Oli ilus laupäeva hommik, tuult peaaegu ei olnud ja ühtegi pilve päiksele ette tulemas ei olnud. See tähendas vaid ühte, et olid ideaalsed olud minemaks koos trennikaaslastega Tabasallu pikale jooksule. Start oli nagu sügisesel maratonil kell 9:00. Ega ei olnudki pikka ootamist, kell tööle ja minek.

Kuna jooks ei olnud võistlus, vaid lõbus retk, siis liikusime mõnusas tempos. Jooksu ajal sai vaadata ümbrust, mõelda oma mõtteid ja meenutada seda, mida viimasel ajal on toimunud. Meenutusi väga pikalt sügavuti minna ei saanud, sest rada oli maha märgitud meie treeneri Kaupo poolt ja sisaldas huvitavaid üllatusi. Joosta tuli nii mererannas, hüpates kivilt kivile, kuni leidsime end järsku kohast, kus enam kuiva jalaga edasi ei pääsenud ning oligi ainsaks lahenduseks tossud ja sokid näppu haarata ja põlvist saati vees kahlata, turnida mööda nõlva üles ja alla, joosta vaevumärgataval metsarajal ning kadakate vahel, ja muidugi jagus ka kilomeetreid asfaldile.  Ka oli mõnus leida, et üks moment olid kõik teepervel metsmaasikaid maiustamas. Vahepeal olid muidugi joogi ja toitlustuspunktid, sest korraldus ei jäänud grammi poolestki alla suurüritustele.

See oli lõbus päev, kus sõprade seltsis kulges 32 kilomeetrit 25 kraadise temperatuuri juures. Kuid selle kõige juures oli mul aega ka meenutada seda, mis on viimasel ajal toimunud ja kui palju on asjad muutunud.

Kui mul oleks keegi aasta alguses öelnud, et lähed kuuma ilmaga jooksma teadlikult nii pikka maad ja seejuures on jooksmine nauditav ning sa ei pane kilomeetreid tähele, sest jooksed ju enda lõbuks, siis oleks ma selle ütlejal soovitanud veel kord järgi mõelda: see ei saa ju tõsi olla, kuid nüüd pool aastat hiljem on. Ilm oli kuum ja kurnav, rada ka kõike muud, kui laupäevane sörk.

Õhtul järgmisel hommikul oli tunda jalgades vaid mõõdukat väsimust. Jalgade asemel andis tunda hoopis põlenud turi. See kõik räägib vaid ühest toimunud muutusest: piirid on nihkunud.

Kõige suurem piiride nihkumine oli näha Narva Energiajooksul, kus algselt plaanitust ei tulnud midagi välja. Stardis keps signaali kätte ei saanud ning sai alustatud nn pimesi. Sisemine hääl ütles, et algus sai hoopis palju kiirem algselt plaanitust. Kuid sai mindud koos oma rühmakaaslasega ning kõik sobis väga hästi, siis otsustasin jätkata. Ei murdnud ka pikk sirge ja isiklik rekord langes 7 minutiga.

Samuti on ka näha olnud muutusi  pulsis. Aasta tagasi sai joostus tänasega võrreldes pidevalt punases, ka tavalisel kõndimisel oli siis pulss palju kõrgem võrreldes praegusega. Tänaseks on organism leidnud uue madala pulsi tsooni 140 juures ning olen ka katsetanud juba madalamat pulssi. Madalama pulsiga jooks on omaette väljakutse ja see aitab jõuda suurema kiiruse ning vastupidavuseni. Mäletan seda, kui esimest korda sai mindud madala pulsiga jooksu tegema ning see kõik tundus nii imelik ja arusaamatu ja üldse võimatu. Tänaseks ei ole see enam võimatu. Tuli lihtsalt usaldada treenerit ning järgida ette kirjutatud treeningkava. Piirid on tänaseks muutunud ning kohati peab ka nüüd ise avastama, et milleks suuteline olen.

Kõlab ju suurepäraselt, et  jõudu on rohkem, isiklikud rekordid tulevad ning pikka maad saab nautida jne. Kuid ega see nii lihtsalt polegi tulnud. Õnneks siiski suuremaid vigastusi pole olnud, kuid selle kõige juures tuleb ühte olulist asja teha: kuulata enda organismi ja kui sealt mingi signaal tuleb, sellega tuleb ka arvestada.

Jüri Kask valmistub Tallinna maratoniks klubis FB Jooksmine, teda juhendab Kaupo Tiislär.