Falkotrail Hispaanias on üks viimaseid aastalõpu maastikujookse Euroopas. Just paras hooaja lõpetamiseks väärilise pingutusega. See jäi mulle kalendris silma juba mõned aastad tagasi, kui sellel treilijooksu Hispaania meistrivõistlused peeti.

Otsus minekuks küps, mis siis muud kui nimed kirja. See polnudki lihtne – koduleht, juhendid, nõuded varustusele ja registreerimine – kõik hispaania keeles. Õnneks on meil „guugl-transeit“ ja see andis põhilisest aimu. Nii saidki nimed kirja. Minul ultrale (71) ja kaasal maratonile, mis on siin 46 km pikk. Veel pisut maadlemist kohale jõudmisega –terve pika õhtu nõudnud optimeerimisülesanne lahenes kõrvalprovintsi pealinna Alicantesse lendamise ja seal esimese ja viimase öö veetmisega ning sealt rendiautoga võistluspaika sõitmisega. Kohapealne öömaja nõudis teise õhtu – hotellid olid hooajavälisel ajal suletud ja tuli otsida „eer-bii’n’bii-d“. Saimegi.

Lendamine läks sujuvalt, kui kõrvale jätta häiriv asjaolu, et „naabrid“ Norwegian Air ja SAS ei suuda omavahel niigi palju suhelda, et üksteise lendudele registreeruda lubaks. Külm, pime ja lödine Eesi seljataga jõudsime päikselises augustilõpu ilmas autoga sihtpunkti Cehegíni. Hääldatakse Tehiin, kusjuures see „T“ on pehme nagu ingliskeelses artiklis „the“. Keegi oleks nagu peotäie valgeid legoklotse künkale kokku lükanud – kirik tipus, ülikitsaste tänavakestega vanalinn pisukese moodsama all-linnaga. Aga elanikke tubli Viljandi jagu! Ümberringi pealtnäha lauged, kaljused mäed. Auto jäi vanalinna veerele parklasse, asusime oma majutust vanalinnast otsima. Noh, tubli üles-alla-sinna-tänna seiklemise järel oli seegi käes.

Numbrid saime ladusalt kätte, lisaks veel üle mõistuse rikkalik nännikott. Veel veidi jalutamist ja siis on aeg õhtusöögile minna. Eelroad – puhas kala ja liha. Ja ka pearoog koosneb ainult lihast! Ei salatit ega miskit muud. No olgu, seekord laeme siis end rasva ja valguga.

Enne magama minekut kohtume kaasmajutajaga, kes on Inglismaalt ja ka võistlusele siirdub. Ta tekitab väikse segaduse, kurtes kole varast ärkamist– kell 4. Meie rehkenduse kohaselt peaks 5st piisama, start on ju kell 6. Aga eks igaühel ole oma rutiinid. Õhtul varustus valmis, hommikul väike puder ja teele. Starti jõudes on see inimtühi. Ühe askeldava töömehe käest saan näppudega näidates teada, et ikkagi oli start kell viis. Ei nüüd pole aega kaotada, pealamp põlema ja silkangi üksi rajale.

Rada on hästi tähistatud, öö on pilvitu – tähed, kuusirp ja haudvaikus. Mu oma hingamine ongi peamine hääl. Kruusatee viib otse linnast välja, vähem kui kilomeetriga olen kiirtee alt läbi ja kohe läheb otse mäkke astumiseks. Just otse, mitte serpentiine mööda nagu Alpides. Ja rada õigupoolest polegi – „no-track“ ehk „mitterada“ tähendab taimetuttide ja põõsaste külge kinnitatud lindikesi ja mööda kive siis astuda tulebki. See on raske. Mäeharjalt laskudes saab õige pisut kruusateed mööda joosta. Siis on tund läinud ja esimene joogipunkt. Väikeses telk-varjualuses pole kedagi, kallan endale ise juua ja tõttan jälle mäkketõusule – ikka otse üles ja ikka pole rada. Kaste hakkab hommikujaheduses laskuma ja märjad taimed teevad ruttu jalad kuni kubemeni märjaks. Varsti juba läbimärjaks. Veel tunnikese pärast jõuan järele ultrajooksjate sabas matkavatele korraladajatele – need teatavad „walky-talky’ga“ staapi, et 161 (mu number) on rajal. Tore, olen nüüd ametlikult kirjas. Matkajad seljataga jätkan üksi. Jõuan põldude vahel looklevale kruusateele. Kustutan lambi - akut tuleb hoida, ilmselt on seda õhtul veel mitme tunni jagu vaja.

Söögi- ja joogipunkt

Järgnev tund on tagantjärele tark olles kõige kiirem, mõnusam ja lahedam. Kruusatee läheb üle tasandiku – kahel pool hurmaaistandus. Seda sain alles järgmisel päeval teada, kui ühe puu küljes vilju nägime. Siin olid läinud nii lehed kui viljad. Järgnevalt tõuseme mäeharjale. Seal on marmorikaevandus, möödume inimkõrgustest kuubikutest ja laskume taas orgu. Ilm on udune ja rõskevõitu, kuid liigume ikka mõnusal kruusateel. Hea on joosta nii et tuul kõrvus vuhiseb. Veel veidi tõusu ja mäeharjal on juba kolmas söögipunkt. Nüüd juba päike paistab, muusika mängib ja on ka inimesi näha. Midagi nad mulle ütlevad, ulatavad juua ja kõlab sõna „ultra“. Aru ma neist ei saa ja lippan kähku mööda tähistatud rada mäeharjal. Kõik on nii hästi sujunud, kui nii lõpuni läheb, siis pole lampi vajagi!

Ja siis pöördub rada ühte uhtorgu – taas „no-track“, kõik on nii nagu vee uuristamisest jäänud. Lisaks risti-rästi langenud puud. Mõnest tuleb alt pugeda, mõnest mööda minna. Ja siis ilmub silt „40“. Paraku olen kulgenud pisut üle 20. Kas ma olen midagi maha maganud? Aga kõik on ju tähistatud olnud? Aega pole, olen niigi pea tunni teistest maas, ainult edasi! Siitmaalt edasi on kogu järgnev rada äärmiselt tehniline. Nii tõusud kui langused. Vaid lühikesed, sajakonnameetrised lõigud orupõhjas kruusateel, et jälle otse teisele nõlvale tõusta.

Korraldajad on vaeva näinud – iga paari kilomeetri järel on julgustavaid silte, mäeharjadel ilmselt aheliku nimed – paraku kõik hispaania keeles ja seega arusamatu. Aga südantsoojendav. Olen ikka üksi, nüüd on juba päike ja kisub isegi palavaks. Õnneks olen suuremalt jaolt varjukülgedel. Mingil hetkel tuleb märk „50“ ja see toob taas mõtetesse, kas ma olen ikka õigel rajal. Aga päästev lahendus turgatab – ilmselt on hargnemine kusagil lõpus ja „ultrad“ teevad jupikese rada uuesti. See seletaks veidrad sildid.

Kaljudel

Nüüd läheb pööraseks! Ühte tippu jõudmiseks tuleb köie abil kaljusid mööda ronida. Üleval istub kivinukkide vahel fotograaf, kes hõikab ja julgustab, teeb pilti ja lööb patsu. Edasi tuleb veel sadakond meetrit mööda kaljusid ronida, siis köiega teisele nõlvale laskuda. No ei saa joosta. Savine ja libe, kohati kivine ja ülijärsk laskumine. Noh, allpool sai juba pisut kepselda. Taas söögipunkt, kus mulle jõuab paljude tundide järel järele esimene, „ultranumbriga“, sell. Küsin, kas ta teeb ultrat aga ta raputab pead ja pomiseb „media“ (üks lühem distants). Taas järsk tõus, taas „no-track“, taas uued raskused – kiviklibu. Sammud ei pea ja vajuvad tagasi, pulss kargab kurku, keha kattub higiga. Õnneks pole seda üleliia pikalt, laskudes saab juba millelgi kivisel-konarlikul rajalaadsel asjandusel keppidele toetudes kepselda. Ikkagi kiirem kui astumine.

Kuulen seljataga klõbinat ja vaikset hõiget. Kargan rajalt kõrvale ja sellel konarlikul õudusel liugleb minust kiirelt mööda esimene „punase numbriga jooksja“. Ei seljakotti ega keppe, lühike dress ja peapael, pihus väike joogipudel. Esimene maratonijooksja“! No ei oska need tänapäeva noored väärikad välja näha – kuidagi piinlik on enda ohtra  varustuse pärast. Käes on umbes pool maad (36km) ja näppudel arvutades jõuab pärale, et sellise maastiku jätkudes on ultra kontrollaegadesse mahtumine keeruline. Aga otsustan, et ise ei taandu, võtku siis kontrollpunktis rajalt maha, kui vajalikuks peavad.

Tasapisi jõuavad järgmised maratonijooksjad mulle järele, mina omakorda matkajatele, kes koos ultrajooksjatega startisid kuid maratonidistantsi läbivad. Savised, libedad nõlvad, saviseks trambitud kivised – ja muidugi libedad – rajaosad. Umbes 40ndal kilomeetril tuleb läbi oja kahlata. Matkajad istuvad ja võtavad jalatseid ära, kuna mul on jalad niigi märjad, lähen ühe jutiga läbi. Natuke lirtsumist ja siis on taas endine olek. Viimane joogipunkt. Lootsin siit hargnevat ultrarada, mis uuele ringile viiks aga sellist pole. Juba kulgeme matkarajal linnaga paralleelselt, mäeharja kohal. Linnast lahutab meid kõrge püstloodis kalju. Finiš on all selgelt näha ja mis veel hullem – kuulda. Muusika, teadustaja hõiked- tervitused finišeerujatele – tahaks juba seal olla. Veel on tunne, et äkki sealt, kust hommikul mäkke hakkasime, pöörab rada ka ultrale, aga ei. Otsejoones linna, viimane kilomeeter on mööda tasast kruusateed. Sedasama, mida üheksa tundi tagasi väljusin. Ongi lõpukaar. Medal kaela, joon pisut ja leian ühe pingi kuhu istuda ja pisut mõtiskleda.

Vabatahtlike abistajate mõnus elu ehk just siit ma pöörasingi valele rajale

Selge, et läbisin maratoniraja. Ilmselt toimus pööre seal „umbes-20-nda“ joogipunktis, kust ultrajooksjad veel umbes 25 km-se jonksu lisaks pidi tegema, et siis taas maratonirajaga kokku sulada. Ilmselt ma protokolli ei pääse või kui, siis maratoni omasse ja tunni võrra pikema ajaga. Aga olgu, neid imelisi-üksiveedetud-tehnilisi-inspireerivaid tunde siin rajal ei võta mult keegi ja protokoll ongi nõrkadele!

Otsustan Ruthi ära oodata – küllap ta üsna kohe tuleb. Õnnetuseks pole mul kotis peale tormijope enam midagi aga koorin kohe ära kõige alumise ja niiskema kihi ning panen tagasi mitte nii vettinud teise kihi. Tormijope selle peale ja kohe ongi parem tunne. Kuna päike paistab, siis on isegi palav. Aga nii kui päike mäeseljandiku taha vajab, hakkab jahe. Tõusen püsti, kõnnin, topin kätte niisked kindad. On parem. Ja siis Ruth tulebki, kergel-nõtkel sammul nagu haldjas. Ja muidugi on üllatunud, mis ma seal teen. Asja ära kuulanud, ütleb üllatunult, et ta ka veel hommikul kontrollis päevakava ja seal oli start kell 6. Ehk siis mõnel eelmisel aastal oligi? Igatahes koputatakse Ruthile õlale osavalt kätega vehkides ja arvutiekraanile koputades tehakse selgeks, et ta on oma vanuseklassi võitja ja tuleb kohe minna „numbrisaamiskohta“, kus käib autasustamine. Tõttame sinna ja Ruthil on varsti aeg astuda poodiumile! Rahvas plaksutab, muusika mürtsub, inimestel hea meel.