19. oktoobril 2014 toimunud IAAF kuldmärgiga 34. Beijing Hyundai Marathon oli igati meeldejääv ja eriline üritus. Juba registreerimine erines senikogetud Euroopa maratonidest. Suurte reklaampindadega veebileht avati mõned kuud enne jooksu ning see ei hiilanud informatiivsuse ja funktsionaalsusega. Mingil hetkel avati paariks nädalaks eelregistreerimine. See eeldas nimelise konto loomist. Lisaks detailsetele isikuandmetele (sh. passi number) pidi vastama umbes kümnekonnale valikvatustega küsimusele, nagu: märkate jooksu ajal et botase pael on lahti tulnud; te (a) jooksete edasi, (b) jääte kohe seisma et pael kinni siduda, (c) liigute vaikselt jooksutrassi serva ja seote paela seal. Või: tunnete et rinnus hakkab pistma; te (a) ei anna alla ning jooksete edasi, (b)…. jne.


Lisaks pidi sisestama info oma selle aasta ja ka eelmiste maratonide kohta. Ilmselt ei tohtinud üheski punktis eksida ega valetada. Umbes kuu aja jooksul menetleti eelregistreerunuid ja siis tekkis suhteliselt lühikese aja jooksul luba maksta veebilehel 100 USD osalustasu. See võimalus lihtsalt “tekkis”, e-maili ei saadetud. Taas vaikus. Aeg-ajalt veebikontot kontrollimas käies avastasime umbes nädal enne starti sertifikaadi, mille alusel päev enne maratoni maratonimessil number, särk ja jooksuinfo füüsiliselt kätte saada.


Väidetavalt oli maratoni osavõtjate arv piiratud 26 000-ga ning poolmaraton 6000-ga. Hiinasisesed sooviavaldused läksid kindlasti kas loosi või mingi muu (näiteks töökollektiivide) jagamissüsteemi alla. Välismaalaste kohta ei tea, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et neid tundus olema vähe, vaid mõni protsent. Meie Üllega läksime Hiinasse eelkõige 9-päevasele puhke- ja kultuurireisile. Maratonivõimalus tuli meeldiva lisaboonusena. Saabusime Pekingisse pärast öist lendu maratonieelsel (laupäeva) hommikul. Finnairi lend on piisavalt lühike (7-8 h) ning söögikordadega ja muu kammajaaga pikitud, nii et magada praktiliselt ei saanud. Otsisime kohe üles messikeskuse, korraldasime rongijaamas jne oma reisilogistikat, õhtul lisaks paar tundi jalapeal sait-siiingut. Hotelli olime valinud umbes 1 km kaugusele Taevase Rahu väljakust. Stardiajaks oli pühapäeva hommik kell 8. Ärkasime 3 tundi enne, ehk Eesti aja järgi südaöösel. Tian-an-meni väljak on teatavasti üüratult suur. Pääs väljaku keskele toimus paaris kohas turvatud maa-aluste tunnelite kaudu. Kogu väljaku lõunaosa ehk Tüürimees Mao mausoleumi ümbrus oli jooksjate päralt, kes kõik tihedas summas etteantud koridore pidi oma numbrijärgse stardiaediku suunas liikusid.


Tavajooksjate numeratsioon oli arvatavasti vahemikus 20 000–70 000, mina oma 30 774-ga jõudsin stardijoonest umbes 100 m kaugusele. Igas kordidori lõigus sai ühel küljel koti ära anda, teisel küljel olid tualetid – igati mõistlik süsteem. Paraku loobusin saba pikkuse tõttu sellest teisest teenusest, seega viimane tualetiskäik oli 1 tund enne starti hotellis. Märkimata jäi vast kõige olulisem – sudu. Paks saastepilv oli laskunud tuulevaiksele linnale paar päeva varem ning see jäi püsima veel nädalaks. Sudu on Pekingis tavaline nähtus. Sageli ligi 1000-kilomeetri laiusel alal lösutav pilv varjutab päikest umbes pooltel päevadel aastas ning see tendents tundub süvenevat. Tollel hommikul paistsid väljakuäärsed majad hädavaevu, sudususe aste oli umbes 400 ühikut ehk tasemel, kus ei soovitata ilma maskita väljas kaua viibida. Paljud startijatest kandsid tõepoolest respiraatoreid, kuid ma ei pea neid maratonijooksu kergendavateks abivahenditeks.


Paar minutit enne starti hakati koos Hiina hümni laulma. Võimas! Ja siis, pauh! Minek! Laia jõena kandus jooksjatekolonn Tiananmeni väljakult Keelatud Linna sissepääsu ees valvava Mao pildi all vasakule ning mööda laiu prospekte läände, siis põhja ja lõpuks itta. Mu põhitegevuseks ei olnudki nagu jooksmine vaid kogu selle ülevalt veidra emotsiooni endasse ahmimine ja inimeste vaatamine. Samuti tegin moblaga ohtrasti pilte. Märkasin, et väga vähe oli naisi, veel vähem välismaalasi; respiraatoreid oli rohkem kui kompressioonipõlvikuid ning kinesioteipi vilksatas haruharva, harvem kui paljajalu jooksjaid. Paljud jooksid mingite lippude all, vähemalt esimestel kilomeetritel. Mõni kandis endaga kaasas väikest kõlarit reipa muusikaga. Kõikjal pulbitses patriootlikku pauerit! Tänavad oli laiad ja joosta sai algusest peale enamvähem nii nagu tahtsid. Joogipunkte oli algselt väljakäidud 5 km asemel pigem 3-4 km vahega ning joogilauad oli kohati mitusada meetrit pikad. Pekingi maratoni rada pole eriti ilus. Huvitav on ainult algus ja lõpp, kus viimasel kümnel kilomeetril keerutab trass hiiglasliku olümpiapargi roheluse vahel. Reljeefi on samavõrra kui Tallinnas või Riias, kuid asfalt on pidevalt väga sile ja tasane. Pealtvaatajaid ja tsirkust on suure maratoni kohta ehk vähevõitu, kuid paljudes kohtades, näiteks lõpus, on trassi ümbrus ka sadade meetrite raadiuses suletud ja turvatud. Olümpiapargis seisid raja mõlemas servas iga paarikümne meetri järel kivikujudena liikumatus auvalves sõdurid. Ja neid kilomeetreid oli palju! Viimased kilomeetrid olümpiastaadioni ehk “Linnupesa” ja “Veekuubiku” juures olid taas pealtvaatajetega, kuid need olid tsooni pääsenud ilmselt erilubadega.


Medal oli vahva, kotiteenindus kiire ning kui kultuurilised iseärasused kõrvale jätta, siis ei saa kogu korralduse kohta midagi halba öleda. Loomulikult on lääne inimesel selle maratoni mõningaid aspekte kerge naeruvääristada. Ühe näitena – urineerimise teema. Seda asja tehakse paratamatult kõigil suurtel maratonidel. Kuid ilmselt tundsid korraldajad end puudutatult, kui pärast eelmist maratoni paljud lääneriikide kodanikud levitasid sotsiaalmeedias pilte võidukalt vastu punast müüri vett laskvatetest jooksjatest. Selle aasta reeglistikus, mis oli lääne maitse jaoks jällegi koomiliselt pikk ja detailirohke, seisid punktid enesekergendamise ja muude ebasündsate tegevuste eest diskvalifitseerimise kohta. Need reeglid pälvisid omakorda mitmeid meediakajastusi nii Hiinas kui Läänes.


Püsima jäi eelmisel aastal uuendatud rajarekord (2.07.16). Ei ole kompetentne hindama, kas põhjuseks oli saabunud tippjooksjate tase, temperatuur (mis prognoosi kohaselt pidi tõusma 13-lt umbes 22 kraadini) või sudu, kuid võitja Girmay Birhanu (ETH) aeg oli “vaid” 2.10.42. Naiste võiduaeg (2.30.03) jäi aga kaugele 2003. aastal püstitatud 2.19.39 rajarekordist. Eelkõige pälvis aga maraton laialdast vastukaja seoses suduga. Osad leidsid, et sellise ohtliku sudu-indeksiga oleks pidanud ürituse hoopis ära jätma ja küllalt suur hulk jooksjaid jätsidki starti tulemata. Mõned lippasid demonstratiivselt isegi täis-gaasimaskiga. Kindlasti tõstatas jooks teravamalt kui muidu keskkonna saastatuse teema. Paraku pole Hiina linnade ja majanduse ekspansiivse kasvu tingimustes sellele probleemile kiiret lahendust kerge leida.


Isikliku kokkuvõttena – veidral kombel oli see Berliini maratoni kõrval mu sügavaim jooksuelamus. Vägev, võimas ja hästi korraldatud, küll teatud kiiksude ja teistmoodi inimestega - aga võib olla just nimelt selle tõttu. Irratsionaalsusest kah. Mõned maratonid, eksole, on nii-öelda tulemuse peale jooksmiseks, mõned kogemiseks ja “kogumiseks”. See oli mu 22. maraton ning kindlasti mõeldud tolleks teiseks asjaks. Ometi läks kogemata nii, et jooksin oma isikliku rekordi 3.29.28. Enne jooksu jätsin igaks juhuks meelde mõne numbri 3.44 lõppajale jooksuks (5:18 min/kilomeetrile), mida pidasin reaalseks. Esimene viis läksidki 5:11 kilomeetritempoga. Tegin pilte ja võtsin lõdvalt. Järgmised 25 kilomeetrit püsisin stabiilselt 5:00 tempos ja pulss oli kontrolli all (tegin taas vahepeal pilte ja umbes 22. kilomeetril koukisin välja oma esimese, ühe vähestest geelidest). 35 km lõpuks (tempo nüüd 4:52) tundsin, et midagi imelikku on sündimas. Sealtpeale panin mängu kogu jõu, kui nii saab üldse maratoni lõppfaasi kohta öelda, ja tempo kasvas 4:40 min/km kanti. Finišijoone alt õnnestus läbi lipsata paar sekundit enne 3.30 “gun time” kukkumist ja “chip time” oli veel 30 sekundit vähem. See oli minusuguse 52-aastase vanamehe kohta maagiline piir, millest polnud väga unistada julgenud. Südasuve maraton andis selleks küll veidi lootust ning 2014 SEB Tallinna maratonil joondusingi prooviks 3.30 tempomeistri sappa. Olin arvatavasti elu parimas jooksuvormis, söönud, puhanud ja vaat et teaduslikult ette valmistunud. Ka ilm oli suurepärane. Paraku alates 36. kilomeetrist rauges jõud ning 3.38 lõppaeg tõi mind maa peale tagasi. Pekingisse läksin, nagu öeldud, turistina. Magamata öö, ajavahe, suvaline söögirežiim ning ebatõsine ettevalmistus, turism, sudu, piltide tegemine ja laias kaares ringi vahtimine – no mida sealt küll oodata oli!? Aga vaat kus lops! Ülle jooksis oma 20ndal maratonil ehk omamoodi juubelijooksul tema kohta keskmise 4.44. Veel nägime vähemalt üht, tõsi, praegu Hiinas elavat eestlast. Protokollide brausimine on keeruline, sest riike pole näha ja valdav enamus on hieroglüüfides. “Amatöörjooksjate” tabel sisaladab 15 313 nime, aga tundub et lõpetanuid oli üldse 15 399. Ilmselt oli mittestartinute ja loomuliku kao protsent ikkagi üsna suur. Enda leidsin kohalt 960 (gun time). Ülle oli 1828 naise hulgas 709-s. Oma ajad ja lõpu-sertifikaadid saime veebilehelt passinumbri sisestamisega…


Fotod Ülo Suursaar ja Beijing Marathon