Nagu ikka, tuleb registreerida varakult, enam kui pool aastat ette. Varakult sai ka (finiši)hotell ja piletid muretsetud. Soome on arenenud IT riik – kõik sai kenasti veebi teel korraldatud nii et vähese ootamisega jõudsin eelmisel õhtul bussiga just hotelli ette. Väike jalutuskäik polaarpäevases sumedas õhtus Enontekiö linnakeses. Sooja 20 kraadi ümber, tuuletu. Imeline ilm. Start on järgmisel päeval kell kuus õhtul sadakond kilomeetrit lõunas. Sinna viiakse bussiga, võistluskeskus on finišis. Hommikul söön kõvasti ja jalutan pisut ringi. Võtan numbri ja stardipaki. Ilmateade lubab imelist ilma umbes poole ööni, siis läheb pilve ja hommikul peaks hakkama sadama kerget vihma. Sooja päevasel ajal 17 ümber, öisel ajal 12 kandis. Mõnus. Väike vihm ei tee kunagi paha.

Sätin ennast varakult valmis. Otsustan ühte suuremasse vahepunkti mitte tagavaraasju saata, sest ilmselt pole vaja. Kohustuslikud varuriided on nagunii seljakotis ja ega palju rohkem kaasa ka võetud pole. Stardis sagib parasjagu jooksjaid – 103. Tagasihoidlikud soomlased stardikaare alla ei tule – kui juba lausa hõigatakse, et keegi astugu ka ette siis mõned seda teevadki. Mina teiste hulgas ja saan aru et etteastujad on peamiselt välismaalased (numbril on lisaks eesnimele ka jooksja riigi lipp trükitud).

134km start

Lähebki lahti – kohe tõused rada mäkke ja seda mõeldavaist vastikuimal viisil – mööda kaljupangastikku. Esimene tõus on pea pool tõusukilomeetrit. Mäe tipus on suusalift ja teenindushooned ning ilmselt nende tarvis rajatud sile kruusatee teist nõlva pidi alla. Seal on mõnus joosta – kui tõusul jäin juhtpundist sadakond meetrit maha siis allamäge saan kenasti etteotsa tagasi. Vahepeal keerab rada korraks tee kõrvale rajakesele aga varsti on tagasi kruusateel. Katsun hoogu maha võtta ja hästi rahulikult joosta, sest ilmselt ma sellisele positsioonile ei jää. Aga siis veel mõtlesin, et selline „vähemtehniline“ see esimene 80 km jooksust siis ongi. Tore, säästab jõudu „tehniliseks“ teiseks pooleks.

Alguses oli kõik kena . . .

Enne esimest söögipunkti mis on 31 km tuleb ületada kolm suuremat ja üks väiksem mägi. Varsti jõuame teiseni – see on jälle mööda kaljupanku ronimine. Üleval algab „tõeline“ maastikujooksu rada mis jääb kogu edaspidist jooksu esimest poolt iseloomustama – metsased mäed kus vonkleb ebameeldivalt kivine-juurikaline rada millele on langenud hiljaaegu tuhandeid kuuski ja mis lohupõhjades on vett täis. Pidevalt tuleb langenud puude ümbert minna – alt pugemine või üle ronimine on palju tüsilikum. Kriibib ja väsitab enam. Jalad vettivad läbi ja kuivamiseks pole lootustki. Pidevalt on rada üle labajala vees. Ja metsa vahel ilmuvad välja ka sääsed-kihulased va saatana sigitised.

Pisut murtud puid.

Kolmandal mäel hakkan tundma nõrkust ja pea käib ringi. Saan aru et ainult hommikusele söögile lootma jäämine oli rumal. Pigistan ühe kolmest geelist sisse ja rüüpan vett ja spordijooki. Aitabki. Ootan juba söögipunkti ja neli tundi pärast starti sinna jõuangi. Kiire pilk toidulauale kurvastab tõsiselt – väike valik näkse on kõik sellised mida parema meelega suhu ei paneks. Šokolaad, küpsised ja kartulikrõpsud ja kõik. Pigistan siiski küpsiseid vaheldumisi krõpsudega sisse. Pean midagi sööma. Täiendan joogivarusid, lasen ennast sääsetõrjevahendiga üle ja jälle teele. Meelelu on hea. Selline seikluslik. Vaated loodusele on ilusad, kesköine päike – otse põhjast – on lummav. Tuult pole, ilm on lummav. Tasapisi ületan mägesid, vahel veel mõned söögipunktid natuke väiksema vahega ja ongi hommik käes. Rada on kogu aeg sama tehniline – vesi, murtud puud, kivid. Ühtäkki läheb päike pilve ja hakkab sadama peent uduvihma. Olen rajal olnud 13 tundi ja tunnikese pärast peaksin jõudma nn „suurde vahepunkti“ kus saab sooja sööki ja riideid vahetada (kui neid ette saatsid. Mina ei saatnud). Panen kilejope selga ja kulgen muretult edasi. Pole hullu.

Ööpäike

Tunnikese pärast jõuan vahepeatusse. Sealt alates tunnen rada ja see on täiesti erinev eelnenust. Mets puudub, mäed on kivised ja ilmale halastamatult valla. Hetkel ei saja aga metsast väljudes on tuul ebameeldivalt tugev. Pilk järgmisele mäele mõjub hirmutavalt – näen kuidas tugev tuul mäetipus pilvi takka kihutab. Aga enne saab ju hinge tõmmata. Istun korraks ja panen pluusi kilejopele alla. Kindad kätte ja mütsi ning bluffi kaela – teine särk jääb veel kotti „avariiolukorra“ tarbeks. Soe söök on mõnevõrra naljanumber – näitad näpuga pakipudrule või –nuudlisupile, sellele lastakse termosest sooja vett peale, ulatatakse sulle ja soovitatakse segada. Kui pooltoores puder pole peale vastu hakkava magususe kuigi hull, siis toores nuudlisupp hamba all krõpsuvate nuudlitega on üsna jäle. Lõpu kallan kahjutundest hoolimata prügikasti. Nojah veel küpsist ja krõpsu. Ja siis midagi tõesti mõnusat – grillplaatide vahel krõbedaks lastud pitsa. Selle pistaks kohe üksi pintslisse aga teenindaja lõikab selle neljaks ja annab vaid ühe sektori mulle. Teistele peab ka jääma. Seal punktis näen esimesi katkestajaid, kes tekki mässitult toolidel kükitavad. Sellest vahepunktist saab bussiga finišisse nii et see on just õige koht loobumiseks. Aga mina tõttan hetkel üksinda edasi.

Suur toitlustuspunkt

Proovin nõlval tõustes üha raevukamat tuult naljatamisi võtta. Pea kohal undavad suusalifti trossid kumeda häälega. Pole nii tugeva tuule käes olnudki. Ja siis paiskub valla jäme vihm. Tuule tõttu sajab see täiesti rõhtsalt mind ühelt küljelt hetkega läbi leotades. Kilekas hoiab suurema häda ära aga näiteks õhutusavadest surub vett nii sisse, et külm vesi soriseb mööda keha alla. Ja ma olen alles alguses! Rada polegi, tuleb astuda mööda kivipanku kuhu on lipukesed pandud. Nähtavus langeb umbes 100 meetrile – ülejärgmist lipukest enam ei näe. Astun ja astun. Vonklemist on nii palju, et kõigi nurkade alt saan vett. Ega vahet suurt ju pole, läbimärg olen nagunii. Lõpuks tuleb esimene laskumine. Tuul on allpool pisut nõrgem ja paduvihm on pisut „peenemaga“ asendunud.

Ühel hetkel ei saa enam aru, kuidas rada läheb. Siin saan ka aru, et mul on väga külm ja targem olnuks hoopis katkestada. Panen viimase avariipluusiselga. Mõtlen natuke tagasimineku peale, lähengi nii kaua kuini taas lipukese leian. Siiski otsustan minna edasi ja usun end raja suuna ära arvanud olevat. Astun sinna poole kui kuulen udust hõiget, et sealt rada ei lähe. Mulle on kaks soomlast järele jõudnud. Lähen tagasi ja otsustan iga hinna eest nendega koos püsida. Üks läheb eest ära aga teine kipub maha jääma. Ootan teda aeg ajalt järele ja vahetame ka mõned vastastikku julgustavad sõnad. Rada tõuseb veel mitmetele mägedele, saame kõvasti tuult ja vihma ja mul on külm. Kõik on porine! Otsustan katkestada.

Järgmisse söögipunkti jõuame ligi kuus tundi pärast eelmist – see 25 km läks kõige vaevalisemalt! Olen rajal olnud nüüd 20 tundi. Vuristan oma soovi katkestada ja palve mind finišisse sõidutada kohe teenindajatele ette. Need vaatavad üksteisele otsa ja ei saa midagi aru. Et mida ma õigupoolest tahan? Seletan siis uuesti ja naeratades seletavad nad, et see pole hea plaan. Ma peaksin 10 km läbi raba kuni maanteeni minema ja seal proovima hääletada. See tegevat sama välja mis mööda rada minnes. Neil polevat võimalik mind sõidutada. Seda mõtet oli mul raske taluda aga nad soovitasid mul soojendushütti minna. See on väike palkmajake, milles on lõkkease ja pink ümber selle.

Soojendusmajakesed

Seal oli küll hea soe aga nii kui välja läksin algasid kohe vappekülmad. Jõin sooja vett, sõin küpsist ja krõpsu, istusin korraks väljas oleva lõkke äärde ja sain aru et ega muud võimalust kui jätkata pole. Vappekülmadest sain sooja veega jagu. Marko (nii oli soome kaaslase nimi) pani soojakus kuivad riided selga ja hakkasime koos minema. Tegelikult oli see minu jaoks väga raske hetk. Tuule ja külma kätte minek oli väga vastumeelne. Teadsin kahte asja – meeleolu ei tohi langeda ja ma pean olema kogu aeg liikvel. Niisiis mõtlesin oma lähedastele, lastele ja abikaasale ja see andis jõudu. Ja rühkisin nii nagu suutsin. Siledamatel kohtadel sörkides, muidu jõuliselt astudes. Et mingil juhul vappekülm ei hakkaks.

Jooksjad udus.

Marko kippus maha jääma ja kadus uttu aga siis natuke seisatasin ja ta jõudis alati järele. Vahepeal hakkasid meist järjest mööduma 55 km jooksjad. Kõik nad ütlesid möödudes midagi julgustuseks ja see oli neist väga ilus. Jätsin kaardi pealt meelde, et peame ületama kolm mäge – kaks madalamat ja kolmas kõrge ja ilge – selle harja pidi tuli pikalt minna. Raju oli taas meeletu ja tasapisi hakkasin udus igasuguseid illusioone nägema. Õnneks oli mul veel nii palju ratsionaalsust et sellest aru saada. Ja ega need ka meelitavad asjad polnud, pigem pidasin kive majadeks või autodeks. Jõudis kätte viimane laskumine sellelt eriti vastikult mäelt. Jõudsime järsult laskuvale kruusateele. Mäletatavasti esimesest mäest jooksin alla nii et tuul vuhises. Nüüd siis õige tasakesi sörkides! Veel mõned laudteed rabas ja viimane söögipunkt.

See vaheetapp – 20 km – sai tuldud 3:45ga mis on võrreldes eelnevaga pea kaks korda kiirem! Vaat mis on positiivsete mõtete jõud! Veevarusid täiendada polnud vaja, sest ma enam peaaegu üldse ei söönud ega joonud. Toit ajas iiveldama. Pigistasin sisse eelviimase geeli (viimane jäigi võtmata) ja lõpu poole. See rajalõik on kõige kergem 11 km kruusa- ja asfaltteed. Tasane, metsa vahel. Tuul rauge ja peenike uduvihm. Siiski on sel ka oma varjukülg – nüüd tunnen seda kui valusad on mu vettinud ja põhjalikult hõõrutud jalad! Vaheldumisi Markoga võtame jooksu üles ja siis jälle kõnnime. Saan aru, et tal on särtsu rohkem sees ja palun, et ta ise edasi läheks. Pole vaja enam järgi oodata. Ta sörgibki ees ära. Viimasel kolmel kilomeetril asfaldil on kilomeetrimärgid. Vajutan huvi pärast need kinni – ca 10min kilomeeter on mu viimane tempo. Tee ääres on ergutajaid, ka mööduvad autod võtavad hoo maha ja hõikavad midagi julgustavat. Meelelu on habras. Iga julgustus toob klombi kurku ja ma sörgin natuke.

Rabateed

Finito. Läbi. Pihku surutakse tops sooja joogiga ja ma olen väga tänulik selle eest. Siis saan aru, et siinsamas varju all ongi söömine korraldatud. Supp ja kissell, ilmselt veel muudki. Aga mul on väga külm ja lähen joonelt tuppa. Meeleolu on väga rusutud. Et tahtsin katkestada, et aeg läks üle igasuguste plaanide, et lõpus nii vähe joosta jaksasin. Juba ongi vappekülmad kallal, kraabin riideid seljast ära. See pole lihtne sest läbimärjad liibuvad riided ei taha hästi tulla. Keeran vee jooksma et kohe hästi kuuma alla minna… kui saan aru, et ainult jääkülm vesi ongi. Hotell on väike ja lõpetajaid palju. Ikka tuleb sellist asja ette. Õnneks pole veel päris paljas, sest ega ma neid niiskeid riided enam selga poleks saanud. Krahman kilekotti mõned kuivad riided pärastiseks ja võtan räti. Paljajalu lööberdan fuajeesse, kust saab sauna (elagu Soome!). Mu jalad on kõvasti hõõrutud ja sinna-tänna jäänud teibiribad näevad välja nagu ripendav nahk.

Viimane ponnistus

Fuajees olev rahvas jääb mu saabudes hetkega vait. Küsin kähedalt ja värisedes, kus on saun, keegi näitab näpuga. Seljataga kuulen, kuidas keegi ütleb poolsosinal „see oli pika jooksu mees“. Tajun respekti ja olen hetkeks uhke. Saunas muidugi soojenen üles aga kui dušia alla jõuan, siis ilmselt saab ajule kõigest küll. Põrand hakkab lainetama ja kõik muutub uduseks. Õnneks saan ennast nurgas seina mööda istukile libistada ja varsti hakkab parem. Avastan et istudes on päris hea olla ja kuna käsi ulatub kraanini siis ka pesta. Hõõrun voolava külma veega oma jalad ja keha üle. Varsti olen toas tagasi. Tahan ainult pikali, teki alla. Püüan midagi ampsata ja juua aga ei saa. Kõik ajab iiveldama. Teki all ilmneb uus häda. Hõõrdunud kohad on teki vastu puutudes nii valusad, et ei lase olla. Samas kui ma kasvõi käe teki alt välja pistan on see vappekülmade tekitamiseks piisav. Kogun jõudu ja ühel hetkel vupsan voodist välja, haaran vaseliini ja tagasi teki alla. Saan kibedad kohad võitud ja see lahendab probleemi. Suikun. Korraks veel ärkan, kui kuulen kuidas teadustatakse võistluse lõpust ja siis magan hästi hommikuni.

Hommikul on kõik teisiti. Üsna krapsakalt korjan toas laiali vedelevad higised-vettinud riided kokku, pakin asjad ja koristan pisut. Piinlik on pori laiali jätta, saan selle duširoobitsaga ühte kuhja tõmmatud. Jõuan täpselt kõva hommikueine sisse pigistada kui tuleb minna bussile. Õnneks siinsamas. Ilm on imeline. Päike, soe, mahe tuuleke. Alles bussis hakkab tasapisi pärale jõudma, et tegelikult läks kõik hästi. Saan telefonis avatud lõpuprotokolli – 103st alustanust lõpetas 51. 41 meest ja 10 naist. Mina olin kokkuvõttes 32 ehk siis tagumises kolmandikus. Aga ma lõpetasin! Pole häbeneda midagi. Teinekord olen jälle targem.

Hämmastav jooks – nagu kaks erinevat jooksu nii maastikult kui ilmalt oleks kokku pandud. Nüüd olen juba enda üle uhkegi!

Mart Einasto