki ägedad jooksud tehtud, siis sellist tõelist metropolimaratoni paraku mitte. Eelmise aasta lõpus sai härjal sarvist kinni haaratud ja Moskvasse ära regatud. Registreerimistasuks oli 3500 rubla ehk siis ca 50 eur. Kohtadest puudust ei olnud ning loosirattas keerlema ei pea, aga jooks on  kiire kasvuga. Maratoni sellisel kujul korraldati vist 7. korda ja alustati paarituhande osalejaga. Sel aastal oli ca 25 000 osalejat - tõsi see arv jaguneb laias laastus kaheks, sest start Luzhniki staadioni kõrvalt antakse täpselt samal kellaajal ka 10 km distantsile. Aeg läks - talvest sai kevad ja kevadest suvi. Suve algul sai joostud ka Stockholmis (mida muideks peetakse üheks kaunimaks maratonirajaks maailmas).

Teadupärast on Venemaale sõiduks  hädavajalik üks obligatoorne tegelane – viisa. Kuna ei teadnud enda hingel mingit pattu ja ole ka Vene riigivastase tegevusega tegelenud (kui ehk saunalaval Putini naljade vestmine välja arvata :-) ), siis oli protsess küll tüütu aga iseenesest probleemitu. Samas on see tüütu protsess ilmselt küll üks peamisi takistusi, miks eestlased ei ole Moskvasse jooksma jõudnud. Õigemini iga aasta ikka mõned jooksevad, samas kui paljudes Euroopa linnades käiakse üsna hulgi. Viimase aja uudised annavad muidugi lootust, et elektrooniline viisa on sel teemal toomas muutusi. Võin kihla vedada, et Moskva maraton muutub eestlaste seas popiks.

Viisa ilusti käes ja järgmine vajalik dokument- arstitõend. Tõend tuleb esitada EXPOl numbri saamisel ja see tembeldatakse ning võetakse korraldajate poolt ka ära. Kui juba numbri kättesaamisest räägime, siis ärge unustage ka passi, sest lisaks piiriametnikele kontrollivad seda ka korraldajad.

Moskvasse minekul on variante mitu. Tõelised nostalgiagurud valivad kindlasti rongi aga kapitalistlik ühiskond on vist oma töö teinud - valisin lennuki (lendasin airBalticuga Riia kaudu Sheremetjevosse) ja  lennusõidugraafik oli väga hea ja kiitus lätlastele.

Kui Stockholmi maraton on igati tehtav päevaga (mida ma ka tegin) - hommikul starti ja õhtul tagasi, siis Moskvas nii ei saa (ja ka ei tahaks, sest vaadata on seal meeletult). Kuskil peab elama. Kuna linn on tohutu (kogu suures linnastus ca 17 miljoni inimest), siis ka hotelli valikul on esmane -  asukoht. Tegelikult saab muidugi ka kaugemalt ilusti liikvele, sest Moskva metroo on uskumatult laiahaardeline nagu linngi. Metroo suurust näitab seegi, et maratoni EXPO asus suures näitustekompleksis hoopis Moskva linnapiiridest väljas Moskva oblastis Krasnogorskis. Ja ka sinna läheb metroo. Kellel muidugi aega käes ja kes inimkatseid teha tahab võib ka bussiga minna. Pool päeva saab peaaegu tasuta soojas ruumis istuda :-)

Hotellid on muidu kesklinnas üsna krõbeda hinnaga, aga leiab ka väga häid pakkumisi. Minu peatus oli Arbatskaja. Kes otsib, see leiab ja mis peamine - vaadake, et metroopeatus on kiviviske kaugusel. Transport ise Moskvas on üliodav ja ülimugav. Sõitsin metrooga nagu segane ning transpordikulu kokku vaid ca 10 eurot (Londonis saab selle eest mälu järgi vaid mõne sõidu). Seda siis 6 päeva peale, sest Moskvas ei jõua mõne päevaga midagi. Ja vaadata ja teha on seal metsikult. Super linn!!! Äärmiselt positiivsed elamused!  Ütleme, et nagu kultuurne treeninglaager- iga päev 25-30 km jalutamist ja piiramatul hulgal emotsioone. Ja kui te vaid näeks kui ilusti linn on valgustatud ehk tehakse kunagi ka öine maraton. Väga luks oleks!

Moscow City maratonipäeva õhtul

Aga juba mainitud EXPOst ka natuke. Selline üsna korralik, ei saa öelda, et hiid-EXPO, aga enamik kaubamärke ilusti olemas. Esindatud olid mõningad  jooksuvõistlused (ka Riia maraton muideks), erialased loengud, pastaparty (ports oli küll tilluke aga muu jaotava nänniga täitis kõhu korraks ära küll). Numbri kättesaamisest juba rääkisin, korraldajate poolt sai ka Asicsi maratonisärgi ilusalt “MOCKBA” rinnal säramas. Jagati ka alkovabat õllet, seekord siis sponsoriks Heineken. Soomlased tegid nalja, et kus viin on. Lugu selline, et Moskva maratoni ametlik nimi on Absolute Moscow Marathon. Mis pildi ette viskab? Viin küll e-ta aga kes seda ikka märkab. Tegelikult küll peasponsoriks Absolute finantsgrupp :-).

Aga nüüd siis jooksust endast. Maratoni start asub Luzhniki spordikompleksis, mis igati hästi ligipääsetav metrooga ja start kell 9 pühapäeva hommikul. Korraldajad palusid kohale tulla varuga, kuna turvakontroll võtvat aega ja turvakontrollid on Venemaal korralikud. Pole muuseumi, kaubamaja, metroopeatust jms kus poleks nn pommiväravaid ja politseid (tahaks nii kirjutada miilits aga miilitsast on jäänud ka Venemaal ju ainult mälestused ja anekdoodid). Ostankino teletornis oli turvakontroll nii kõva, et oleks nagu sõjatehasesse sisenenud.

Aga see selleks. Olin tund aega enne starti Luzhnikis “pommimasinas” ja natuke kahetsesin, et ikkagi liiga vara - sest väljas oli külm, vihmasadu ja boonuseks veel ka tuulepoiss. Saju ja tuule eest andis peituda staadioni väliskaarte alla, aga külma  eest peidukohta polnud. Telefon näitas nn tuulekülmaks 1 kraad (staadioni kraadiklaas näitas 5 kraadi) Ikkagi plussis :-). Südant soojendas siiski teadmine, et varsti saab rajale ja siis enam külm ei ole - aga ma eksisin :-). Inimesed lõdisesesid ja kurb oli vaadata neid, kes olid enda üleriietega koti juba pakihoidu andnud. Istusin suusamüts peas ja kindad käes.

Täiesti harjumatu kogemus, Ateenas oleks jahedama ilma eest pool kuningriiki ära andnud. Ma ei ole kuskil näinud nii hästi korraldatud pakihoidu, seda enam oli imekspandav, et miks oma riietest nii vara loobutakse.

Üks Stalini seitsmest õest - Kotelnicheskaja “tort"- stardini on veel 12 tundi.

Nii nüüd algas põnev mäng, millega joosta - ainukene kindel komponent olid tossud :-). Kindlasti teadsin ka seda, et jooksen lühikeste pükstega. Õnneks  olin Moskvasse  kaasa võtnud Odlo käisteta alusärgi, mida kasutan suusatamisel esimese kihina. See läks selga ja jooksusärk peale. Harilikult kasutan enne starti mõnda oma aja ära elanud sviitrit, mille siis stardin ära viskan. Seekord oli kaasas lausa kampsun (ilmselt sisetunne aimas külma :-).

Start oli lainetega (stardigrupp määratakse jooksja eeldatava lõpuaja järgi) - ossaa jummel, kui te oleks näinud seda riiete hulka, mis siis stardipaugu kõlades ära visati - mõne väiksema linna rahva oleks ära riietanud. Aga enne seda oli veel Venemaa hümn – tuttav viis ja tunne oli nagu oleks olnud NSVL meistrivõistlustel :-). Lained järjest läksid ja dressikad ja soojendusriided lendasid.

Nii, minu start- pauk lajatas aga millest ma ei suutnud loobuda oli kampsun. OK, panen esimese kilomeetri kampsuniga :-). Liikusime Luzhnikist mööda jõekallast ja nautisime Moskvat. Ilus, tõesti ilus – suursugused hooned, kaunid vaated, ajalugu, kultuur.

Novodevitshi klooster. Siin aia taga puhkavad oma viimast und Boriss Jeltsin, Nikita Hrustsov,  Juri  “briljantkäsi” Nikulin. Rahvast raja ääres on vähe aga kes see ikka halva ilmaga väljas liguneda tahab – hommikukohvi aeg ka alles. Aga politseid on palju, ju neil siis kohvi joodud :-). Meeleldi oleks  mõne uhke vaate soojuse vastu vahetanud. Vihma sadas ja kampsun  raskenes pool kilo kilomeetri kohta :-). Selge oli see, et mingit rekordit siin ei jookse ja püüaks lihtsalt Moskvat nautida. Plaanisin teha sellise mõnusa jooksu aga samas väga palju jokutada ka ei tahtnud, muidu tuleb keha leeklambiga finišis üles sulatada :-). Korraks ilmuvad pilti ka 10 km jooksjad, kui rajad lähevad hetkeks kõrvuti. Kadedus poeb hinge – saavad varsti soojad riided selga. 

Venemaa Valge maja ehk siis valitsuse kodu. Vastaskaldal hotell Ukraina, üks Stalini seitsmest õest. Äge, emotsioon ülev, sest selge oli ju see, et millalgi peab ka soe hakkama. Ja ega ma suhkrust ju pole.

Moskva City, s.t. pilvelõhkujatega ärilinnak. Enamik Euroopa kõrgemaid hooneid asuvad just siin.  Kaunis! Ja sadu jäi ka järgi. Jalad on üllatavalt head hoolimata  eelmise päeva käimismaratonist. Kilomeetrid lähevad lennates ja olin kindel, et suudan täna kampsunite klassis TOP 10-sse joosta. Äkki isegi vanuseklassi ära võita :-).

Moskva Zoo - siin elavad Hiinast laenule võetud pandad. Kudrjanski pilvelõhkuja. Enesetunne oli väga hea ja jooksin oma hotelli lähedalt mööda. Äkki toon kuiva kampsuni :-). Välisministeerium - järjekordne Stalini kaunitar. Raja ääres on küll politseinikud  aga kus on Lavrov?

Esimene suurem sild.  Alati on maratonil teatud tegelased, kes kisuvad suu naerule – rebased, karud ja kõrvitsad. Seekord oli pull tüüp kõlarimees (jooksis kõlarid seljas), kellest sellel sillal mööda jooksin. Gorki park - linnarahva lemmik ajaveetmiskoht. Kuskil 19 km kandis hakkas lõpuks mõnus ja soe ning murdehetk oligi saabunud - kampsun lendas rahva hulka ning tänasel päeval on loodetavasti  leidnud mõnes peenemas datshas juba ka kasutust :-).

Oleme taas jõudnud jõe äärde. Rahvast on raja ääres juba rohkem. Prouad on lausa kontsakingades maratoni vaatama tulnud :-). Taas sillaületus. Rahvas elab täiega kaasa. Emotsioon läheb veel paremaks :-).  

Tverskaja. Võrratu arhitektuur. Allamäge lõik – nii võiks lõpuni olla ja mis veel uskumatum - päike tuleb korraks välja. Punane väljak. Ilmselt Putin tuli Kremlisse natuke tööd tegema ja keegi vajutas nuppu :-).

Luzhniki staadion

Pole näinud kuskil maratonil nii sõbraliku õhkkonda kui Moskvas – üks näide - Suure Teatri juures ühel laugjal tõusukesel joogipunktis jään vett juues korraks seisma, mu kõrval peatub üks kaasvõistleja. Ütleb, et haagiks talle sappa, annab mulle oma geeli ja ütleb, et nüüd jookseme - viimased 10 on jäänud.  Jah ohh imet, süda läheb soojaks ja jalg kergeks ja kilomeetrid lendavad.

Lubjanka. Tuleb kiiresti joosta, muidu saab halb aura võimust. Taas jõeäär aga nüüd siis juba teisel kaldal. Kotelnicheskaja “tort”. Moskva jõel sõidavad turiste vedavad jõelaevad, kus silmad suured  jõllitatakse kaldapealsel toimuvat. Nüüd ainult 7 kilti veel ja siis juba finiš.

Üks laps seisab suure sildiga, kus kirjas, et sutike veel ja siis saad õlut :-).

Väga ilus Zarjadje park koos oma jõe kohale eenduva sillaga. GUM paistab. Ilmataat valab jälle vett - suht väsimatu sell. Vastik tuul. Ära virise Tambet – jookse! Imelised vaated ja kõik need muidu konstantsete ummikutega hädas olevad tänavad on meie päralt :-).

Kreml oma kogu ilus. Spasski torn - Vremja tuleb meelde. Lenini mausoleum. Vaatasin härra eelmisel päeval üle. Ta oleks kindlasti hea maratoonar olnud - väike ja kerge kondiga :-).  

Moskva uhkus ja iludus - värviliste sibulatega Vassili Blazhennõi katedraal. Joogipunkte on väga tihedalt, pea iga 3 kilomeetri tagant aga suurt joogijanu pole. Suht puutumata jäävad ka svammilauad, sest vett tuleb ju taevast. Järjekordne kaunitar - maailma kõrgeim õigeusu kirik (Lunastaja Kristuse katedraal), mille Stalin lasi õhata aga mis nüüdseks taas üles ehitatud.

Rahvast on raja ääres  rohkesti - karjutakse davai, molodets. Jooksen kahest soomlasest mööda. Peeter I hiidkuju, mis algul oli küll Kolumbus aga väikese iluravi (loe: pea vahetamise) tulemusena muutus imperaatoriks. Ja hakkabki seiklusrikas merereis läbi saama. Veel Kaitseministeerium - issand kui suur hoone – mis muidugi Venemaal ei ole ime! Ja jeeee, Moskva Ülikooli peahoone kaunis tornike juba  paistab ja ongi Luzhniki taas.

800 meetrine lõpusirge. Uhkem oleks muidugi finišeerida Luzhniki staadionil aga korraldajatel peab ka arenemisruumi jääma. Tehtud! 14-s! Ilus medal. Jõudsingi ära oodata – nüüd saab sooja. Kõht on hirmus tühi. Korraldaja toidupakike sisaldab õuna, banaani, apelsini ja purk Heinekeni – 30 aastat tagasi oleks õnnest nutnud :-).

Soojad riided selga ja suusamüts pähe ning metroo peale ja sööma. Issand kui vähe on inimesele vaja – süüa, sooja ja head emotsiooni. Aitähh Sulle Moskva!