Laupäeval toimus FB Jooksmise eestvedamisel Eesti esimene jooksulindi maraton ning loomulikult püstitati ka sellise võistlusdistantsi/formaadi uus Eesti tipptulemus.  Stardis olnud kahest jooksjast läbis Priit Kallas traditsioonilised 42,2 kilomeetrit kolme tunni 31 minuti ja 26 sekundiga.

Teine jooksja, Timo Porval veetis jooksulindil märksa rohkem aega – tema ametlikuks tulemuseks kinnitas võistluse korraldaja 5:21:26.  

Võrdluseks, maailma tipptulemus jooksulindil joostud maratonis on 2:21:40 ehk hetkel kehtivast välitingimustes joostud maailmarekordist 20 minutit aeglasem.

Laupäevase päeva võttis omalt poolt kokku ka uue Eesti tipptulemuse püstitanud Priit Kallas. 

Start
Alustasime võistlust kell 11.00, mis on mõnus võrreldes tavapäraste maratonistartidega, mis on tihti 9.00. Starti oli kogunenud mõniteist sõpra ja jooksuhuvilist. Seadsime masinatele distantsiks 42,2 km, panime Timoga koos lindid käima ja hakkasime jooksma.

Esimesed kilomeetrid
Alustasin jooksu kiirusega 10 km/h lisades umbes iga 30 sekundi järel kiirust 0,1 km/h. Nii jõudsin viieteistkümne minutiga planeeritud jooksutemponi 12,1 km/h ehk 4:57 min/km.
Kui olin kümmekond minutit selle tempoga jooksnud, tekkis kahtlus, et ma ei saa eesmärgiks olnud kolme ja poole tunniga maratoni läbitud. Sel hetkel oleks pulss pidanud olema 130-135, aga oli juba 145.

Ühtlane tempo kuni 34. kilomeetrini
Edasine kulges juba küllaltki rutiinselt. Hoidsin stabiilset 12,1 km/h tempot. Peamiseks tagasisideks oli iga kahe minuti järel kõrvaklappidest kostev pulsisageduse näit. Pulss tõusis ühtlaselt ja oodatud kiirusega, aga kuna alguse pulss oli mõnevõrra kõrgem, sain aru, et alla kolme poole tunni aega ei tule.

Maraton algas 35. ja 37. km vahel
Raskemaks muutus jooks 5-6 kilomeetrit enne lõppu. Pulss oli roninud ligikaudu 170 löögini minutis ja kerge väsimus jalgades andis tunda. Kuna mu pulsisagedus oli oodatust kõrgem, siis võtsin kiirust 0,1 km/h maha ja jooksin edasi täpselt 5 min/km tempos.  Tempo langus tõi natukeseks alla ka pulsi.

Viimased viis kilomeetrit
12 kilomeetrit tunnis tähendab viis kilomeetrit 25 minutiga. Ma lugesin neist iga minutit. Kaaslased ergutasid ja see oli abiks, aga nüüd oli juba päris palju endaga tegemist, et mitte kiirust rohkem alla võtta.

Viimased kolm kilomeetrit
39,2 km joostud, 3 km jäänud, veel 15 minutit! Need olid kindlasti elu ühed pikimad 15 jooksuminutit. Isegi 105 kilomeetrise jooksu lõpus ei oodanud finišit nii tungivalt.

Finiš
Ma püüan alati joosta nii, et kõige kiiremad 500 meetrit oleksid raja viimased 500 meetrit. Tugevalt alustada suudavad kõik, tugevalt lõpetada on juba raskem. Kui ekraan näitas 42,0 kilomeetrit, kruvisin tempo üles ja jooksin viimased 200 m kiirusega 15,1 km/h ehk tempos 3:58 min/km kohta.

Üllatavalt olid jalad päris nõus sellise tegevusega, aga 200 m pole ka kuigi pikk maa.

Toitumine jooksu kestel
Mul pekki on, nii ei pidanud vajalikuks võistluseks erilisi toiduladusid tekitada. Jooksu ajal tarvitasin kalorite saamiseks A. Le Coqi tumedat kalja, millest eelnevalt mullid välja lasin. Teisest pudelist jõin puhast kraanivett.

Tingimused ja erinevus esialgsest plaanist
Kui esialgne mõte oli vaadata, kuidas saan hakkama maratoni jooksmisega täiesti isoleeritud keskkonnas, siis lõpuks jooks päris kinnises ruumis ei toimunud.
Kaaslased ergutasid ja lehvitasid plakatitega raja kõrval, mis tegi jooksu kindlasti vähem nüriks, kui algselt arvata oleks võinud.

Lindimaratoni eripärad
Ma pole kunagi jooksnud nii pikka maad nii ühtlase tempoga. Tänaval joostes tempo paratamatult kõigub natuke. Isegi, kui joogipunktid läbid joostes, siis tempo ikkagi natuke aeglustub.  Lindil seda ei juhtu.

Jooksu viimastel kilomeetritel, kui pulss reipalt 180 suunas liikus, oleksin tänaval joostes kindlasti tempos järgi andnud. Seda mitte tahtlikult, aga kiirus oleks alla läinud. Lindil pead sa kiiruse alandamiseks tegema otsuse nuppu vajutada. Otsustasin mitte aeglustada.

Toitumine on lihtne. Kõik vajalik on kohe käepärast ja see on oluline eelis tavapäraste abipunktide ees.

Enesetunne pärast jooksu
Kuna mu vorm liiga hea ei ole, siis oli tulemuseks saadud 3.31.26 hetkevõimete piir. Kui jooksed maratoni oma piiril, siis on lõpus ikka tunda, et oled pingutanud.
Kokkuvõttes oli jooks raske, aga kergem, kui ma alguses oletasin.

Eesti esimesel jooksulindi maratonil auhinnalise teise koha saavutanud Timo Porval jäi oma võistlusjärgsetes kommentaarides mõnevõrra tagasihoidlikumaks.
„Kui vormi pole, siis ikka maratoni jooksma minna pole kõige targem mõte,“ märkis Timo.  „Minu jaoks kindlasti senistest kõige raskem jooks – viimased 5 km vaevlesin krampides.

Jooksulint ja kassimuusika (Marathon100: jooksjatele mängis võistluse ajal ainult Nyan Cati muusika) raske ei olnud, isegi üllatavalt kerge (võib-olla juba lolliksminemise ohumärk). 

Pole kunagi varem mõelnud katkestamisele, sel korral oli seda vähemalt viis korda, aga kõik need inimesed ja üllatusena välja ilmunud õde koos perega andsid meeletult motti juurde, et see ära teha.

Oleks ma seal üksi olnud, oleksin arvatavasti 30 km järel, kui jalad enam OK ei olnud, lindi pealt maha astunud. Samas järgmine päev olid jalad üllatavalt okei.“

Soovime Priidule ja Timole mõnusat taastumist ja kohtume juba järgmistel jooksulindivõistlustel!