Kui sa lähed koormustesti tegema saad rindkerele pulsivöö, mis mõõdab sinu südame löögisagedust.  Suure tõenäosusega on selle pulsivöö tootjaks Polar – Soome firma oli esimene, kes ligi 40 aastat tagasi juhtmevabasid pulsiandureid tegema hakkas.  Seetõttu on Polari pulsimõõtmistehnoloogia kasutusel nii teaduses, kui meditsiinis ehk kõikjal, kus läheb vaja suurt täpsust.

Ent milline pulsimõõtmisseade sobib sulle kõige paremini? Võtsime ette Polari erinevad vööd ja andurid ning teeme käesolevaga nendest lühiülevaate.

Esmalt põhimõistetest.  Südamelöögisageduse mõõtmiseks kasutatakse üldjoontes kahte erinevat tehnoloogiat. Rindkerel asetsevad pulsivööd mõõdavad keha pinnalt registreeritud elektripotentsiaalide muutusi (EKG).  Optiline andur jälgib aga sportimisel veresoontes aset leidvaid muutusi.  LED-lambid saadavad valgussignaali ning määratlevad pulsisageduse signaali liikumise kiiruse põhjal.  Lihtsustatult, mida suurem on signaalile ette jääv takistus ehk verehulk, seda suurem on südamelöögisagedus.

Suurem osa uutest spordikelladest kasutab pulsi määratlemiseks kella taha paigutatud optilist andurit.  Optilise anduri eeliseks on kahtlemata selle mugavus, pulsivöö eeliseks täpsus.

Polari pulsivöödest kasutavad H10 ja H9 nn. vana kooli tehnoloogiat (EKG), käele paigutatav OH1+ aga optilist andurit.    

Kui sinu treeningplaanis on olulisel kohal intervallid, erineva pikkusega lõikude jooksmine ning soovid pulssi võimalikult täpselt jälgida, on parimaks valikuks H10.  Südamelöögisagedus on otseses seoses teiste kella poolt välja arvutatud näitajatega, näiteks treeningu käigus põletatud kaloritega, treeningkoormusega, taastumisega treeningutest, jms. 

Polar H9 on komplektis pehmema vööga, kuid sel puudub sisemälu.  Kui sa kasutad pulsivööd koos kellaga, siis ei ole sisemälu puudumine probleemiks – pulsiandmed salvestatakse nagunii sinu kella poolt.   Ent mäluga pulsivööd võimaldavad treeningu talletada ka ilma kella kaasa võtmata. Nt. OH1+ kasutamisel on treeningu salvestamine ja lõpetamine võimalik nupuvajutusega, H10 puhul saad seda teha kasutades mobiilirakendust.

Kui H10 võimaldab Bluetoothiga ühendada sama-aegselt kaks erinevat seadet – näiteks kella ja mobiiltelefoni (või ka sinu treeneri mobiiltelefoni), siis H9-ga saab ühendada vaid ühe seadme. Kahe seadme ühendamine annab eelise ka triatlonis ja rattasõidul, kus üheks seadmeks võib olla kell ja teiseks rattamonitor. 

Muud näitajad on neil kahel pulsivööl samad – kaal on sama, mõlemad on veekindlad kuni 30 m ulatuses, ühenduvad lisaks sinihambale ka ANT+ ja Gymlink tehnoloogiat kasutades ning neid on võimalik kasutada koos erinevate tootjate pulsikelladega.  Nii H10 kui H9 töötavad väikese patareiga, mis peab tavaliselt vastu 1-1,5 aastat (kuni 400 treeningtundi).  H9 on mõnevõrra odavam (59,90) ja H10 kallim (89.90).

Ehk teisisõnu – kui sa oled tavaline harrastussportlane, kelle jaoks täpne pulsinäit on oluline, on H9 sinu jaoks sobivam.  Kui sa oled aktiivselt treeniv ja võistlev harrastussportlane, kes kasutab ka treenerit, võiksid eelistada H10.

Ent mis on optilise anduriga OH1+ eelised? Loomulikult mugavus! Kui pulsivöö on ümber käe, mitte rindkerel, segab see sind vähem.  Ka ei pea OH1+ kasutamisel midagi niisutama, samas kui H10 ja H9 andurid peaks enne treeningut kraani alt korraks läbi laskma ja märjaks tegema.  OH1+ ei kasuta energiaallikana patareid, vaid see on USB-pordi kaudu laetav.  OH1+ peab laadimise järel vastu ca 12 tundi treeninguid ehk kui oled ultrajooksja, siis lae enne pikemat jooksuotsa see kindlasti ära.  OH1+ on selgelt mugavam ka ujumistreeningutel ning sisetreeningutel. Nii on seda võimalik kasutada ka ujumisprillide kinnitusega oimukohal pulsi mõõtmiseks.

Ehk lõppkokkuvõttes – igal pulsivööl on omad eelised ja kasutusotstarve.  Mugavust väärtustades eelistaks OH1+, täpsust hinnates H9 või H10.