Eesmärgiks Tallinna maraton projekti raames valmistuvad 6 jooksjat Eesti parimate treenerite juhendamisel septembrikuiseks suursündmuseks. Projekt toimub tänavu juba seitsmendat aastat ning sinna võib kandideerida igaüks. Jooksmine on kõigile, vaatamata sellele, kui vana või noor, kiire või aeglane sa oled.

Esimene valikukriteerium jooksjate valikul on alati motiveeritus: kui silmad säravad ollakse ka eesmärkide nimel nõus vaeva nägema ja kompromisse tegema. Igal aastal seisame raske valiku ees: neid, kel silmad säravad, on oluliselt rohkem, kui projekti mahub. Ent jooksjad on veebihääletusel oma lemmikud valinud ja treenerid lõpliku sõna öelnud.

Eesmärgiks Tallinna maraton 2021 tiimi moodustavad

Liina Kasela, 33

Klubi: FB Jooksmine, treener: Kaupo Tiislär

Olen 33 aastat vana kolme lapse ema. Jooksmist ja oma teist huvi, jalgrattasõitu, alustasin 10 aastat tagasi. Kiindusin jooksmisse täielikult. Jooksin aga oma viimase poolmaratoni ja maratoni 8 aastat tagasi. Ma armastan jooksmist ja jooksust eemalolek on olnud mulle väga raske. Vahepeal sain kaks last ning tahtsin naasta jooksu juurde aga siis olid probleemid tervisega. Need olid minu jaoks väga rasked kolm aastat, oli päevi kus ei saanud kõndida päeva peale kilomeetritki. Aga ma ei andnud alla ja uskusin, et kunagi ma jooksen taas!

2020 aasta jaanuari algusest ma võtsin eesmärgiks, et hakkan uuesti vaikselt proovima. Alguses tegin jooksu ja kõndimist vaheldumisi ning aina enam hakkasin jooksma ja distantsid ka pikenesid. Kui alguse poole oli veel aeg-ajalt tagasilööke siis iga kuuga läks aina paremaks. Ma jooksin ennast terveks! Jooksin eelmisel aastal ligi 1500 km, see on suurim maht, mis ma aastas jooksnud olen. Intensiivsust ma taga ei ajanud, seda ma teen sellel aastal.

Unistus on mul joosta uuesti maratone ja jõuda kunagi ajas 3h lähedale. Olen jooksnud kolm maratoni ja alati on midagi nihu läinud. Ettevalmistus on olnud küll hea saamaks 4h sisse aga siiski pole seda juhtunud. Selleks aastaks tundub maraton liiga suur amps ja soov oleks joosta poolmaraton ajaga 1:45. Mu kiireim poolmaraton on joostud ajaga 1:41:24, sellel aastal samaväärset või kiiremat aega jahtida tundub veidi liiast.

Ma olen ääretult õnnelik, et ma olen tagasi spordi juures. Ma kaotasin küll palju aastaid terviseprobleemide tõttu aga tähtis on see, et ma olen taas teel eesmärkide suunas.

Minu parimad tulemused on kõik 2013. aastast:

10km 0:45:55 Haapsalu maanteejooks
21,1km 1:41:24 Viking Line Eesti Ööjooks
42,2km 4:03:37 Vana-aasta jooks

Triin Liisma, 31

Eesmärgiks joosta elu esimene poolmaraton

Klubi: FB Jooksmine, treener: Kaupo Tiislär

Olen just see särasilmne jooksja, keda otsite! Alustasin jooksmisega 2020. aasta aprillis, kui osalesin väljakutsel joosta aprillikuus 100 km. Tänaseks oleks jooksnud veidi üle 1200 km. Ma poleks ealeski uskunud seda, kui kaugele ma oma esimeste jooksusammudega jõuan ning et täna ma siiralt tahan joosta oma elu esimest poolmaratoni. Siin saategi just teie mulle toeks tulla ning aidata mul joosta see alla 2 tunni!

Kõige pikem distants, mille olen läbinud, on 14 km. Ma ise leian, et olen pigem aeglane jooksja, kes peab veel pikalt jooksma ning treenima, et oma pulss alla saada ning kiirust üles. Minu tempo rekord oli sel kuul, kui jooksin 10km tempoga 5:57 min/km. Usun, et tegelikult saaksin paremini hakkama, kui treeniksin teadlikumalt. Hetkel jooksen olenevalt nädalast 3-5 korda ning distants varieerub 31-50km vahel.

Antud projektis osalemisega tahan näidata kõikidele Eesti inimestele, et jooksmisega alustamiseks ei pea sa olema 20-ndates (või veel noorem) ja see on täiesti okei, kui su tempo on alguses aeglane. Kui ma ise alustasin, siis hirmutas mind teatud määral see, kui teised inimesed jagasid kuvatõmmiseid enda jooksude kohta, kus tempo oli 5:00 ringis ja pulss 140 ning väidetavalt tegelevad jooksmisega nii kord kuus. Siiani tegelikult hämmastab mind see ja arvan, et on aeg rääkida lahti see, kuidas sinna üks algaja jooksja jõuab.

Inga Kree, 35

Eesmärgiks poolmaraton alla 1:30

Klubi: Jooksupartner, treener: Taivo Püi

Parimad tulemused: 10km 41:54 /2019.a. 21,1km 1:34:45/2019.a. ning maratoni pole kunagi elus jooksnud (Saaremaa 3päeva jooksu sinna alla vist ei arvestata, kolme päeva koond 3:09:00/2019.a.).

Et mitte panna ebarealistlikke eesmärke, siis eelistaksin joosta poolmaratoni alla 1.30  (kuigi olen alati seda meelt, et korra elus tuleks maraton ka läbida, kindlasti alla 3.30, pigem isegi 3.15 kanti kui eraldi selleks treenida).

Minu spordialane taust algas 2016.a. kui igapäevasest koeraga sörkimisest sai soov proovida joosta külajooksudel. Minu esimene võistlus oli Holstre-Paistu 5 km jooks ning ajaks sain 24.10. Jooks haaras mind üha enam endasse, kuni jõudsin Viljandi Jooksupartnerite juurde jaanuar 2017, esialgu treenisin vabaliikmena.

Miks just mina peaksin projekti saama? Tänu minuga koos käivale särale ja energiale, olen selline inimene lihtsalt, keda märgatakse. Lisaks on mul kena valge naeratus, millest on raske mööda vaadata.

Tänu minule on jooksuga tegelemas mitmed-mitmed varasemad jalutajad, kes on saanud minust inspiratsiooni. Oman ka nn isiklikku jooksublogi Instagrami keskkonnas, kus põhiliselt teengi vaid jooksust postitusi, hetkel on mul seal 460 jälgijat. Olen positiivse ellusuhtumisega ja tavaliselt näen isegi negatiivsetes asjades midagi positiivset. Tean, et inimesed on paljuks võimelised ja jooksutulemuste parandamiseks tuleb tihti esmalt muuta vaid oma mõtlemist.

Risto Ülem, 28

Eesmärgiks maraton alla 3:00

Klubi: Jooksupartner, treener: Einar Kaigas

Rekordid:
10 km - 0:29:33, 2013
21,1km – 1:25:41, 2015
42,2km – 3:07:14, 2014

Olen sporti teinud terve elu. Põhikoolis ja keskkoolis tegin kergejõustiku. Ülikooli ajal hakkasin tegelema pikamaajooksu ja rattasõiduga, hakkasin käima rahvaspordivõistlustel ja tegin ka oma esimesed maratonid. Ühe hooaja tegin omale ka ise treeningplaani maratoniks ja sellest ajast on ka maratoni rekord pärit. Viimased talved olen käinud ka kõvasti suusatamas ja osalenud kaks viimast korda Tartu maratonil. Trenni teen keskmiselt 4-5 korda nädalas. Väiksemaid vigastusi on ikka olnud aga õnneks mitte väga tõsiseid ja mitte viimasel ajal. Kooli ajal oli probleeme hüppeliigese väänamisega ja vahepeal tegi selg haiget, aga neid probleeme pole enam ammu olnud.

Mul on ammu juba olnud suureks unistuseks alistada see maagiline kolme tunni piir maratonis (mul on isegi seina peal suurelt A4 välja prinditud tekstiga „Maraton alla 3h“). Kahjuks on pere loomine ja tööelu seda unistust siiamaani edasi lükanud ja ka endal pole olnud piisavalt oskusi (vb ka motivatsiooni) et ennast ise treenida.

Olen tahtnud juba varasematel aastatel kandideerida projekti Eesmärgiks Tallinna maraton, aga kuidagi pole õnnestunud õigel ajal kandideerimisele pihta saanud, nüüd see aasta hoidsin marathon100 facebooki lehel ja kodulehel pingsalt silma peal, et mitte seekord uuesti võimalust maha magada.

Tegelikult oli plaan juba eelmisel aastal ennast kätte võtta ja korralikult treenima hakata, kuid kuna koroona tõttu võistlusi ei toimunud (ja need virtuaalvõistlused ei ole kohe üldse minu jaoks, ma tahaks ikka koos teistega jooksurajal mõõtu võtta, mitte ise üksi kuskil metsas punnitada, see ei ole mingi võistlemine), siis kadus ka motivatsioon treenimiseks. Loodetavasti see aasta läheb paremini.

Kleiri Vest, 31

Eesmärgiks maraton alla 3:45

Klubi: Sparta, treener: Toomas Tarm

Juba kooliajast saati olen olnud võrdlemisi sportlik, kuid kõikide sportlike perioodide vahele on jäänud mitmeaastased tsüklid, kus minu ainsaks pulssi kergitavaks tegevuseks on diivani ja külmkapi vahel jalutamine. Viimane selline lõppes eelmise aasta märtsis, mil ma otsisin oma ellu uut väljundit ja koroonaviirus selle mulle kandikul ette kandis. Pärast 3,5 a treeningpausi olin endale veebruaris teinud spordiklubi kaardi ja ühtäkki pandi need kinni. Seega otsustasin ühel ilusal õhtul jooksutossudelt tolmu pealt pühkida ja läksin suure entusiasmiga õue jooksma – jooksin 3 km 25 minutiga ja rohkem ei jaksanud. Nägu punane ja häbi silmis tulin tagasi koju ja mõtlesin, et targem oleks olnud mitte minna.

Kui esimene ehmatus oma sportlikust „vormist“ üle läks suutsin end siiski ka järgnevatel päevadel jooksma meelitada. Mälu tagasopist meenusid aastad 2013-2014 – jooksin sel ajal kaks poolmaratoni (parim 2.07) ja juba tollal unistasin maratonist. Elu läks aga teisiti (rapsisin ise teadmatusest üle ja mõte maratonist vajus unustuse hõlma, aastateks). Eelmise aasta aprilli alguses olin aga otsustanud – 2020. aasta on MINU maratoni aasta! Aastate tagune kogemus varuks, otsustasin, et seekord tuleb treenida targalt, võtsin ühendust Viljar Vallimäega, kelle kavade järgi alustasin aprilli keskel treeninguid (kokku läbisin kuue kuuga 1200 km + iganädalane ÜKE). Eesmärgiks oli algselt Tallinna maraton, mis tulenevalt piirangutest muutus suve jooksul Tartu Linnamaratoniks. Algus oli raske. Olin harjunud diivanil kringlit sööma, mitte 5-6 korda nädalas trenni tegema, aga areng oli kiire. Maratoni lihtsalt läbimisest sai peagi unistus joosta alla 4 h ja selle ma ka saavutasin ilma suuremate kannatusteta ja hilisemate lihasvaludeta. Sõbrad naersid, et kui maratoni jooksmine eluisu ära ei võta, siis ei pingutanud piisavalt ja tuleb uuesti minna. Sellist plaani mul tegelikult ei olnud, aga mälestus sellest, kui raske oli märtsis alustada ei lasknud mul ka kogu vaeval lihtsalt lasta kaduda. 

Pärast maratoni jätkasin treeninguid, kuid vähendasin mahtu ja intensiivsust. Paraku jäin aasta lõpus haigeks ja olin mitu nädalat treeningutest eemal, mis mõjus vormile laastavalt. Jaanuarist alates olen jälle iganädalaselt jooksmas käinud (ca 30-40 km nädalas). Kui projekti saan, siis tahaksin maratoni joosta 3.30-3.45 vahemikku. Omal käel ma sellega hakkama ei saaks, sest ei ole kedagi, kes kätt pulsil hoiaks ja kelle ees häbi oleks, kui ma kava ei täida.  

Jooksmine paneb mind elama, see annab võimaluse põgeneda argipäevast maailma, kus igaüks saab olla ise enda kangelane. Jooksmine ei ole alati kerge ega nauditav, kuid olen õppinud, et just need rasked jooksud on need, mis päeva lõpuks loevad – need tekitavad hiljem tunde, et ma sain hakkama ja nende pealt tekib ka areng, heast enesetundest ja enesega rahulolust rääkimata. Mulle meeldib ennast proovile panna ja võtta väljakutseid, mis tunduvad alguses ilmvõimatud ja siis tõestada endale, et kui ma midagi väga tahan, siis ma saan sellega hakkama. Ma arvan, et minuga on lihtne samastuda, sest mul ei ole mingit erilist jooksutausta või pikki aastad jooksukogemust, vaid ma lihtsalt ühel päeval mõtlesin, et kui teised suudavad, siis miks mina ei võiks olla need „teised“. Oluline on minu jaoks ka olla eeskuju oma lapsele – tekitada temas varakult liikumisharjumust ja tutvustada erinevaid spordialasid. Tema on minu suurim fänn ja vastupidi ka!

Kõik minu parimad tulemused on joostud 2020. aastal:

• 10 km -  49.48
• 21,1 – 1.50
• 42,2 – 3.58

Eva-Maria Vaher, 27

Eesmärgiks poolmaraton alla 1:35.

Klubi: Sparta, treener: Toomas Tarm

Parimad tulemused: 10km - 45:35 (okt 2020), 21,1km - 1:43:55 (sept 2020), 42,2 km - ei ole jooksnud.

Sportlik olen olnud 20 aastat ja just jooksmine on olnud minu ala. 10 aastat kergejõustikutrennis olid jooksualad minu lemmikud. 13-aastasena käisin põlveoperatsioonil ja sellele järgnes paar aastat, kui spordi tegemine oli tagaplaanil. Vanuse kasvades tekkis ka uuesti suurem huvi ja hetkel on trenn ja jooksmine üks mu elu oluliseimaid osi. Kui kehal on nõrk koht, siis need on, jooksjatele omaselt, põlved. 

Miks mina?

Kui kevadine eriolukord mind seljakotirännakutelt tagasi koju tõi, siis tekkis mõnus trennirütm ja üha enam tulid pähe ka juba varasemastki tuttavad mõtted - milleks ma tegelikult võimeline olen? Vanus on juba sealmaal, et oleks aeg on võimete tipp kätte saada. 

Septembris võtsin vastu Anu Piiroja hommikujooksude väljakutse ja minust sai hommikujooksja. Jooksin igal hommikul 5km ja ainult selle trenni pealt parandasin oma poolmaratoni isiklikku rekordit Selveri Rapla jooksul 4,5 minutiga (eelmine isiklik oli 2018 aasta sügisest Verona poolmaratonilt). 2020. aasta suvist Janeki maratonil joostud poolmaratoni aega lausa pea 25 minutiga. Seega nägin, et juba väikeste distantsidega kilomeetrimahu suurendamine parandab mu võistlustulemusi suurelt. 

Motivatsioon on viimased pool aastat olnud väga kõrge ja mõtted treeneriga koostöö alustamisest aina aktuaalsemad. Olen pikisilmi oodanud ka seda konkurssi, sest olen seda alati kõrvalt vaadanud, kuid Eestis mitte olemise tõttu ei ole varasemalt osa saanud võtta. Nüüd on elurütm selline, kus trenni teha on aega ja ühistreeningutel osalemine võimalik. 

Minu tahet ja motivatsiooni hoiab ülal ka oma teekonna teistega jagamine sotsiaalmeedias. Just viimasel ajal on mulle palju öeldud, et ma inspireerin ka teisi trenni tegema ja nii mõnigi teise inimese jooksutrenn on tehtud saadud tänu minu innustamisele. Eks iseennastki - ma ei ole kunagi näiteks talvel lumega jooksnud. Nüüd tuli jaanuaris natuke üle 100km õues jooksmist ja ka veebruar on sarnase rütmiga alanud. 

Ma soovin selles projektis osaleda, sest see on olnud minu soov ja salaunistus juba mitu aastat. Nüüd olen ma nii vaimselt kui füüsiliselt selleks valmis ja loodan, et just minu profiil jääb silma ja mul avaneb võimalus enda tõeline võimekus avastada.