Juuni oli üks korralik jooksukuu.

Kõigepealt oli plaanis Narva poolmaraton, aga see jäi kahjuks ära. Vähemalt sain enda lõbuks 5 km joosta ja natuke turisti mängida.

Juunikuises ühistrennis tegime ÜKE-t. Nagu ikka, käivad meie trennides käsikäes teooria ja praktika. Ja mis kõige toredam - nalja saab alati ka, trennid ei ole kerged, aga ühine lõõpimine ja naermine annavad nii palju juurde.

Nädal hiljem sain oma "bucket listist" maha tõmmata ühe ammuse unistuse - Tipust Topini. Sain kokku 36 km jooksu ja heal juhul üks tund und, aga see-eest sai üks pikaajaline unistus täidetud.

Ilm oli kõike muud kui suvine, oli laussadu ja ainult 8 kraadi sooja. Kuna olin kümnes jooksja, siis stardihetkeks oli korralik ärevus sees. Samas oli nii tore näha rajal ka oma maratonigrupi naisi, meid osales lausa neli.

Esimese etapiga jäin väga rahule. Tempo oli hea, jalad kandsid ja isegi Toomemäe trepid elasin üle. Lisaks sain ühele naisele olla rajameister, tema aga oli mulle tempomeister. Kuremaal üritasin küll magada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Ühes saali otsas norskas keegi nagu lehepuhur, teises nagu buldooser, ja mõned kõndisid nii raskelt, nagu loobiks telliskive. Isegi pea padja alla peitmine ei aidanud ning lõpuks loobusin magamise üritamisest sootuks.

Kuigi olen harjunud varahommikuti jooksma, kell 5 on minu jaoks täiesti normaalne aeg, andis magamatus korralikult tunda. Simunast üksi 15 km koju joosta oli ikka paras katsumus. Kiired mehed tõmbasid mööda ja naistest panin mina omakorda mööda. Oma saateauto nimel kannatasin kõik ära, kuigi vahepeal tundus küll, et kohe saan infarkti.

Jõudu andis teadmine, et finišis ootavad sõbrad, poeg kohvikruusiga ning võimalus korraks koju minna, pesta ja natuke pikali visata.

Kolmas etapp algas Maardu järve äärest pärast kella nelja. Selleks ajaks oli päike lõpuks välja tulnud. Rohkem kui 11 km mööda Tallinna joosta oli omaette väljakutse, eriti kuna suutsin kuskil valesti ära keerata. Õnneks jõudis üks jooksja mulle järgi ning tulime koos lõpuni. Kuigi järgmistel päevadel oli tunne, nagu oleks korralikult peksa saanud, tahaks sellel jooksul kindlasti veel osaleda.

Kui Tipust Topini olin kas vihmakeebis või lausa talvejopes, siis juba nädal hiljem toimus Võidupüha poolmaraton lauspäikeses. Korralikus kuumuses sai Tori Põrgu minu jaoks täiesti uue tähenduse. Väga raske jooks oli, aga N40 vanuseklassis olin neljas ning kaotasin oma isiklikule rekordile vähem kui minuti. Sellega olen ikka väga rahul.

Ja kuigi ma üheksandal kilomeetril sõbrannale hõikasin, et vihkan jooksmist, siis tegelikult ma ikka armastan seda.

Eks jooksmisega ongi meil selline armastan-vihkan suhe. Nagu ma maratoniprojekti kandideerides lubasin - staadionil lõigutrenni tehes võib pisar küll silma tulla, aga järgmine kord olen ikka jälle stardis.

Relika Maripuu valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta Toomas Tarmi juhendamisel.

Projekti Eesmärgiks Tallinna maraton toetavad Spordiürituste Korraldamise Klubi, Nike maaletooja AS Jalajälg, PRINGSTORE Spordipood, Kiirus spordiprillid/Skiwax. Sportlasi juhendavad treenerid klubidest FB Jooksmine, Sparta, WellRun ja Kuldne Tervis. Projekti ühistreeninguid pildistab Elis Kaurson. Eesmärgiks Tallinna maraton projekti koordineerib Eesti suurim harrastusspordiveeb Marathon100.