Neljapäeva hommikul kell 8.45 olen väikeses Slough linnakeses, mis jääb Londoni keskusest ca 30 km kaugusele.  Veerand tunni pärast antakse Kings of the Castle maratoni stardipauk.  Stardipaika jõudes ootab jooksjaid kohvi koos küpsistega – võistluse ajal tühjaks minev kõht on ju maratoonari üks suuremaid hirme.

Slough linnakese suurimaks vaatamisväärsuseks on tõenäoliselt gigantne Tesco kauplus.

Ajan enne võistlust paar sõna juttu kaasjooksjaga, kel nimeks Andrew.  Või siis Tony . . . Mehel on kavas sel aastal joosta 52 maratoni.  52 nädalaga 52 maratoni. Eelmise jooksis kaks päeva tagasi.  Üle-eelmise neli päeva tagasi. Ütleb, et pole plaanis rajal väga tempot hoida, kuna eesmärgiks on maratoni läbimine (lõpetab 4.08-ga).

Näitab näpuga teise jooksja peale, kelleks osutub Steve. Tema pidavat olema kiirem poiss ja jooksma ca 3.15-ga.  Steve näeb välja täiesti tavalise inimesena, ainult et ta on läbinud 881 maratoni-ultramaratoni.  Oma maratonidest on ta 850 jooksnud kiiremini kui 3.40, keskmine lõpuaeg on 3.19.  Täna võtab samuti natuke aeglasemalt (3.27).

Kui päris täpne olla, siis ta pole kõige rohkem maratone läbinud britt, Suurbritannia vastavas nimekirjas on ta oma maratonide arvuga alles neljandal positsioonil.

Enne starti rääkis võistluse peakorraldaja üle, mis rajal ootab ja kuidas käituda.

Kolmas jooksja, kelle nimi võis täiesti vabalt olla Shaun, on särgiga, millel kiri „270 marathon challenge.“  Tema kõrval seisab naine, kel särk kirjaga „52 halfmarathons in 52 weeks.“ Ühtegi Jooksupartneri või Sparta särgiga jooksjat ei kohta, küll aga on päris mitu Suurbritannia 100 maratoni maikat kandvat jooksjat.

Neljapäeva hommikul kell 9 jooksevad maratoni ainult maratonikogujad.  Teisisõnu maratoninautlejad.  Oma 90 maratoniga olen stardis ilmselt üks väiksema maratonipagasiga jooksjatest.

Võistluskeskuseks oli kohalik paadikuur.

Meid on stardis 72 ning Kings of the Castle on üks paljudest Suurbritannia väikestest maratonidest, millel puuduvad raja-äärsed vaatamisväärsused, tuhanded kaasaelajad ja finiširaketid.  On vaid mõõdetud rada ja võimalus joosta maraton. 

Kings of the Castle maratoni rada on 8,44 kilomeetrit pikk kulgedes esmalt 4,22 kilomeetri võrra jõekallast mööda edasi ja siis täpselt sedasama rada mööda tagasi.  Rada on väga lauge, paar korda tuleb pugeda küll läbi kitsaste piirete, mille eesmärgiks võib olla hoida eemal lehmi või hobuseid.  Või siis teede ristumiskohtades jalgratturite kiirust vähendada. 

Kitsukesed piirded sundisid ettevaatlikkusele, eriti distantsi viimastel ringidel

Maratoni läbimiseks tuleb seda rada läbida viis ning poolmaratoni jaoks kaks ja pool korda.  Samas, rada on avatud kuus tundi ehk võid joosta kasvõi 59 kilomeetrit, mida paar jooksjat teevadki.

Joogipunkte on rajal kaks – stardis pakutakse kõiksugu jooke, kummikomme, krõpse, jm snäkke ning tagasipöördekohta on jäetud mõned plokid pooleliitriseid veepudeleid. 

Jooksurada oli lihtne - ühel pool jõgi, teisel pool kerge pöösastik

Kui päris täpne olla, siis ma ei läinud Londonisse selleks, et seal maratoni joosta.  Plaan oli peale Tallinna maratoni kolmeks päevaks juhe seinast välja tõmmata (mis ei õnnestunud . . .), kuid kui sõidukuupäev oli kindel sai igaks juhuks pilk ka kohalikule jooksukalendrile visatud. Ja ennäe – neljapäeval oligi maraton sealsamas toimumas.

Kuna ma alles pühapäeval jooksin Tallinna maratoni, siis mõtlesin päris pikalt, oma viie minuti jagu, kas ikka on mõistlik neli päeva hiljem järgmine maraton joosta. Muidugi ei ole mõistlik, kuid vaatamata sellele – tore ju ikkagi!

Selleks, et neljapäevane maraton nauditav oleks, võtsin kasutusele kõik vahendid taastumise kiirendamiseks.  Pühapäeva õhtul masseerisin kodus suuremad jalalihased kergelt läbi.  Esmaspäev algas 25 kilomeetrise rattasõiduga – veri vaja käima ning jalad liikuma saada.  Pealelõunal külastasin Teraapialaegast, kus Sander Jürs pooleteise tunni jooksul põhjaliku massaaži tegi.  Erinevalt lihastest ei taastu kõõlused sama kiiresti, mistõttu tavalisest enam keskenduski massaaž neile. 

Võistluse järel sai valida toidulaualt kuus eset - sokolaadibatooni, kartulikrõpsu, jooke

Teisipäeval esimest neljakilomeetrist sörki tegema minnes olid jalad veel väga kanged, kuid päev hiljem sama asja korrates oli tunne juba oluliselt parem.

Neljapäeval Slough linnas maratonirajal olid jalad muidugi kõike muud kui puhanud, kuid võistlusemotsioon kaalus selle üles.  Iga kord, kui mõni 72-st jooksjast rajal mulle vastu sörkis, naeratati või öeldi paar lahket sõna.  Naeratasin vastu.  Ei ole tükk aega ühelgi jooksuvõistlusel nii palju naeratavaid inimesi näinud, kui nädal tagasi Inglismaal.  Neile ilmselgelt meeldis see, mida nad tegid.

Rajal oli väga erinevaid inimesi, kuid kõik nad nautisid oma võistlust.  Oli neid, kel oli eesmärgiks 21,1 km läbi kõndida ning kes sellega natuke rohkem kui kolme tunniga ka hakkama said.  Oli neid, kes võtsid maratoni väga aeglaselt ette – kõige viimasele lõpetajale märgiti protokolli ajaks 6:38:45.  Ent kõik tundsid liikumisest rõõmu ja tegid seda omas tempos. 

Näiteks Jagjit Singh nägi välja kui Bollywoodist välja astunud hindu.  Turban peas ja väike habe ees.  Jäi starti pool tundi hiljaks, kuid ei teinud sellest välja – zen! Jõudis finišisse kuue tunni ja 22 minutiga.

Võistluse kiireim oli Simon Staples (3.23), kes oli päev varem läbinud oma eelmise maratoni.  Simonile kuulub poolmaratoni maailmarekord kolme lapse käruga läbimisel.  Just nimelt – kolme lapse käruga!  Simoni jooksufilosoofia on samuti kordamist väärt – jooksmine on KÕIGI JAOKS.  Ükskõik, milline on sinu tempo, vorm, suurus, sugu või olukord – meid ühendab see, et me tahame olla täna paremad kui eile.  Oled teretulnud jooksma nii pikalt ja kiirelt või aeglaselt ja lühidalt, kui sa ise soovid.

Nende sõnadega on hea lõpetada.

#KõikJooksma