Eesmärgiks Tallinna maraton projekt toimub seitsmendat aastat – selle aja jooksul on projektist välja kasvanud kaks Eesti meistrit ning paljud harrastussportlased on liikunud säravate silmadega oma jooksueesmärkide suunas.  Nüüdseks on selgunud ka need jooksjad, kelle eesmärke me aitame 2020.a. ellu viia.

Taas kord tuleb tõdeda, et 2020. aasta on erandlik.  Sel aastal käivitasime Eesmärgiks Tallinna maraton projekti juba oktoobris, mil eelmine jooksuaasta veel pooleli oli.  Tähtajaks laekus rekordarv sooviavaldusi, mistõttu juba esimese valiku tegemine oli väga raske. 

Novembrikuisele treeningpäevale kogunes ligi 75 särasilmset jooksjat, kes kõik olid motiveeritud, tahtmist täis, ägedad ja toredad.  Ent veebihääletusele pidime neist valima vaid 20.

Pühapäeva õhtuks selgusid veebihääletuse tulemused ning saime lõplikult kokku panna Eesmärgiks Tallinna maraton 2020 tiimi.  Veebihääletus oli väga aktiivne – jooksjatele anti ligi 3000 häält!

Projekti muudab erandlikuks tänavu ka see, et tiim koosneb mitte kuuest vaid seitsmest jooksjat ning seitsmenda jooksja valikul sai määravaks Marathon100 hääl. 

Kes siis moodustavad Eesmärgiks Tallinna maraton 2020 tiimi?

Vitali Hohlov, 50 aastat

„Ulme. Praktiliselt kõik, mis ma siia kirja panen on ulme. Isegi see, et ma neid ridu kirjutan on uskumatu. Oli uskumatu, kuni kõik see alguse sai“ – nii algas Vitali poolt saadetud kiri.

„Oli 2016 aasta kevad, vanem tütar, kes oli siis 22 ja kes vahetevahel käis jooksuüritustel, tegi mulle ettepaneku võtta osa Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksust. Minu jaoks, kes pole kunagi elus vabatahtlikult jooksnud, oli see väga ootamatu ja ehmatav. Kui ma aga nägin Anita, keda ma olen alates 6 eluaastast kasvatanud emata ja kellest ma väga hoolin, silmades, kui väga ta seda tahab, nõustusin. 1.aprillil Anita kaamera valvsa pilgu all said läbitud esimesed 3 km. Sellega ma ei piirdunud – septembrikuuks oli jookse kogunenud 20 ja kilomeetreid läbitud 122! Ja saigi jooks joostud, medal kaelas, lubadus täidetud.“

Istusin peale võistlust puu alla ja andsin emotsioonidele alla. See oli minu jaoks suur asi ja ma sain sellega hakkama. „Kõik, tehtud!“, mõtlesin ma. Aga mõni päev hiljem kordus kevadine stsenaarium – Anita, sama armsa näoilmega, kutsus mind järgmisena läbima poolmaratoni. See oli minu jaoks liig ja ma ei vastanud talle kohe.

Mõned päevad hiljem suri Aarne Rannamäe. Tundsin teda vaid teleekraani vahendusel, minu poolt väga respekteeritud ajakirjanik. Raske uudis oli. Järgmisel päeval nägin Aarne viimast intervjuud – Anu Välbaga, kus ta rääkis oma täitmata jäänud unistusest – läbida maraton 4 tunniga.

Mitu päeva olin selle mõju all. Siis tekkis hullumeelne soov – läbida maraton 4 tunniga Aarne eest. See oli soov, mis tekkis mõistusega nõu pidamata, sel soovil polnud mingit põhja all, polnud jalgugi. Aga kummitama see jäi. Kummitas nii kaua, kuni ma otsustasin - proovin läbida poolmaratoni ja kui see õnnestub teha 2 tunniga, siis proovin rünnata ka maratoni.

Esimese poolmaratoni finišijoon jäi seljataha ajaga 2:05:54. Olin pettunud. Kuid see, et ma sain jagu 21 kilomeetrist, jõudis kohale. Kõnd pakihoiuni oli emotsionaalne, oli kohe väga emotsionaalne. Kaks korda täitsin tütre soovi, kaks jooksu olid tehtud.

Need jooksud olid pühendatud Anitale.

Rahulikult magada ma aga ei saanud. Eesmärk jäi saavutamata. Arvasin, et kui ma sel aastal ei saanud hakkama, siis aasta hiljem (aasta vanemana) on seda veel raskem teha. Aga kui teha rohkem trenni? Kahtlesin väga pikalt.

Esimene maraton oli raske.  Viimased 12 kilomeetrit möödusid vaheldumisi sörkides ja kõndides. Aeg 4.33.52 mulle huvi ei pakkunud. Kõndisime Vabaduse väljaku suunas. Pisarad immitsesid. Oli väga hea meel, et sel hetkel oli minu kõrval Anita. Oli väga kahju ja valus, et jooks ebaõnnestus, mõistsin samas, et läbisin 42 kilomeetrit! Samal päeval, koju jõudes, ma teadsin, et nii ma seda asja ei jäta. Nii lihtsalt ma ei alistu.

Vitali ei andnud alla, mõni nädal tagasi läbis ta Vändras maratoni esmakordselt neljast tunnist kiiremini ning nüüd on eesmärgiks läbida Tallinna maraton 2020.a. veelgi parema tulemusega.  Vitali on projekti Eesmärgiks Tallinna maraton läbi aegade kõige vanem jooksja ning heaks eeskujuks meile kõigile näidates, et jooksma hakkamiseks pole kunagi liiga hilja.

Vitalit hakkab juhendama Anu Piiroja, kes Pärnus viib läbi mõnusaid jooksutreeninguid.

Alina Reinmäe, 31 aastat

„Ma armastan jooksmist,“ kirjutas Alina oma sooviavalduses. „Jooksmine annab mulle vabaduse, annab võimaluse mõelda oma mõtteid. Jooksmine täidab mu tassi. Teiseks, ma olen sihikindel ja valmis endast 100% andma, kui mingi eesmärgi endale võtan. Mulle meeldib end proovile panna ja alati pingutada natuke rohkem kui plaaninud olen. Moto on endast parim anda ja samas ka tegemistest rõõmu tunda. Kolmandaks minu jaoks pole jooksmise ega üldse trenni jaoks kunagi halba ilma ja vabandust “et aega pole”. Selle kasvõi tunnikese näpistab alati kusagilt. Neljandaks ma tunnen, et mul puuduvad teadmised ja oskused õiges “vahekorras” treenida. Soov on saada natuke kiiremaks/tugevamaks/vastupidavamaks, aga ma päriselt ei oska seda. Kipun tegema kõike liiga palju või siis vajalikke asju liiga vähe, et soovitud tulemused tuleksid. Ja nii teen endale pigem kahju kui kasu. Seega oleksin väga tänulik võimaluse eest treenida professionaalsete treenerite juhendamisel.“

„Päris eesmärki ei oskagi nii kohe öelda/mõelda. Joosta maratoni 3,5 tunniga. Aga ma päriselt ei teagi, millised mu võimed oleks, sest ma pole päriselt kogu maratoni jooksnud, sel sügisel sai osaletud Maastikumaratoni, aga seal tegime sõbrannaga jooks-kõndi. Seega tegelikult, kui ma peaks saama projekti, siis sooviks koos treeneritega reaalse eesmärgi panna.“

Alina on 10 km läbinud ajaga 47:48, poolmaratoni rekordiks on 1:43:57.    Täpse eesmärgi jätame hetkel kõva häälega välja ütlemata.

Alinat hakkab juhendama Taivo Püi Jooksupartnerist.

Mait Kiigemägi, 31 aastat

„Eelmine aasta pääsesin laagrist edasi veebihääletusvooru. Viimane samm jäi puudu, seega olen uuesti siin ja jonni ei jäta. Seekord saan valituks,“ kirjutas kolmandat korda projekti kandideerinud Mait oma sooviavalduses. 

Tasub uskuda endasse! Uskus ka Mait ja ajas linna pealt kokku 500 häält.  Eesmärgiks nagu alloleval pildil näha, oli küll 1000.

„Mitmeid hooaegu olen iseseisvalt treeninud ja valmistunud jooksudeks. Ka lõppenud hooajal valmistusin terve hooaja vältel poolmaratoniks, paraku väikse vigastuse tõttu jäi jooksmata. Tunnen, et üksi treenimisel ja arengul tuleb vahepeal piir ette, kus tulemused ei parane ja motivatsioon langeb. Seega saada tiimi annaks mulle kindlasti uue hingamise ja energia vallutada mägesid ja joosta kiireid aegu.“

 Mait on läbinud 10 km ajaga 39.24, poolmaratoni rekordiks on hetkel 1:41:50, maratoni rekordiks 3:53:04.  Maidu sõnutsi on tema eesmärk läbida maraton tulemusega 3:00-3:30.

Ka Mait hakkab Tallinna maratoniks valmistuma klubis Jooksupartner Taivo Püi juhendamisel.

Ksenia Vihrina, 31 aastat

Ksenia on alates lapsepõlvest tegelenud spordiga - tegelesin 6 aastad judoga, 2 aastat kergejõustikuga, 2 aastat ujumisega ja 3 aastat korvpalliga. Alates eelmisest aastas avastasin enda jaoks suusatamine ja tegelen balletiga.  Nüüd on Ksenia eesmärgiks joosta elu esimene poolmaraton.

„Selle aasta augustis, esimest korda elus, jooksin 10 km Rakveres ja minu aeg oli 56:56.

Mina olin see inimene, kes rääkis „et ei saa aru kuidas inimesed võivad joosta rohkem kui 7 km“, kuna mulle meeldis kiirus ja lühemad distantsid, alati oli väga raske pikemalt joosta, kuid alates augustist tänase päevani olen juba jooksnud ca 370 km ja “jooksu isu” alles kasvab. Soovin arendada oma oskusi, vastupidavust ja kiirust.

Kuna olen varem tegelenud spordiga, tean, et õige tehnika on eduvõti! Sa võid joosta 1000 km aga kui Sa teed seda valesti, siis läheb väga väga palju aega, et saavutada eesmärki või eesmärgi saavutamine ei too Sulle rõõmu! 

Mulle meeldib joosta ja soovin seda teha õigesti! Arvan selle projekti osalemine, on suurepärane võimalus, kuidas oma eesmärk saavutada ning rääkida teistele oma eeskujuga, et jooks on äge!“

Ksenia, jooks ongi äge!

Meelis Kadak, 35 aastat

Meelis on enda sõnutsi keskealine mees, kes on saanud äsja isaks ning lasknud stressirikka tööga füüsilise vormi käest.  Vorm on kunagi päris hea olnud – 17 aastat tagasi tegi ta Viljandi järvele tiiru peale 46 minutiga.

„Soovin olla tütrele spordiga eeskujuks, et liikumine on kasulik.  Soovin tagasi seda toredat trennipisikut, mis nooruses ajas õhinaga trenni.  Maratoni tahan joosta alla 5 tunni.“

Elame Meelisele tema eesmärkide suunas liikumisele kaasa ning loodame, et tema eeskuju paneb ka teisi inimesi diivanil külitamise asemel jooksususse jalga panema.

Meelis ja Ksenia hakkavad Tallinna maratoniks valmistuma klubis FB Jooksmine ning neid juhendab Kaupo Tiislär.

Inga Mustonen, 34 aastat

Inga on 10 km läbinud 48 minutiga ning poolmaratoni ajaga 1:57. 

„Soovin joosta oma järgmise aasta 21,1 km ajaga kindlasti alla 1:50:00,“ kirjutab Inga. „Ideaalis võiks muidugi olla 1:45:00. Oleksin kõige õnnelikum finisheerija, kui suudan selle ellu viia.“

„Soovin järgmisel aastal joosta veel paremini ja tõestada endale, et suudan!  Minu eesmärk igal aastal on olla parem kui eelmisel aastal.“ 

 Viimane poolmaraton ei õnnestunud Ingal kõige paremini ning ta tõdes:  „Kui tahan edaspidi joosta nii, et energiat on ka viimastel kilomeetritel, siis selleks on mul vaja asjatundja käe all treenida.“

„Vahe on suur, kas treenida üksi või koos grupiga. Üksi, tekib ikka kiusatus mõni päev mitte minna trenni, aga grupiga ja eesmärkide nimel must have, sest ei saa alt vedada teisi pingutajaid. Tore on jagada oma kogemusi ning õppida teiste omadest. Jagada rõõmu saavutuste üle ning pingutada veelgi rohkem.“

Kerta Kõiv, 29 aastat

„Olen kasvanud üles kahe Võru linnast pärit sportliku noore peres esimese lapsena. Ema tegeles juba noorest saati kergejõustikuga ning isa suusatamisega. Tee spordi juurde sai alguse sellest, kui käisin ema juures tööl rahvastepalli trennis. Ema on mul lõpetanud kehakultuuri eriala ning oli kehalise kasvatuse õpetaja.

Sealt edasi jõudsin ma kergejõustiku trenni. Kergejõustikus sai käidud 10 aastat. Nende aastate jooksul sai tegeletud ka veel võrkpalli, rahvastepalli ja suusatamisega. Kergejõustikus oli minu lemmik alaks jooksmine. Eriti meeldis mulle iga sügisene ja kevadine Võru maakonna krossijooks, kus ma võistlesin 500 m pikkusel distantsil. Seal mul isegi õnnestus mõned korral võita. See oli nii äge aeg.

Ühesõnaga on see jooksu pisik olnud mul sees juba päris pisikesest peale. Ülikooli ajal jäi spordi tegemine veidi unarusse, kuid pikalt ilma jooksuta olles see leiab tee sinuni. Jooksupisik on see, millest niisama lahti ei saa ja ausalt öelda ei tahagi saada. See tunne ja emotsioon mida jooksmine sulle pakub on lihtsalt nii mõnus ja vabastav. Üks meelsaimaid kohti on mul jooksmiseks mets. Jooksmine metsas on kui meditatsioon. 

Viimase viie aasta jooksul olen leidnud taas tee jooksmise juurde ja üritan seda regulaarselt teha. Varasemalt olen osalenud ainult 10 km distantsidel kuid see aasta mõtlesin, et tahaks suuremat eesmärki ja pingutust ning otsustasin joosta oma esimese poolmaratoni. Teadsin, et seda ilma trennita ei läbi ja niisama surema ma sinna minna ei tahtnud. Seega otsustasin, et hakkan treenima plaani järgi. Alguses läks see konarlikult kuid lõpuks suutsin ennast kokku võtta. Poolmaratonile minnes oli mul plaan, et esiteks ma pean selle läbima ja hea oleks maksimaalselt 2 tunniga ja ideaalne oleks 1h 50min esimese korra kohta. Suureks rõõmuks läbisin enda esimese poolmaratoni, milleks ma järjepidevalt 1,5 kuud treenisin, 1 tunni ja 46 minutiga. Ma lihtsalt olin nii rõõmus ja õnnelik, et suutsin oma eesmärgi täita ning et järjepidev töö eesmärgi nimel viib sihile. Tuleb lihtsalt uskuda, unistada ja tegutseda.“

Kerta ja Inga valmistuvad Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta Toomas Tarmi juhendamisel