Eeva Esset tuntakse kui raadiohäält ja teleajakirjanikku, kuid tänaseks on ta ka üks neist vähestest eestlastest, kes on läbi teinud nii Rootsi kui Saksamaa nelikürituse.  Mõlemad neliküritused koosnevad 3,3 km pikkusest ujumisetapist, 300 km rattasõiduvõistlusest, suusa- ning jooksuetapist.  Kui Rootsis läbitakse loomulikult Vasaloppeti 90 km pikkune suusamaraton, siis Saksamaal on programmis 50 km pikkune König Ludwig Lauf.  Ka jooksuetapid on kahes riigis erinevad – Rootsis on kavas klassikaline maastikujooks Lidingöloppet, Saksamaal aga Frankfurdi maraton.

Vestlesime Eevaga kahest neliküritusest, sellest, kuidas rajal raskustest üle saada ning milline emotsioonide tulv finišis valdab.

Oled nüüd läbinud nii Rootsi kui Saksa nelikürituse.  Milline neist kergem oli? Milline rohkem meeldis?

Kindlasti meeldis rohkem Rootsi neliküritus ja tagantjärele mõeldes – Rootsi oli ka natuke kergem. Koer on maetud sinna, et Rootsi osavõistlused on niivõrd pika traditsiooniga, mistõttu need on ka märkimisväärselt paremini korraldatud.  Saksamaal tekkisid korralduslikest asjadest raskused, mis lõppkokkuvõttes tekitasid tunde, et Rootsis oli kergem ja parem.

Näiteks oli Rootsi ja Saksamaa teede olukord võrreldamatu.  Rootsis ei olnud teed nii auklikud ja maantee oli rattasõidu ajaks kogu võistlustrassi ulatuses suletud, Saksamaal  olid kõik teed liikluseks avatud. Võistluskultuur – suhtlemine, distsipliini hoidmine rajal, teemärgised ja tähised – see on Rootsis samuti palju parem.

Ujumisvõistluse puhul samamoodi – Rootsis oli kogu trass kenasti märgistatud, kogu 3,3 km pikkuse distantsi ulatuses oli tõmmatud nöör pontoonidega.  Igal hetkel oli võimalik sellest kinni võtta, abi küsida. Saksamaal ujusid nagu üksinda, iga paarisaja meetri järel oli paat, ei olnud kuigi palju abi tunnetust.  Ka rattasõitu oli kõvasti vähem abilisi toetamas.  Seetõttu soovitaks inimestele, kes tahavad nelikürituseke minna –  tehke see enne Saksamaal läbi ja siis minge Rootsi.

Kõik nelikürituse etapid on korralikuks väljakutseks, mulle kui jooksjale tundub 300 km pikkune rattasõit näiteks arusaamatu ettevõtmisena.  Milline ala sulle endale kõige raskem oli?

Hästi raske on välja valida ühte ala, kõik olid samamoodi rasked. Kuigi ujumine sai kõige kiiremini läbi, siis ka seal olid omad raskused. Paljudel meie grupist olid Saksamaal probleemid, võistlustrass oli ootamatult rustikaalne, polnud mingisuguseid märgiseid.  Järv oli võrdlemisi kinnikasvanud, ujud ja vetikad käivad vastu nägu.  Võistlus, mis kestab poolteist tundi, võib selliste asjade tõttu väga ebameeldivaks muutuda.

Tegelikult oleks võinud suusatamine kõige lihtsam olla, kuid ilmaga läks väga halvasti. Hommikul, kui start anti, hakkas kohe värsket lund peale tulema ja rada kadus 30 kilomeetriks ära.  Rada nägid maksimaalselt viie meetri kaugusele, see tegi meele mõruks. Trassi poolest polnudki raske, kuid kõrvalised asjaolud tegid raskeks.

Mis su enda sportlik taust enne neid neliküritusi oli?

Lapsepõlves tegin päris palju sporti, kuid olen ikkagi kõige lihtsamas mõttes harrastussportlane.  Svensk Klassikeri jaoks õppisin suusatama, ujuma ja maanteerattaga sõitma, olin kokku puutunud ainult jooksuga. 

Kas mõnel võistlusel tabasid end mõttelt –  miks ma seda kõike teen? Viimane kord!

See oli iga kord nii! Kui on tegu nii pikkade distantsidega, siis need küsimused tekivad mingil ajal ikka.  Ent kui ületad finišijoone ja oled ennast nii mitu korda ületanud ja seestpoolt ära rääkinud, siis saad aru, miks sa seda teed. Heaolutunne, mis sind finišis valdab, see, et sa ei katkestanud! See on võimas tunne – lähed järgmine päev ja vallutad kogu maailma ära!

Mis aitas sul sellistest rasketest hetkedest üle saada?

Raskemad hetked olid, kui tundsin, et energia hakkab otsa saama, et peaks kohe natuke laadima, natuke sööma-jooma.  Siis hakkabki iseenda töötlemine mõttejõu abil.  Näiteks, kui Frankfurdis oli 30 km joostud ning lihased olid külmast krampis, siis hakkasin endale sisendama, et kukepea, ainult 12 km veel, ega nüüd saa enam järgi jätta!  Kui vaatasin võistluse järel jooksu analüütikat, siis mida kilomeeter edasi peale kolmekümnendat, seda kiiremaks läks, mõttejõul on suur võim!

Frankfurdi maraton oli sinu esimene jooksumaraton.  Mis mulje jäi?

Oli natuke üllatunud, et ei olnudki ilusaid ja ägedaid vaateid, kuigi võistluse reklaam ütleb - Run the Skyline.  Skyline’i oli ainult esimesed kilomeetrid, vahepeal jooksid tööstusrajoonis ja linna ääres. . . Ma ei saanud aru ka Saksa pealtvaatajatest, kes proovisid kaasa elada.  Lihtsalt vilistatakse, röögitakse, karjutakse mikrofoni – ei ole mõnus kaasaelamine, liiga hüsteeriline.

Samuti häirisid need tegelased, kes panevad endale mingi kostüümi selga, mis võib teha näiteks väga ebameeldivat häält.  Kui oled jooksnud paar tundi ja üritad fookust hoida, siis hakkab selline asi segama.  Mis mind veel häiris – samal ajal toimus ka teatemaraton ja selle osavõtjad olid üsna arrogantsed, hüüdsid „Rada vabaks!“ Kitsastes kohtades pidi nendega võitlema. 

Kas sind võib ka tulevikus näha jooksumaratonide stardis?

Jah, päris kindlasti! Muidugi oli raske, ei saagi ju lihtne olla, kuid see oli nii võimas tunne!  See tunne, mis sa lõpus koged, kuigi kogu keha on valus.  Eneseületamise ja võidutunne oli niivõrd magus! Ma ei tea kas mind võib näha sõitmas 300 km maanteerattaga ning avaveeujumine pole ka väga minu teetass, kuid maratonil võib mind kindlasti näha.  Aga mine võta kinni, äkki mõne aasta pärast teen täispika triatloni ära…

Mis järgmine sportlik väljakutse on?

Elukaaslasele lubasin, et neliküritusele enam ei lähe. Aga neid minu teada peale Saksamaa ja Rootsi oma rohkem ei olegi.  Ei olegi mingit väga kindlast sihti, kuhu minna.  Võtaks natuke hoogu maha.  Mõned grupikaaslased on juba neljale-viiele järgmisele üritusele end kirja pannud, aga mitte mina.

Ma ei jäta sporditegemist kindlasti pooleli.  Ehk tasuks minna Tartu suusamaratonile? Pole seal veel kordagi käinud.  Ent talveperiood tuleb natuke keeruline, ei saa ka seda lubadust välja käia-  Midagi triatlonisarnast võiks teha, kuid alustaks olümpiadistantsiga.