Selleks, et kõik ära rääkida, tuleb alustada algusest ...

Aasta lõpul märkasin üleskutset, et otsitakse Eesmärgiks Tallinna maratoni projekti kandidaate. Esimene mõte käis peast läbi, et miks mitte proovida. Seni on saanud omal käel joosta ning oli tekkinud tunne, et areng on jäänud kohapeale tammuma ning oleks vaja kõrvalist abi, et edasi minna.

Mõeldud, tehtud: hakkasin kandideerimise avaldust kirjutama ning ära sai ta saadetud aasta viimase päeva õhtul. Üllatuslikult tuli mõne aja pärast teade, et olin osutunud esimesele treeningpäevale väljavalituks. Treeningpäev ise koosnes jooksust, ettekannetest ning vestlusvoorust. Kuulates ettekandeid ning vaadates ümberringi pühendunud ilmega kaaskonkureerijaid, siis tabasin end mõttelt: "Jüri, kas sa oled ikka kindel, et mida teed?".

Tol hetkel ma päris kindel veel ei olnud. Pigem oli kui stardieelne ärevuse ja ootuse tunne. Kuid samas sai endale uuesti öeldud, et selleks ma ju siin olengi, et uusi asju õppida.

Jooksmine ise oli lihtne, sai kuulatud, mida treenerid rääkisid ning millele tähelepanu juhtisid. Minule soovitati näiteks sammu lühemaks võtta. Kui ise oled amatöör ning ennast kõrvalt vaadanud ei ole, siis ega ei oskagi selle peale tulla. Kui natuke mõeldes, siis see oli kõik loogiline ning ainuüksi selle vihjega sai juba päeva kordaläinuks lugeda.

Peale treeningpäeva sain uue teate: olin edasi pääsenud ning osalen hääletusvoorus. See juba tundus kergelt uskumatu ning andis positiivse süsti. Samal ajal sai liitutud FB Jooksmise klubiga.

Mäletan esimest trenni väga hästi: läksin kohale teadmisega, et näitan ette jooksusammu, kuid ei olnud valmis selleks, et tuleb kohe hoobilt rongile hüpata, ehk siis lõigud ja ÜKE.

Esimene mulje oli väga hea, sest rühma liikmed olid toredad, treener andis juhised, kuidas paremini teha.

Esimese rühmatrenni järgselt oli endal küll tunne, et ei oska midagi, õppida on palju, kuid tunne oli hea ning jäin ootama järgmist korda.

Trennid möödusid, projekti hääletus lõppes ning peagi oli uus kiri postkastis väga lihtsa sõnumiga: olete välja valitud osalema projektis Eesmärgiks Tallinna maraton 2018. Seda lauset tuli küll kaks korda lugeda, sest see tundus uskumatu, kuid oli siiski tõsi ning teadsin, et alles nüüd kõik lahti läheb.

Selleks ajaks olin harjunud rühmatrennide uue rütmiga ning ootasin, et millal järgmine kord tuleb.

Esimene suurem väljakutse oli madala pulsiga jooks. Seni olin jälginud kiirust ning pulss oli kui olematu asi, kuid nüüd tuli hakata pulssi jälgima ning see oli hoopis midagi muud. Esimesel korral ajas ennastki naerma, et kui kiiresti pulss üles hüppas ning kui palju oli vaja taastumiseks aega.

Kuid kuidas sa treenid, kui ei tea, et milline on su võimekus või kas tervis vastu peab? Sellele küsimusele sai vastust otsimas käidud Tartus koormustesti tegemas. Olin tol päeval esimene, kes testi tegema läks. Hommik oli varajase kevade kohta ilus päikeseline ja täis kevade tunnet. Paraku ei olnud aega seda ilu pikalt tähele panna sest, tähtsamad asjad vajasid tegemist.

Esmalt tuli käia verd andmas, siis kaalumine ja mõõtmine ning kopsumahu hindamine. Endalegi üllatuseks sain teada, et targad masinad näitasid, et oma vanusegrupi kohta tuvastati üle keskmise rohkem lihaseid. Kas tõesti oli juba treeneri käe all tehtud harjutused tulemusi andmas? Kuid võib-olla tõesti, sest harjutused ise olid muutunud juba lihtsamateks ning kiirused hakkasid ka lõikudel teistmoodi tunduma.

Edasi sai klemmid külge pandud, EKG puhkeasendis ning edasi juba sinna hiiglasliku lindi peale. Mask pähe ning lint läks tööle. Seda kõike olid jälgima tulnud internid, kelledele näidati ja seletati ekraanidelt minu näitajaid. Niipalju kõrvalt kuulsin, et näitajad olid head ning sellest lausejupist mulle tol hetkel piisas.

Edasi keskendusin jooksmisele. Kõige raskem selle juures oli maski kandmine. Tunne oli küll, et nagu kusagilt teiselt planeedilt oleks siia tulnud, sest läbi maski hingamine oli päris raske ning lisaks vajus ta ka veel silmadele.

Üks moment oli tunne, et õhk sai otsa ja oli tahtmine see värgindus peast ära rebida, kuid järgi jätta ka ei tahtnud veel, sest jõudu oli ning nii sai veel paar minutit edasi joostud.

Pärast sai arstiga veel näitajad üle vaadatud ning tema poolt oli otsus väga positiivne: roheline tuli jooksmisele. Nii saigi elu esimene koormustest tehtud. Vahepeal oli ka treeningplaan muutunud tihedamaks ning nüüd tuli juba trennile pühenduda viiel päeval nädalas.

Algul arvasin küll, et ei tea, kas vastu pean, kuid usaldasin treenerit, sest temal on nii jooksmise kui ka treeneri kogemust. Üllatav oligi kogeda, et mitte ainult ei pidanud vastu, vaid millimeeter haaval tekib isegi jõudu juurde ning ka pulss on hakanud kiiremini taastuma võrreldes päris algusega.

Endal on ikkagi veel tunne, et olen teekonna alguses ning edasi minna on iga väga pikk maa. Trennid möödusid ning oli aeg uuesti projektis osalejatega kokku saada esimeses ühistrennis Tallinna Spordihallis. Taivo Püi käe all sai üle vaadatud jooksutehnika. Saime kinnitust, et liigume õiges suunas ning kaasa viis lihtsat harjutust, mis kuuluvad põhitõdede hulka. Trenni pildid jäädvustas Mallor Malmre. Tema käest saime ka CEPi sokid ja säärised.

Siinkohal peab küll neid kiitma, sest pikemate jooksude korral on need küll asendamatud aidates lihaseid toestada, vähendades jalgade väsimust ning sa ise saad keskenduda jooksule endale. Järgmine kogunemine toimus meil Nike esinduspoes, sest jooksmine tuleb ju palju paremini välja, kui korralikud tossud on sind edasi kandmas. Esmalt tutvustati meile, et millise põhimõtte järgi Nike oma jooksujalatseid teeb ning mille poolest nad erinevad. Siis tuli see kõige raskem osa: leida see kõige õigem.

Pean tunnistama, et ma ei suutnudki leida seda kõige õigemat, vaid tekkisid kaks kandidaati. Projekti raames sai välja valitud Zoom Structure 21, kuna ta toetab kanda. Kuna Nike'i poolt tehti nii meile sel päeval nii hea pakkumise, siis sai ostetud lisaks Zoom Vomero 13 taastavate jooksude jaoks.

Viimasest ühistrennist möödus kuu kiiresti ja joostes ning jälle oli aeg kokku saada kõigi projektis osalejatega. Seekord kogunesime Toomas Tarmi juhendamise alla Järvele. Kerge soojendus alla, tuttavad ning paar uut harjutust sinna otsa ja olime valmis fartlekiks. See tähendab jooksuks, kus kiired lõigud vahelduvad aeglasemate taastuvatega. Pealtnäha tundub ju lihtne, et võtad hoo üles, siis lased tempo alla taastumaks, et siis jälle kiirendad. Kuid see on pealtnäha, tegelikult koormab see päris korralikult. Kuid see oli omamoodi lõbus ja huvitav.

Nagu ka eelmine kord oli jälle Mallor meid raja kõrvalt objektiiviga sihtimas. Juba ootan järgmist meie järgmist ühistrenni.

See meie-tunne, mis grupis on tekkinud, on tugevalt tunda ning liidab meid vaatamata selle, kui kaugel me teineteisest oma treeninguid teeme. Jõudu ja jaksu ning kohtume peagi!

Jüri valmistub Tallinna maratoniks klubis FB Jooksmine Kaupo Tiisläri juhendamisel

Fotod: Mallor Malmre ja Marathon100.