27. jaanuaril 44. korda toimunud Elu tee talvemaraton on pühendatud kunagise Nõukogude linna Leningradi blokaadi lõppemise 69. aastapäevale. Reisi laupäeva, 26. jaanuari õhtul Sergeiga Narva-1 piiripunktis alustades oli jalakäijate järjekord üsna pikk -- oodata tuli väljas külmaga ligi 1,5 tundi. Jõudes Vene Ivangorod-1 piiripunkti avastasime, et meie õnneks teisel poolel järjekorda peaaegu pole. Kuid Jaanilinna judes selgus, et kõik bussid Kingissepa suunas olid tolleks ajaks juba läinud. Lõpuks suutsime leida ühe naistaksojuhi, kes nõustus meid 100 rubla eest Kingissepa hotelli viima.

Hotell oli broneerituud üheks ööks, olin eelnevalt teatanud, et jõuan hotelli peale lõunat. Jõudes hotelli pool tundi enne keskööd vaatas administraator mulle pikalt otsa ja küsis, kas 23:30 on minu arvates peale lõunat? Järgnes naeratus ja naer. Paluti isikuttõendavat dokumenti. Andsin talle oma ISIC-tudengi kaardi, mida uuriti pikalt ja lõpuks aktsepteeriti.  Hotell oli täpselt selline nagu 450 RUR`i ehk 11,25 EUR`i maksev hotell peab olema. Saime numbritoad kätte, läksime kööki sööma ja mõneks tunniks magama. Hambad pestud, nägu puhas, pikad aluspüksid jalas. Kingissepa autobussijaamas ootas meid Peterburi marsruuttakso. 124  km maksis 230 RUR ehk 5,75 EUR. Uskuge või mitte, aga taksojuht võttis kõigilt raha, aga minult mitte. Ma sain „jänest“ sõita. Vedas!

Jõudsime hommikul Peterburi äärelinna. Tänavad olid praktiliselt tühjad.  Vaikus. Mõni üksik auto oli liikumas, need ka väga vaikselt. Suundusime Sergeiga metroo poole. Jõudsime peatusse ja avastasime, et metroo on veel kinni. Mõni minut hiljem tuli politseinik ja lasi meid sisse. Metroo pilet maksab Peterburis 28 RUR ehk 70 senti meie euro rahas. Osta žetoon, sisesta see metroo eskalaatori ees olevasse automaati ja sõida kuhu hing ihkab. Jõudsime Finlyandsky vaksalisse kaks tundi varem. Mõtlesime, mis siis ikka. Läheme kohvikusse. Sergei hakkas sööma ja mina jäin magama. Järsku ärkan üles ja avastan, et sealsed teenindajad itsitavad vaikselt omaette. Vaatan ringi – Sergei on kadunud ja ma olen üksinda. No on alles kinovend! Tegi oma arust hea nalja, et mind siia üksi jättis? Lõpuks selgus, et Sergei nagu minagi kogub Venemaa kümnerublalisi erinevate linnade vappidega juubelimünte. Sergei läks vaksali poodidesse „pommitama“ ja sai mõned ägedad mündid. On ikka kihvt kinomees küll! Kuid siinkohal tuleb tõdeda, et ega ma kõrvale sellest ei jäänud. Sain endale ka paar ägedad münti.

Kell sai 8:00. Vaksalisse kogunes tohutu suur hulk suusatajaid. Ilmselt oli ka neil sel pühapäeval võistlus. Suundume vaksali väljakule. Seal on meid ootamas spordibussid. Sagimine ja paanika  täies hoos. Kes mis bussi peale läheb. Peale maratoni oli veel kavas 21km, 10km ja 5km. Ronisime bussi peale -- minu ette istus üks Vene Armee kindral, kes rääkis terve tee noortele alkoholi ja suitsetamise kahjulikkusest. Jäin magama. Läbi une kuulsin, kuidas mu selja taga arutleti, kui ägedad on Soome võistlused, kui kallis on Berliini maratoni stardimaks ning kui vinge oli Tallinna maraton ja kui nupukad on eestlased, et nad nii hästi sellega toime tulid.

Jõudsime Vaganovo küla kooli ette. Kõik kähku bussi pealt maha ja joostes kooli. Seal oli riietumine ja registreerimine. Panid ennast vastavalt riidesse ning suundusid registreerimispunkti, kus pidi maksma osavõtumaksu (200 RUR ehk 5 EUR). Osavõtumaks sisaldas rinnanumbrit, riietumisvõimalust, bussisõitu, pakihoidu, maratoni sümboolikaga T-särki, diplomit, maratonidistantsi lõpetanule uhket medalit ning linnasauna külastuse võimalust. Panin ennast kirja. Asjad kotti ja kähku bussi peale. Buss viis meid ca. kilomeetri kaugusel asuvasse „Läbimurtud ringi“ ausamba ette. Antud ausammas on pühendatud nendele Nõukogude Armee sõduritele, kes proovisid läbi murda linna blokaadi. Paljud neist seal sõjapäevil ka hukkusid.

Stardipaigas ootas meid Vene Armee orkester, kes mängis meile pilli. Sõna võtsid jooksuürituse korraldaja ja teised huvitavad isikud. Kell sai 12:00. Buuuhhhh… Käis stardipauk. Jookseme 2,5 km ühes suunas. Koos meiega jooksid ka kohalikud kaitseliitlased ja relvajõudude teenistujad. Nii, kui 2,5 km sai läbitud keerasime 180 kraadi ja jooksime tagasi. 5km distants oli lõppenud. Vene Armee sõdurid keeravad vasakule. Nendele on finiš. Aga meile…

Jooksen. Siis jõuab mulle järgi Sergei. Jookseb mõni kilomeeter koos minuga ja paneb eest ära. Nagu vana reetur. Jäin jälle üksinda. Jooksen. Ja järsku, jess! 10km selja taga ja kõige rohkem oodatud joogipunkt. Seal jagasid sõjakooli sõdurid ja madrused kuuma teed ja jõujooki. Valisin kuuma tee. Gull-gull-gull… Joodud. Jookseme edasi. Järgmine joogipunkt 15-kilomeetril. Seal sai juba ka süüa. Värsked banaanid, rosinad ja poolkuivad aprikoosid tundusid olevat eriti head. Njam-njam… Söödud. Jookseme edasi. Ja järsku jõuab mulle järele üks jooksja, kes hüüab mulle, et mul kohe kukub taskust midagi välja. Ah, pole hullu. Paljud kohalikud pole veel rippuva helkuriga harjunud. Venemaal tuntakse helkuri-linte, mis käivad riiete külge. Nööri otsas ja haaknõelaga kinnitatud helkurit nad iga päev paraku ei näe. Reformierakonna kollane helkur pakkus seal paljudele huvi.

Jooksuraja kõrval tänava servas olid kalaputkad, kus pakuti värsket kala, sutsukala. Ja ühes kohas isegi kana. Kohalikud elanikud tervitasid jooksjaid ja soovisid meile palju õnne. 17-ndal kilomeetril sain ma tuttavaks ühe moskvalasega. Tuli välja, et Pavel ostab järgmisel päeval Peterburis omale auto ja sõidab oma naisega koju. Ta pakkus mulle võimalust tulla koos temaga Moskvat kaema. Mõtlesin, et äkki annaks ostetud LuxExpress Peterburi-Tartu pileti tagasi, ja sõidaks hoopis pealinna vaatama? 30-kilomeetril sain tuttavaks ühe grupiga. Tuli välja, et me olime peaaegu kaasmaalased. Tegemist oli Pihkva sporditiimiga. Nad on mitu korda käinud Tartus võistlemas. Neile meeldib Tartu, väga meeldib. Jookseme koos edasi. Ja äkki näeme küla mille nimeks Rahja (Рахья). No täiesti eestipärane nimi. Viimased 5 kilomeetrid kulgesid mööda Peterburi linna ääres olevat tänavat. Tänav oli liikluseks suletud. Igal pool politseiautod.  Leppisime kokku, et ma jooksen ühe pihkvasega käsi-käes koos finišisse. Kommentaator: „Aleksandr Petrov  Pskov, Rossija i David Arutyunyan Tartu, Estonija“. Ajaks saime mõlemad 04:18:31. Jõudes finišisse soovisime palju õnne üksteisele. Ja isegi need sportlased, keda ma ei tundnud, soovisid mulle finišis palju õnne maratoni lõpetamise puhul! 

Peale minu oli veel kaks Eesti jooksjat. Finišiprotokollist leiame veel kaks Leedu esindajat ja suure hulga Venemaa, Kasahstani, Ukraina ja Valgevene sportlasi. Finišis nagu ikka klõps-klõps. Fotografeerimine „Elu lille“ ausamba ees. Ausammas oli lillekujuline ning lillel kiri „Las alati paistab päike“. Lill sümboliseerib blokaadi õuduste lõppu ja elu võimalust linnaelanikele.

Medal kaelas ja õnn hinges. See oli minu 13. maraton. Pole paha alustada 2013. aastat 13. maratoniga. Jooksujärgses saunas võeti väga külalislahkelt vastu – limonaad, saun ja kaseviht, dušš ja pisike jääkülm tünnikujuline bassein, kuhu ma hüpata ei julgenudki. Saunas käidud, riided selga suundume trolli peale. Trollijuhiks noor preili. Nagu ikka, kui naisjuht, siis ole valmis seiklusteks. Seisime kõige ees, et näha kuhu me sõidame. Lõpuks jõudsime kohale Finlyandsky vaksalisse Kalinini linnaosa administratsiooni hoone ette, kus toimus autasutamine.  70-ndates eluaastates Suure Isamaasõja veteran püstitas maratoni rekordi oma vanuseklassis. Hämmastav!

Suundun peale autasustamist garderoobi, kus preili töötaja suure vaevaga tõstab mu raske rootsi militaar seljakoti. Miks nii raske? Sest sees oli 5 kg komme ja palju muud nänni, mida meil siin poodides pole. Seejärel suundun ühte sealsesse kohvikusse sööma (Sergei, kellega ma Peterburi tulin oli tolleks ajaks juba Narva saunas). Hinnad on suhteliselt kõrged, kuid mitte tapvad. Ikkagi kesklinn! Nt. üks suur beljaš maksis 55 RUR ehk 1,35 EUR. Tee maksis 32 RUR ehk 80 euro senti. Ma ei tea, kas meil siin Eestis on nii kallis?

Kingissepas tegi buss väikese peatuse. Seejärel suundusime Jaanilinna. Venemaa piiripunkt võttis aega umbes pool tundi. Sama palju aega võttis Eesti piiripunkt. Ja siis, jõudes Narva autobussijaama bussijuht seiskas mootori, ja läks pooleteiseks tunniks magama. Kuna me jõudsime Narva etteplaanitud ajast varem, ei tohtinud sealt varem ära sõita. Pidime ära ootama Läti ekipaaži, kes pidid juhtima meie bussi edasi Riiga. Lõpuks Läti poisid kohal. Jesss..  Edasi Tartu poole, kuhu jõudsime hommikuks.  Jõudsin koju, pakkisin asjad lahti, ja hüppasin voodisse. Uni oli suurepärane. Norskasin keskpäevani nagu noor hobune.

Kui nüüd tulla tagasi küsimuse juurde, kas ma kahetsen, et ära käisin. Ei kahetse. Pealegi, suvel 30. juunil tuleb Peterburis üks tuntumaid Venemaa maratone – need on need „Valged ööd“ („White Nights“ ehk „Белые ночи“). Ja juba praegu võime leida stardiprotokollidest erinevate riikide sportlasi, sh. paar Eesti esindajat.   

David Arutyunyan Tartust.