2015 suvel tekkis mõte võtta vastu uus väljakutse ja sündis plaan registreeruda Ironman 70.3 Eestile kõige lähemal toimuvale võistlusele Jonköpingis Rootsis. Joona, sina oled utsitamises süüdi ;)  Ja siis nagu tellimise peale hakkasid levima kuulujutud Ironmani (IM) toimumisest Otepääl. Sellist võimalust oleks olnud ülim patt kasutamata jätta ja mõnusat närvikõdi väljakutsetest pidi saama. Kui Otepää IM registreerumine avati, panin ennast 11.detsembril esimeste seas kirja, et kõrvaldada võimalus ümber mõelda või kuidagi ratsionaalselt teemale läheneda. Aega võistluseni oli ju maa ja muda, sõna otseses mõttes, küll harjutada jõuab (IM70.3= 1,9 km ujumist, 90 km ratast ja 21,1 km jooksu).

Jooksuharrastajana oli plaan keskenduda pikamaajooksule, mitte lasta aastamahtu alla 2000 km, arendada kiirust, jooksutehnikat, parandada erinevatel distantsidel isiklikku rekordit ja tunda liikuvast eluviisist puhast rõõmu nagu varasematelgi aastatel. Igal aastal olen jooksnud paar välismaratoni, see hoiab trennimotivatsiooni pidevalt kõrgel. Täpselt nii ma serveerisin IM plaani ka treener Kaupo Tiislärile, kes mulle kolmandat aastat jooksmiseks treeningplaani koostab ja tänu kelle abile ma oma jooksuvormis ka väikest arengut näen. Alates jaanuarist jätkasin jooksutreeningutega 5 päeval nädalas, sh kahel päeval ÜKE kombinatsioonis fartleki jms tavapärasega. Nautisin võistlusi – kevadel maraton Roomas, Viljandi järvejooks, Tartu jooksumaraton, Maijooks, Viimsi jooks, Otepää 3-päevane jooksutuur, Pärnu võidupüha poolmaraton ja Võsu südasuve poolmaraton. Osad läbisin treeningu eest, osadel sain isikliku parandamise üle rõõmustada.

Jooksuharrastajana oli mul aga kaks väljakutset – ujumine ja rattasõit. Väljakutsed on ägedad ja just nende päras IM-i ette võtta soovisingi. Kuna lapsepõlves käisin aastaid igapäevaselt ujumistrennis, siis ujumisoskus on mõistagi olemas, kuid tuli seljatada sügavale juurdunud tülpimus ja tõrge ujumistrennide vastu. Viimased 30 aastat olen vahel harva piisavalt soojas meres vaid suplusliigutusi teinud ning nüüd tuli taastada soov ujuda. Kohe jaanuaris lisasin iganädalasse treeningplaani ka ühe ujumise. Õudne, kui jubedad olid esimesed nädalad. Hambad ristis, kael kange mõõtsin basseinis meetreid, ümmarguse null rõõmuga. Umbes kahe kuuga oli hambad ristis rahmeldamine märkamatult asendunud lõõgastava kulgemisega ja 2 km aeg kukkus tunnilt 45 minutile - tulevik tundus üsna helge ja ujumine oli mõnus. Suve alguses ostsin ujumiskalipso ning uus „helge tuleviku“ reality check leidis aset paduvihmasel 18.juunil Männiku wake pargis. Hingamist, otse ujumist, prillide sättimist tuli uuesti õppima hakata. Eriti rasked olid suuremas grupis ujumistrennid, kus 3-5 inimesega kõrvuti trügida tuli. Mulle ei meeldi kontakt-spordialad ja nüüd tuli harjuda vees teiste käte-jalgade vehkimisega. Järvevett sai sisse joodud ja üle 3 korra hingamine tuli ära unustada...

Rattasõit on teine, mida harjutama tuli hakata. Igal suvel olen pooltuhat kilomeetrit oma lõbuks läbinud, aga korralikuks trenniks neid sõite küll nimetada pole saanud. Vahetult enne IM plaani tekkimist ostsin endale uue ratta suvisteks kruiisimisteks – hübriidi. Püüdsin ennast veenda, et küllap käib see trennideks kah, aga mida aeg edasi, seda enam sain aru, et ratta teemaga tuleb tõsisemalt tegeleda. Panin hübriidile uued pedaalid ja nende külge maastikuratta kingad – vähemalt treenida sai. Kuud läksid, aeg kulus, aga mitte kuidagi ei saanud rattatrennidega ree peale. Joosta ja ujuda oli nii palju mõnusam. IM jaoks laenas tuttav mulle korraliku maanteeratta (tänud, Ilona!). Keset suve avanes plaaniväline võimalus nädalaks Alpidesse mägimatkale minna – seegi toimus rattatrennide arvelt, aga vähemalt kogusin iga päev 2,5km kõrgusele ronides kõvasti tõusumeetreid. Kokkuvõttes tuleb tuhka pähe raputades tunnistada, et maanteerattaga jõudsin enne IM trenni teha kõik 60 km... Vahel kuuleb haledaid lugusid jooksjatest, kes enne maratoni paar kuud 10-15 km kaupa treenivad. Mina olin umbes sarnases olukorras rattaga... 

Kaks nädalat enne IM-i otsustasin Haapsalus läbida rahvatriatloni eesmärgiga harjutada vahetusalas toimuvat ja see oli üks õige mõistlik otsus. Peale vanuseklassi 2 koha sain lühikesel distantsil tunda karjas ujumise „võlu“ (350 m), teist korda elus maanteerattal käikude vahetamist harjutada (23 km, sile maa null tõusumeetriga) ja 4,5 km joosta, nendest esimesed 500 m nö vedel-pehmete makaronjalgadega. Rattasõitu kartsin enne nii, et kõhus keeras, aga keerukaks kujunesid tookord hoopis ujumine ja jooks. Ujumisel kaotasin jalakiibi, otsisin seda mööda merd taga ja läks õnneks. Jooks oli keeruline just rattalt jooksule ülemineku tõttu, esimestel jooksumeetritel võinuks trajektoori järgi arvata, et edasiliikuv inimene on keskmises joobes... Alade vahetamist tuli harjutada!

5. augustil läksin Otepää IM-le vastu järgmise 2016 a. treeningmahuga:
Jooks – 1190 km (180h, sh ÜKE)
Ujumine – 85 km (40h), sh avavees 17 km
Ratas – 420 km (20h), sh 60 km maanteerattal

Jooksumaht oli eelmise aasta tasemel, lisandunud ujumise maht oli enam-vähem, aga ratast oli nutuselt vähe.

Reedel sai ratas vahetusalasse ära viidud, kotid vahetusriietega pakitud ja hoiualadesse antud ning reegleid tutvustav briifing ära kuulatud. Reegleid tundus olevat nii palju, et püüdsin välja sõeluda enda jaoks olulisima – millal täpselt ratta selga minna, kus maha tulla. Tuulessõidu keelu ja karmide karistuste peale muigasin – kellele ma üldse tuulde jõuaksin? Käisin läbi ka trajektoori veest rattaalasse (T1) ja sealt tagasi jooksualasse (T2). Siiras tänu IM personalile, kes häirimatu rahuga vastasid mu kümnetele küsimustele. Kerge õhtuse jalutuskäigu ajal möödusin „1 km“ jooksukilomeetri tähisest ja leidsin end mõttelt –  homme on selles punktis mul IM nö tehtud, sest kõige kurvem ala ehk ratas on loodetavasti edukalt läbitud. Naeratasin endale ja ei teadnud, et homne tuleb veel hullem...

6.august. Alustuseks high-five sõpradele-tuttavatele, kes raja ääres kaasa elasid – te ei usu ilmselt kunagi KUI palju teist tegelikult abi on. Ergutamine seljatab kõik energiageelid. Planeerisin kogemuse saamiseks IM70.3 distantsi minna läbima, kuid mulle meeldib endale orientiiriks alati ka ajaline eesmärk seada – 6:30 – kuni 45 min ujumiseks, 3:30 rattaks, 2 h jooksuks ja 15 min vahetusalade + tagavara jaoks (hea küll, olgem aus - rattasõidu tagavaraks). 

Ujumise stardis oli hea rahulik olla, pulss oli tavahommikuselt uimane ja mõte jahedal hommikul kalipsoga vette sulpsata mõjus pigem positiivselt –  ärkan ehk lõpuks üles. Ujumine ei olnud ühisstardist, mis süvendas rahulolutunnet – suuremat sorti trügimist ei toimunud, valisin umbes 40-50 min grupi ja sain mõnusalt oma ujumist teha. Vahetusalasse minekul sain aru, et ilm on külm ja õnneks oli oidu vahetusala kotti panna rattapluus, mille võistluskombele peale tõmbasin. Rattani joostes puperdas süda juba korralikult... Tõuse ma harjutanud ei olnud ja laskumisi olen seni vaid mäesuusatamises nautinud. Ilm oli üsna tuuline, vihma sadas esimesed 30 km ja mul oli terve rattasõidu aja kohutavalt külm. Tõusudel oli lihtsam kui laskumistel, sest sain veidigi sooja. Esimeses joogipunktis enne Kanepit otsustasin oma veepudelist juua ja tegin eepilis-klassikalise algaja vea – pudel kukkus hoidikust mööda, pidurdasin selle üles korjamiseks ja seisma jäädes unustasin rattakingad avada. Toimus stiilipuhas paigalseisust vabalangemine külili  - joogipunktis seisnud inimeste näoilmed ei varjanud imestust. Eks kunagi peab see esimene, õnneks kriimuvaba kord ju olema. Teisel ringil oli rattureid üsna hõredalt, sain segamatult omas tempos lõpuni litsuda – aeg 3:44 (õudne, eks!) ehk kogu ajavaru oli korraga läinud. Minu ainus „IM-pisar“ tikkus silma hetkel kui ratta raamile tagasi panin – sain aru, et ma olen omadega mäel. 
Jooks algas mõnusalt, jäätunud varbad sulasid kuuendaks kilomeetriks üles. Möödusin teisel kilomeetril ürituse suurstaar Tanel Padarist, kes oli mõistagi juba teisel jooksuringil ehk umbes 12 km peal (Tanel, tänud vinge kontserdi eest ka!). Joosta oli üle ootuste lihtne, tempo püsis ühtlaselt 5:30 peal ja aeg tuli 1:56. Rattas kaotatud kohtadest tegin üle 30 jooksus tagasi.

Finišeerusin ajaga 6:32, seega üsna planeeritud ajaraamis. Saanud medali kaela ja käepigistuse Ain-Alar Juhansonilt (respekt, et korraldaja kõiki nii vastu võtta jaksas!), jalutasin rahuolevat punaselt vaibalt maha. Ülevoolavaid emotsioone ei olnud, aga medali ja väga ilusa Finisher särgi üle tundsin lapselikku rõõmu. Pastat süües ja tuttavatega muljetades adusin, et ma ei kordaks seda üritust enam kunagi nii vähese rattatrenni pealt. N45 vanuseklassi poodiumikohast jäi just täpselt see korralikum rattasõit ehk kõva pool tundi puudu, seega leppisin vkl 4.kohaga  Mulle meeldib jooksmine endiselt rohkem kui ujumine ja ujumine rohkem kui ratas, aga 2017 IM-ks püüan vähemalt 4-kohalise arvu jagu kilomeetreid maanteeratast alla teha. 

Signe, me teeme seda veel, eks – 5.augustil 2017 oleme Otepääl Ironman70.3 stardis!