Tere, jooksusõbrad! 

Alustan ja lõpetan tänase jutu heade asjadega. 13.juunil osalesin jooksupeol. Pidu oli see ka seetõttu, et see oli esimene eriolukorra järgne jooksuvõistlus. Tegelikuks peo põhjuseks oli Janeki 100-s! maraton ja jooksuvaim oligi juubeli vääriline. Uskumatult sõbralik ja üksteist toetav seltskond kulges mööda rada, see õhkkond avaldas muljet ja jääb meelde. Rada ise on põnev - lauge kõvakattega osa, tõus viaduktile ja sellelt alla kihutamine, pehme jalgealune Järve metsaraja mändide vahel. Ja seda kõike kohe mitu-mitu korda. Joosta seltskonnas, kuhu kuuluvad sellised Eesti staar-maratoonarid (läbitud maratonide arvult) nagu Rein Pärn, Leili Teeväli, Ergo Meier, Joel Tints, Meelis Atonen...oli suur au!

Kuidas mul läks? See aasta on olnud täis teadmatust, ka täna ei saa kindel olla planeeritud jooksude toimumises. Häälestades ennast sellele jooksule ei välistanud, et see maraton võib olla selle aasta ainuke võimalus. Häälestasin vist üle :-). Kaks päeva enne jooksu hakkasin tundma imelikke ja ebameeldivaid pingeid säärelihastes, ärevus kestis stardieelse hetkeni mil tegin proovi sörgi. Sain kohe esimestest sammudest aru, et jooksjat minust täna ei ole - säärelihases oli terav valu. Kükitasin paar minutit, vaatasin sügavalt enda sisse ning tegin raske otsuse - minna koos teistega starti. Starti, mis oli ju austusavaldus juubilarile. Peamiseks võitluseks ei osutunud mitte rada ja soe ilm, vaid võitlus valuga. Lõpuni vastu pidada aitasid kaasjooksjate tekitatud jooksupeo vaim ja toetus ning abikaasa Marje kaasaelamine ja toetus. Viienda ringi teises pooles (kuuest ringist koosnevast maratonist) potsatasin raja ääres olevale pingile, oli väga raske hetk. Marje soovitas lõpetada, võistluse formaat võimaldas jooksvalt valida seitsme kilomeetri kordne distants. Juurde astusid samal ajal mööda jooksnud Janek, kes leidis aega tunda huvi, kuidas mul on ja patsutada õlale ning jooksu juba lõpetanud Vladimir, kes ulatas toetava magusa tableti. See kõik andis jõudu tõusta püsti ja joosta lõpuni. 

Senine maratoni parim aeg sai löödud, see mind aga väga ei huvitanud. Rahulolu tundsin sellest, et suutsin võidelda lõpuni. Ja kuigi keha mind väga hästi ei mõistnud ja sai minu peale pahaseks tekitatud valude ja "lõhkumise" pärast, ma ei kahetse tehtud otsust - sain endale tugevate emotsioonidega päeva. Teadsin, et selle eest tuleb maksta lõivu, ei teadnud vaid selle suurust. Tasumine käib, oodatust pikemalt.

Vitali 13. juunil toimunud Janeki 100. maratonil koos klubikaaslastega. Foto: Aivo Oblikas

Viimase kahe kuu jooksul olen teinud kaks katset taas alustada treeningutega, hästi see ei õnnestunud - uued vigastused tulevad peale. Tänaseks päevaks on minu jaoks saanud selgeks, et sellisesse vormi, mis võimaldaks püstitatud eesmärke rünnata, ei ole reaalne. Niisama raja läbi jooksmised mulle pinget ei valmista.

Tänavuse jooksuaasta treeningprotsessi esimestel kuudel ma olin kindel, et sellises mahus ma ei hakka kunagi enam jooksma. Viis aastat tagasi ma poleks üldse uskunud, et kunagi jooksen. Teha aga viis trenni nädalas on minu jaoks ulme. Lohutasin ennast, et teen selle aasta ära ja naasen tavapärase elu juurde. Naljatades mõtlesin, et nii tõsiselt jooksma oleksin nõus vaid juhul kui keegi pakub mulle profilepingut mingisuguseks veteranide võistluseks valmistumiseks :-).

Nüüdseks on Tallinna maratoniga seoses pikalt kestnud teadmatus läbi - klassikalisel kujul see ei toimu. Minu jaoks tähendab see seda, et projekt ja sellega seotud eesmärgid pikenevad ühe aasta võrra. Olen otsustanud, et teen pikema restardi oma kehale - vähemalt kaks kuud ei pane jooksutosse jalga ja alustan ettevaatliku treening teekonnaga püstitatud eesmärkide poole. Emotsionaalselt ei ole lihtne sellega leppida, mõistus aga ütleb, et see on ainuõige lahendus. 

Minu jooksuseiklus jätkub! Ja mis kõige tähtsam - elu läheb rõõmsalt edasi ja igal hommikul tõuseb taas päike.

Eelmisel korral kirjutasin motivatsioonist. Vahepeal on tekkinud veel üks motiveeriv faktor eesmärgi poole liikumiseks - ei taha olla see, kelle pärast edaspidi peaks projekti pääsemiseks tekkima vanuseline lagi. Motivatsiooni hoiavad üleval ka soovitused vaadata passi :-) On ju neid, kes suudavad!

Mida mina olen sellest aastast õppinud? Tähtsamaks tulemuseks selle aasta jooksmise kogemustest on see, et suurenes usk - on võimalik. Mõned aastad tagasi arvasin, et sellises vanused (siis olin 47) iga järgnev aasta on suureks takistuseks senise tulemuse parandamiseks. Nüüd tänu oma kogemusele tean, et nii see ei ole. Proovin uuel jooksu aastal olla veel kannatlikum ja ettevaatlikum, ei hakka enam iganädalaseid raskeid trenne tegema nii, nagu see oleks elu viimane trenn. Õppisin paremini tundma keha poolt tulevaid signaale. Mõistsin, et taastumisele pean pöörama suuremat tähelepanu.

Suvise ühistreeningu lõpetas päikeseline ühispilt. Foto: Elise Saarna

Ja lõpetuseks tahan tänada. Kõigepealt kallist Marjet, kes mõistis jooksmise prioriteetsust minu jaoks sel aastal ja toetas mind. Kõiki lähedasi inimesi. Janekit, antud võimaluse eest osaleda projektis. Toredaid tiimikaaslasi, kes on nii motiveeritud, ka neile soovitaksin olla treenimisel ettevaatlikud ja võistlustel vältima pildituks jooksmisi. Hoian neile pöidlaid. Suured tänud treener Anule juhendamise, toetuse ja minu pärast muretsemise eest. Oli au olla tema juhendatav, olen saanud paremaks! Kõikidele minu selle jooksuaasta teekonna jälgijatele ja kaasaelajatele olen väga tänulik.

Suured tänud kõigile, püsige terved ja olge kiired!

Vitali

Vitali valmistub Tallinna maratoniks klubis Anu Jooksutrennid, teda juhendab Anu Piiroja.