Hei! Ma jätkan teemal, et kuidas tegijal juhtub ja elu õpetab. :)

Kui ma „Eesmärgiks Tallinna Maratoni“ projekti sain, siis mu põhieesmärk või soov oli hakata teadlikumalt treenima ja jagada oma saadud kogemusi ka teistega. Seega sinna alla kuuluvad ka negatiivsed õppetunnid, sest äkki keegi teist õpib ka läbi teiste kogemuste ja nõuannete (mitte nagu mina, kes peab kõik ikka omal nahal järgi proovima või õigemini arvab, et minuga ikka nii ei juhtu).

Kui oma vigastusest taastusin, siis esimene väljakutse peale seda oli kohe Võsu Südasuve Challenge. Jõudsin enne seda joosta kaks kerget jooksu, et jala olukorda testida. Natuke andis veel põrutamisel tunda, aga ei midagi hullu enam ja jooksmist ei seganud. Võsu jooksupäev algas ideaalselt ja mõnusate emotsioonidega. Plaanisin raja läbida rahuliku tempoga, sest korralikust jooksutrennist oli jupp aega möödas ja ei julgenud ka kohe jalale suurt koormust anda, et muidu pärast jälle ei saa joosta. Aga kui stardis olin ja jooksma sain, siis oli väga hea joosta ja meelest oligi läinud rahulik jooks.

Esimesed neli-viis kilomeetrit läbisin väga mõnusa tunnetusega, siis mingi aeg tundsin, et jalg õrnalt annab tunda ja lasin natuke tempot alla ja siis juhtus midagi, mida ma ei tea ja ei mäleta. Edasi tean hetkest, kui mind turgutati ja kiirabi oodati. Olen enda abistajatele väga tänulik, veelkord aitäh! Olin üheksanda kilomeetri peal kokku kukkunud. Kolm kilomeetrit läbisin nii, et ise siiani ei mäleta. Kiirabi toimetas mu Tallinnasse haiglasse, kus mind uuriti väga põhjalikult ja peale 8 tundi vedeliku manustamist sain koju. Arstid ütlesidki, et sain kuumarabanduse korraliku vedelikupuudusega.

Foto: Elise Saarna

Mina… kes pole kunagi päiksepistetki saanud ja olen koguaeg jooksnud päiksega (nii palju kui meil päikest on).  Enda arvates olin küll piisavalt joonud, aga kui arstile ette lugesin, et mida ja kui palju enne jooksu ja eelmine päev täpsemalt jõin, siis selgus, et seda oli ikka liiga vähe. Ja ju seda vedelikupuudust oli siis kogunenud veel mingist ajast. Lihtsalt halbade kokkusattumuste kokkulangemine. Ööseks sain manitsustega rohkem juua haiglast koju ja loa joosta, lihtsalt mitte kohe maratoni.

Mul kulus pea nädal enne, kui tundsin, et nüüd olen valmis jooksmist proovima või õigemini teadsin, et pean proovima, et asjast üle saada. Ja esimese nädala jooksud olid rohkem käimised, sest pulss oli kohe kõrge ja võhma polnud üldse. Võtsimegi Taivoga päeva korraga, olenevalt vastava päeva jooksu enesetundest. Umbes kaks nädalat peale Võsu jooksu sain hakata vaikselt jooksma jälle kava järgi. Päris mitte nende tempodega, millega varem, aga siiski… Nüüd varsti saab neli nädalat juhtunust ja mu organism pole ikka päris taastunud, aga päeva-päevaga ja jooks-jooksuga läheb lihtsamaks ja paremaks. Raskem osa on end vaimselt jälle jooksurajale saada ja nautida jooksmist, sest hirmul on ikkagi suured silmad. Nüüd pööran eriti suurt tähelepanu joomisele ja enamus jookse, eriti päikesega joostes on vesi kaasas. Mida mul varem polnud kunagi. Ja ostsin oma esimese jooksu nokamütsi.

Foto: Elise Saarna

Nädalavahetusel osalesin aga tõelisel jooksupeol „Tipust Topini“. Jooksime oma kahe üliägeda Särasilmade tiimiga 337 km Munamäelt Piritale. Meie tiimid startisid Munamäelt laupäeva hommikul kell 9:30 ja lõpetasime Pirital pühapäeval u kell 15:30. Selle aja sisse mahtus palju jooksukilomeetreid, ilusat Eestimaa loodust, palju päikest, nalja ja naeru, meeskonnavaimu, hoolivust, sõprust, uusi tutvusi ning minimaalselt unetunde. Mina läbisin 4 erineva jooksuga kokku 42,7 km. Need jooksud näitasid, et mu keha hakkab vaikselt jälle jooksmisega ja ka päiksega harjuma, muidugi oli mul ka super ägedad taustajõud, kes tegid koguaeg joogipeatusi ja kastsid märjaks. Nii ei saagi olla halb joosta :-)

12.08. toimus meil projekti viimane (uskumatu, et juba) ühistreening, mille viis läbi Sparta jooksutreener Toomas Tarm ja teemaks oli võistluseelne treening. Alguses oli meil lühike vestlusring, kus rääkisime, mis seisus me kõik oleme (kes terve, kes vigastatud) ja kuidas treeningud läinud on ja mis tunded valdavad sügiseste eesmärkide teostamistega. Toomas rääkis, et millised võiks näha jooksumahu suhtes välja viimased nädalad enne võistlusi ja kui palju ja kas võiks käia veel enne nn põhivõistlust teistel võistlustel. Edasi suundusime Järve metsa soojendusjooksule, edasi võimlemine, jooksuharjutused, lõigud ja taastav jooks lõppu. Seekordse trenni tegime ainult projekti tüdrukutega, poistel on omad lood. Kuna mina praegu eraldi kusagil jooksu ühistrennides ei käi, siis oli jälle nii hea emotsioon, et sai teistega koos joosta ja harjutusi teha. Trenni lõppedes tõdesime, et jube kahju, et viimane kord on nii koos trenni teha.

Nüüd on vaja veel otsustada, et millal ja kus ma enda vormi katsetan/realiseerin, aga sellest järgmine kord :-)

Alina on valmistunud Tallinna maratoniks klubis Jooksupartner Taivo Püi juhendamisel