Välisriikides toimuvatest maratonidest osavõtt on Eesti jooksjate seas juba pikemat aega kasvav trend. Soov joosta mõnel eriti eksootilisel maratonil on jooksusõpradest põhjamaa inimeste jaoks unistus, aga sooja kliima ja suure kõrguste vahe tõttu ka paras väljakutse. Aga et suur soov ja tahtmine olid olemas, registreerisime end oma jooksuseltskonnaga Tansaania Kilimanjaro maratonile.

Olgu öeldud, et Tansaania Kilimanjaro maraton on üks vähestest rahvusvahelistest maratonidest IAAF-i kalendris, mis 2021. aasta esimesel poolel koroonast hoolimata siiski toimus. Riiki sisenemisel pidi olema kaasas 48 tundi tagasi tehtud negatiivne COVID-19 test, seda kontrolliti kohapeal sageli ja väga rangelt. Piiranguna olid korraldajad seadnud kohustuse, et stardi- ja finišialal peab kandma maski. Lisaks oli palju desinfitseerimispunkte.Et sündmus on IAAF-i kalendris, arvestati ka erinevate kvalifikatsioonidega. Nii toimuski lisaks maratonile ka poolmaraton ja 5 kilomeetri jooksud.
Kaks kuud enne maratoni sai ennast kirja pandud ja pärast seda tegin otsuse, et jooksen iga päev 6–8 kilomeetrit, ei ühtegi pikka otsa. Toimis.

Ladus registreerumine
Tansaaniasse kohale jõudsime kaks päeva enne maratoni ja oli küsitav, kas see lühike aeg on ikka aklimatiseerumiseks piisav. Tulla 20-kraadise pakase käest +35-kraadisesse niiskesse õhku, lisaks veel kõrgusefaktor – see kõik raskendas olukorda. Aga julge hundi rind on kas haavleid täis või rasvane. Päev enne maratoni tegime väikese sörkjooksuringi ja stardivalmis me olimegi.
Hotell pakkus võistluspäeval meile varajast, kella viiest hommikusööki ja taksot staadionile. Jooksuvorm selga, number peale, raha taskusse ja telefon kätte. Ei hakanud pead vaevama asjade hoiule andmisega, aga võimalus isiklikke asju hoiustada oli olemas ja see tundus täiesti usaldusväärne.

Ärevus oli sees, kuna startijaid oli 750, aga medaleid pidi jaguma vaid esimesele 650-le. Ei tea, kas ikka jõuan esimese poolesaja sisse? Temperatuur oli jõudnud tõusta umbes +30 kraadi juurde. Tundus, et joosta tuleb nagu saunas. Internetis sai oma osavõtu registreerida lisatasuta. Registreerimine ja materjalide väljavõtmine kohapeal oli lihtne: kolm telki, võta oma kiibiga number, vaata rada üle ja head teed.

Jooksuseltskond kogunemas kell 6.30

Imeliste vaadetega jooksurada
Start anti varahommikul kell 6.45 Moshi staadionilt. Kohe alguses oli tunda mäestikuõhku, olime merepinnast umbes 800 meetri kõrgusel. Meie, eestlaste jaoks täiesti tuntav ja arvestatav kõrgus, ikkagi pea kolm korda kõrgemal kui meie oma Munamägi.

Liikuvad toidupunktid

Esimesed 8 kilomeetrit kulges trass läbi linna Dar es Salaami poole. Rada mõnusalt üles-alla lainetav ja täitsa joostav. Pärast 8 kilomeetri läbimist võttis rada suuna tagasi linna, kulgedes nüüd Mweka poole. Tee hakkas järk-järgult tõusma, Kilimanjaro mägi ikka taustaks. Imelised vaated köitsid tähelepanu, seepärast polnud mahti kõrguste vahest tekkivat raskust tunda. Maratonirada viis läbi väikeste külade, tee ääres vaheldusid kirikud, talud ja kohvi- ning banaaniistandused. Umbes 32. kilomeetril oli maratoni kõrgeim punkt ja edasi kulges rada allamäge, lõpuga Moshi staadionil ehk samas kohas, kust jooks algas. Kogu maratoni vältel oli Kilimanjaro mägi pea kogu aeg taustal ja jooksu saatsid imelised vaated.

Minu võistlus iseendaga
Esimene pool maratonist kulges mõnusalt tšillides, itaallastega jutustades, osale kohalikele lehvitades ja koos teiste kohalikega kirikus käies. Neil ju igal pühapäeval kirikupäev ja nii nad siis, paremad rõivad üll, vaimu eest hoolt kandma tõttasidki. Ise põikasin vaid korraks sisse – uudishimust.Teisele ringile minnes oli juba tõus alanud, kokku oli maratoni sees tõusu ligi 18 kilomeetrit. Vaated olid suurepärased, aga päike hakkas peagi liiga tegema. Ohtralt vett pähe ja sisse ning edasi! Vasakul ja paremal pool oli kohalikke jooksjaid loogu maas, jalad krampides jne. Kiirabi vuhises edasi-tagasi.

Joogipunkti melu

Pärast banaaniistandusi – seal oli ka maratoni kõrgeim tipp – liitus minuga allamäge jooksul ei tea kust välja ilmunud seitsmepealine poiste seltskond. See oli äge! Poisid olid teksades ja plätudes, aga jooksusamm oli neil ilus. Nad jooksid minuga umbes 7 kilomeetrit ja vahepeal näppasid joogipunktis viimastelt laudadelt ka vett. Mingil hetkel tundsin, et ei suuda nendega väga sammu pidada.
Staadionile jõudes ootas ilus vastuvõtt. Tribüün oli rahvast täis ja igale mzungu’le elati kaasa. See liigutas tõsiselt! Minu aeg 4:22 viis emotsioonid lakke! Järgnes staadionipidu ja väike õlu.

Kilimanjaro mägi jälitas igal sammul

Lõunamaine kergus ja hakuna matata
Kolmel distantsil kokku osales ligikaudu 10 000 jooksjat, seega omajagu. Pealtvaatajaid jätkus igale poole raja äärde, nende toetus oli fantastiline: plaksutati, elati kaasa, rõõmustati. Kohalikud lapsed elavnesid väga, kui nägid jooksmas teistsuguse nahavärviga inimesi.

Joogipunkte oli rajal palju, pakuti vett, koolat, banaani ja apelsini. Jagati ka mingit pulbrit, mis väikestesse kottidesse pakendatud, kuid ma ei julgenud seda proovida. Hiljem sain aru, et neid kotikesi oli väga piiratud arvul ja iga osaleja sai panna pulbri topsi ning selle ära juua. Selgus, et tegemist oli energiapulbriga.

Kohalike jaoks oli loomulikult väga oluline, et oma mees võidaks maratoni ja edestaks keenialasi. Juuresoleval pildil olen enne maratoni starti koos Tansaania ühe parima kohaliku „gaselliga”, kelle isiklik rekord on 2:07.38, mille ta püstitas aastal 2019. Küsisin temalt, kas võidad täna keenialasi, vastus oli jaatav. Nii ka läks – ta võitis maratoni ajaga 2:17.

Maratoni võitja ajaga 2:18 Augustino Paulo SULLE, kelle isiklik record on 2:07.38 aastast 2019

Kogu atmosfäär oli turvaline ja sõbralik, lihtsalt suurepärane. Finišis oli mõnus meeleolu, janu sai kustutada ja olemist taastada mahla või maheda õllega. Kõige selle taustaks tõid kohalikud bändid kuuldavale autentseid reggae-rütme.

Maraton oli korraldatud hästi lihtsalt, lõunamaise kergusega, ei mingit peenutsemist ega detailidesse süvenemist, kuid kõik vajalik oli tehtud. Selline mõnus Aafrika vaib oli tunda igal pool, domineeris hakuna-matata-mentaliteet – pole probleeme, võtame rahulikult.

Jooksuseltskond. Poisid oranžis fun Run, kollased poisid maraton ja Kaarel pool maraton

Koroonaajal on reisimine kallim
Tagasilennul Tansaaniast koju nõudsid lennufirmad negatiivse koroonatesti olemasolu. See ei olnud Tansaania valitsuse, vaid just lennufirmade nõudmine. Selle puudumisel lennule lihtsalt ei lastud. Seega sai tehtud, nagu kord ja kohus nõudis, kohalik test, mis kergendas rahakotti 100 USA dollari võrra. Lisaks tuli test teha ka Eestisse sisenemisel ja kuus päeva pärast saabumist veel teinegi. Peale selle kümnepäevane karantiin. Praegusel ajal tuleb reisimisel eritingimustega arvestada. Kõik see kokku lisas reisi maksumusele arvestatava summa, aga kui reisikihk on suur, siis tuleb sellega leppida.