„Aga miks sa sinna lähed,“ küsis abikaasa päev enne maratoni, kui oli kuulnud, et starti jõudmiseks tuleb laupäeva varahommikul kell 4.45 ärgata, et siis pool tundi hiljem autosse istuda. Järvamaalt Rõugesse on nimelt enam kui kahe tunni pikkune autosõit, numbrite jagamine hakkas kell 7.00 ning hiljemalt kell 8.00 pidime istuma bussi, mis viis jooksjad mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse stardipaika.  Lihtne matemaatika ütles, et ma pean laupäeva hommikul tõusma koos päikesega, kui ma tahan starti jõuda.  Õnneks ei tulnud ma Tallinnast, mis oleks tähendanud veel tund aega varem tõusmist.

„Aga maastikumaratonid on ju ägedad,“ vastasin, kuigi otsisin samas võimalust, et äkki ma saan ka kell 5.00 tõustes õigeks ajaks starti jõuda.  Teen näiteks pudru õhtul valmis ja magan jooksuriietega?

Maastikujooksubuum, mis õitseb Soomes (ja ka Lätis) kui sõnniku peal kasvanud kõrvits, on vaikselt oma kombitsaid ka Eestis sirutamas.  Loomulikult – maastikul on Eestis aastakümneid joostud, seda on nimetatud orienteerumiseks, kuid seal läheb enamasti ikka kaarti vaja.  Rahvusvahelise definitsiooni järgi tohib maastikujooksuks nimetada ainult sellist võistlust, kus kõvakatet (kruusatee, asfalt, munakivid, vms) on maksimaalselt 20% ulatuses.  Kuigi lõppkokkuvõttes muudab võistluse maastikujooksuks ikka see, mis sinna 80% sisse jääb.  Rõuge maraton lubas selle 80% sisse mahutada päris palju mõnusaid radu ning kõike seda tutvustati enne võistlust ka Facebookis.

Mõeldud-tehtud, nimi kirjas, vaim valmis.

Võistluse peakorraldaja Ain-Ivar Tupp ajas küll mõni päev enne maratoni oma rajavideotega hirmu nahka.  Suvised vihmad olevat raja mõnusalt märjaks muutnud, mistõttu korraldajapoolne soovitus oli jalga panna veekindlad jalanõud või tossukatted, millel on raskesti meeldejääv nimi, kuid kui sul neid katteid kapis ei ole, siis pole ka selle nimega suurt midagi peale hakata. 

Paraku polnud mul ka veekindlaid maastikutosse Järvamaa maakodus kaasas, need olid jäänud pealinna.  Kuna võistlusnädalal oli tekkinud ka korralik suvine nohu, siis nägin juba vaimusilmas ennast kummikutega Lõuna-Eesti mülgastes põlvini vees müttamas.  Kuna jalgu märjaks teha ei tahtnud mõtlesin ka kilekotid ümber jalgade teipida.  Oleks päris tore vaatepilt olnud – ühes jalas roheline Prisma kilekott ja teises Coopi sinine.  Õnneks oli lahendus lihtsam, sain maastikutossud Cargobussiga enne võistluspäeva kätte ja nohugi andis mõnevõrra järgi.

Võistlusnumbrid jagati kätte Rõuge Pesapuu vaatetorni jalamil.  Algne plaan oli maratoni finiški teha sellesama vaatetorni tipus, aga kuuskümmend jooksjat laupäevasel päeval ronimas torni tippu ei klappinud miskipärast allkirjaõiguslike ametnike visiooniga spordivõistluse finišist.  Ei lubatud.

Stardis Lätimaal, keskel paiknevad sildid on finantseeritud eurotoetustega, fotol vasakul paiknev käsi ei kuulu kirjatüki autorile. 

Rõugest viidi jooksjad võistluse stardipaika Lätimaal, kohta, mida nimetatakse Kornetiks.  Korneti on väidetavalt olnud ka vana Võromaa osa, kuid tänapäeval siiski ametlikult Läti värk.  Ehk teisisõnu – Rõuge maraton viis jooksjad Lätist Eestisse.  Kahte riiki ühendavaid jooksuvõistluseid võiks rohkemgi olla.  Näiteks Narva Energiajooks võiks viia jooksjad Eestist Venemaale ja siis aasta pärast hea õnne korral saaks tagasigi. 

Esimese kilomeetri-poolteist kündsime kohalikku kruusateed ja seejärel pöörasime pehme metsatee peale.  Viiendal kilomeetril jõudsime esimese järve äärde, kuna järv kuulub lätlastele, siis jätame selle nime targu vikipeediasse. 

Üheksandal kilomeetril ületasime riigipiiri (hea pildistamise koht!) ja jõudsime tagasi Eestisse.  Rajale jäi nii kitsaid metsaradu, mudaseid laskumisi kui mõned meetrid laudteedki. Õnneks polnud võistlusele eelneval päeval vihma tulnud ning rada oli kuivem, kui korraldaja hirmutavates videotes. 

Edasi tiirutas rada Paganamaa kenades metsades, möödusime mitmest järvestki – tee peale jäid Liivajärv, Sarapuujärv ja Kikkajärv.  Kusagil vahepeal ehk kümnenda kilomeetri kandis oli ka võistluse esimene ametlik joogipunkt, kus pakuti nii spordijooki kui lihapirukat, hapukurgist ja banaanist rääkimata.  Enne seda pidid jooksjad läbima küll mitteametliku Paganamaa Suvepäevade joogipunkti, kus pakuti ka vahutavaid ja rõõmsaks tegevaid jooke.      

Kikkajärve kallastel läks päris ronimiseks kätte, raja servas paiknes jäme köis, millest kinni hoides pääses nõlvast oluliselt turvalisemalt alla, kui ilma selleta.  Justnagu filmides mägironijatest, ainult lumiseid nõlvasid ja hapnikumaske ei olnud ning kui päris aus olla, siis oli see nõlv ka maksimaalselt 10 meetri kõrgune.  Aga järsk ja poriselt libe oli ta küll …

Vahepeale jäid veel mõned piiriületused, tagasi Eestisse naastes viis väike kruusatee lõik meid Kellämäele (mitte segi ajada Kellamäega, mis teadupärast paikneb hoopis Lääne-Virumaal).  Kellämäe aga on küla Rõuge vallas, kus viimastel andmetel elab 8 inimest. 

20 kilomeetril anti teist korda juua-süüa, RC Cola maitses hästi ja võtsime suuna Luhasoo õpperajale.  Ca 4 kilomeetri pikkune laudtee viis meid rappa, täpsemalt küll Võrumaa ainsale sookaitsealale, kus „saab näha kõiki raba kujunemise etappe, alates madalsoost kuni kõrgrabani.“  Loomulikult nägime me neid, nagu ka väikseid siniseid liblikaid, tekkis ka tahtmine korraks rabajärve hüpata, kuid tahtmiseks see õnneks jäigi.

Laudteel kulgenud 5 km olid ka maratoni kõige laugemad, kuna vihma polnud sadanud oli laudtee ka kuiv ning libedust ei olnud.  See võimaldas esimest korda kilomeetrite kaupa tegelikult joosta, kuigi – laudteegi tegi pidevaid käänakuid nii et selfide tegemisega pidi ettevaatlik olema.

Raul Köster, kellega kogu võistlusmaa sai koos läbitud, Luhasoo õpperajal.

25 kilomeetril oli võistluse eelviimane joogipunkt, misjärel järgnesid pikad kruusatee kilomeetrid.  Tuleb välja, et ega Eestis sellist maastikumaratoni, kus rada 100% pehmel pinnasel oleks, ei korraldagi.  Ja 30.-ndal kilomeetril oli mul selle üle siiralt hea meel.  Sai rahumeeli kõndida.

37. kilomeetril olime jõudnud võistluse viimasesse joogipunkti (kus pakuti loomulikult ka kiluleiba ja jooke, mida tavaliselt ainult Eestit väisavatele turistidele pakutakse, kuid mida ükski kohalik ei joo).   Seejärel suunati meid eelmisel päeval sealsamas toimunud Rõuge viie järve jooksu radadele.  Viimased kilomeetrid kulgesid mõnusas võlumetsas, kus rada vonkles kord paremale kord vasakule ja seejärel loomulikult alla ja üles.  Tee peale jäi mitmeid allikaid ja ojasid, millest viisid üle väiksed purded.  Vette ei kukkunud, kuid tasakaalu oli siiski vaja, et mitte oma veekindla jalanõuga vette astuda. 

Viimane kilomeeter kulges loomulikult ülesmäge, mis tähendas rohket kõndimist ja natuke ka jooksmist.  Olime Raul Kösteriga, kellega me koos jooksime, kokku leppinud, et vähemalt finišis paikneva publiku ees (keda oli vähemalt viis inimest) me loomulikult jookseme, mitte ei kõnni.

Ja oligi lõpujoon enamvähem viie ja poole tunniga ületatud. Kiiret ei olnud – maastikumaratone peab ju nautima, kui tihti sa Paganamaal või Luhasool siis ikka käid. 

Finišijärgne toitlustus hõlmas maitsvat mulgiputru peki/singi kuubikutega.  Pea oli Paganamaast täiesti pöördes, kuhjasin kausi pekikuubikuid täis (mis maitsevad peale maratoni väga hästi), kuid mulgipudru leidsin alles siis üles, kui enam midagi kõhtu ei mahtunud. 

Võistlusjärgne pesu tähendas viieks sekundiks Rõuge Suurjärve sulpsamist.  Järve kaldal polnud isegi kalamehi mitte, ju siis olid kalad järves ära jäätunud.

Ehk seega kokkuvõtteks – maastikumaratonid on nagu kooliaegsed klassiekskursioonid, kus sind bussiga Ants Laikmaa majamuuseumisse sõidutati. Nüüd sõidutati meid Lätimaale ja sai oma silmaga näha neid kohti, kuhu muidu ei satu.  Ja Eestimaa (ning Lätimaa) loodus on ju ilus ning vaatamist väärt!  Järgmine Rõuge Maastikumaraton võiks seetõttu juba uutele radadele viia. 

Järgmine maastikumaraton ootab ees juba kahe nädala pärast Kurgjal, kus toimub Mispo Maastikumaraton.