Ajal, mil koroonakampaania on jooksukalendris korraliku klistiiri teinud, tuleb iga võistlemisvõimalust kõrgelt hinnata. On ju tänavu ära jäetud 99% piiritagustest maratonidest. Õnneks on veel neid korraldajaid, kes kasvõi hambad ristis oma asja ära teevad. Septembris toimusid Vilniuse ja Moskva maraton, oktoobri kalendrisse jäid visalt püsima Riia ja Helsingi võistlused. Otsustasin vaadata, mida tähendab 2020.a. suure välismaise jooksuvõistluse korraldamine ning võtsin ette reisi põhjanaabrite juurde.

Helsinki City Running Day koosneb kolmest võistlusdistantsist (5 km, 21,1 ja 42,2 km), lisaks veel teatemaraton, Double ehk poolmaratoni ja maratoni samal päeval jooksmine ning lastejooksud. Osavõtjate arv on olnud 10-15 000 ehk tegemist on suure ja korraliku jooksuvõistlusega. Tänavu lisas võistlusele pidulikkust veel see, et Helsinki City Marathon toimus 40. korda ning kõikidel jooksjatel oli võimalik finišeerida värskelt renoveeritud olümpiastaadionil.

Kuivõrd sel aastal muutuvad asjad päevapealt otsustasin trenni tegemisega mitte vaeva näha. Tüütu ju – jooksed ja jooksed, kuid lõpuks võistelda ikka ei saa. Selle asemel keskendusin eesmärgipärase treeningu kahele ülejäänud sambale – magamisele ja toitumisele. Teate ju küll, kui olulised on võistluseelsetel nädalatel uni ja õige toitumine.

Süsivesikute laadimiseks ostsin koju suure paki vahukomme. Kahjuks avastas ülejäänud pere selle peatselt ning lapsed pistsid kommid lihtsalt nahka. Leidsin kapist õnneks paar pakki kiirnuudleid, mis kindlasti sisaldavad palju väärtuslikke süsivesikuid ja toitaineid, mis 42 km läbimisel ära kuluvad. Teisest kapinurgast leidsin paar tunamullust energiageeli, kuid ega see energia suletud pakendist kahe aasta jooksul kuhugi ju ei kao?

See, et tänavu on asjad teisiti, oli näha juba korraldajate poolsetest e-kirjadest. Kõikidele osavõtjatele saadeti 15 (!) punktist koosnev nimekiri meetmetest, mis sel aastal on riskide maandamiseks kasutusele võetud. Oli näha, et kogu võistluse korraldus oli detailideni läbi mõeldud eesmärgiga hajutada võimalikult palju kõiksugu kogunemisi ning vältida füüsilist kontakti. Kuigi suur osa meetmetest puudutas stardieelseid ja järgseid tegevusi, siis ka rajal oli asju muudetud. Näiteks polnud tänavu ametlikke tempomeistreid, kuivõrd vastasel juhul koguneks inimesed nende selja taha gruppidesse.

Hommikul Tallinki laeva peale minnes tekkis täiesti maailmalõpu tunne. Liiga vara! Maailmalõpp pidi ju alles 2022.a. 2. veebruaril tulema. . . Suure, üheksa tekiga laeva peal oli ca 50 reisijat, lisaks mõned autod. Ilmselt oli personali laeval rohkem, kui reisijaid. Masendav.

Ent Soome poolt kehtestatud piirikontroll tõmbas laevaliiklusele korraliku piduri. Kuna meie põhjanaabritel endil puuduvad põhjanaabrid ehk nad paiknevad üsna maailma serva peal, siis on Soomes ka koroonalevik suudetud muu maailmaga võrreldes madalamana hoida.

Laevalt pääsenuna jätkasin teed Helsinki City Marathoni võistluskeskuse suunas. Võistluskeskuse lahtiolekuaegu oli pikendatud, ikka selleks, et oma rinnanumbri järgi tulevad inimesed rohkem ära hajuks. Sissepääsude ees loomulikult rohkelt käte desinfitseerimisvõimalusi, teenindajad nägid välja nagu keevitajad, pleksiklaasist visiirid ees ja kindad käes. Sisenemise teekond oli märgistatud suurte kollaste mummudega, mis tuletasid meelde, et teistest haigetest inimestest, kes maratoni on jooksma tulnud, tuleb kaugele hoida. Inimesi oli kole hõredalt, hakkas kohe kahju nii kollastest mummudest, kui desojaamadest, kes lihtsalt olid seal ja ootasid rahvamasse.

Hajutamist tuletati võistluskeskuses väga tihedalt meelde.

Expo, mis tavapäraselt on asunud stardi lähedal spordisaalis, paiknes sel korral värskelt renoveeritud Helsingi olümpiastaadioni ruumides, osaliselt ka väljas, taas kord ilmselt selleks, et õhk liiguks ja halba haisu oleks vähem tunda.

Särgijagamine oli asendatud särgivõtmisega – iga jooksja pidi letilt omale sobivas suuruses särgi ise võtma. Proovida ei lubatud, mis käes see käes. Proovimine tähendab ju füüsilist kontakti ning sinu kehal paiknevad bakterid kasutavad selle võimaluse ju kiiresti ära ja hüppavad lupsti särgi peale.

Ka stardid oli pikema aja peale hajutatud. Näiteks maratonis, millel osales 1500 jooksjat, toimus kolm starti, iga paari minuti tagant lähetati rajale ca 500 jooksjat. Jooksjad paiknesid stardikoridoris otsekui rosinad kringlis – hajutatult. Kui tavapäraselt on juba stardis tunda füüsilist lähedust ja higihaisu, siis sel korral trügimist ei olnud ning õhkki oli kuidagi värskem.

Jooksjad olid stardis hajutatult, trügimist stardialas võimalikult hea stardipositsiooni saamiseks ei toimunud.

Jooksjatel soovitati starti tulla maskides, vähemalt kolmandik neid ka stardis kandis. Jooksma küll respiraatoriga ei pidanud, prügikastid paiknesid 500 ja 1000 meetrit stardist ning sinna need ka visati. Kes see siis maskiga jookseb!

Mõni minut enne starti laulis üks Soome tädi Eesti hümni, kahjuks küll soome keeles. Teine soomekeelne laul oli juba tundmatu, kuid ju need kaks laulu pidid meisse sisendama enesekindlust, et kuigi võistluseelne tankimine ei läinud eesmärgipäraselt, antakse ka rajal ikka juua ja süüa.

Söögipoolisega oli võistlusel muidugi keeruline. Ainukeseks rajal pakutavaks toiduks olid hapukurgiviilud, kuid eks ka teeninduspunktide korraldus ja menüü oli kohalike tervishoiuametnike suunata.

Küll jagati vett ja spordijooki ning mõnevõrra ootamatult ulatati neid ka jooksjatele kätte, kuigi algne info oli see, et osavõtjad peavad topsi ise laualt võtma ning olema hoolikad, et puudutatakse vaid oma topsi. Teeninduspunktid olid varasemaga võrreldes venitatud pikemaks, ikka selleks, et vältida suuremaid kogunemisi.

Desojaamad ja pidev meeldetuletus on üks olulisemaid meetmeid. Kui kätepesuvõimalusi on rohkem, siis neid ka kasutatakse. 

Rajal olles muidugi sellele, et päev varem Soome 5,5 miljonist elanikust 78 koroonadiagnoosi said, ei mõelnud. Tänavune maratonirada oli varasemaga võrreldes mõnevõrra muudetud, rada möödus nii kesklinnas asuvatest Ooperimaja ja linnaraamatukogu hoonetest, sadamaäärsetest uusehitistest, kui rohketest parkidest. Vaheldusrikas rada oli suhteliselt lauge ning võimaldas ka treenimata kehal Helsinki vaatamisväärsusi naeratava näoga nautida.

Plaan oli läbida 42 km algusest lõpuni jooks-kõnnina. Suvine mitme kuu pikkune vigastuspaus tegi ettevaatlikuks, mistõttu oli kavas täpselt 10% distantsist kõndides läbida. Arvestust pidasin joogipunktide järgi, kui näiteks esimene joogipunkt paiknes 4,5 kilomeetri peal, võtsin laualt topsi ja kõndisin 450 meetrit. Distantsi esimeses pooles, mil jõudu oli rohkem, oli käia muidugi raske, kuid miskipärast muutus käimine iga kilomeetriga järjest kergemaks ja jooksmine järjest raskemaks.

Ent maratonidistants oli vaatamata koroona-aastale täpselt sama pikk nagu varemgi ehk 42,2 km ning viimased 200 meetrit sellest kulgesid põhjalikult uuendatud Helsingi olümpiastaadionil.

Erikorraldused jätkusid ka peale finišijoone ületamist. Medalit lõpetajatele kaela ei pandud, selle pidi ise laua pealt võtma. Polnud ka finišijärgset toitlustust, kõndisid kilekott käes laua tagant laua taha ja said sealt nii müslibatoone, jogurteid kui alkoholivaba õlutki.

Kokkuvõtteks. Helsingi maraton näitas, et kahtlemata on ka koroona-ajastul suurte spordivõistluste korraldamine võimalik. Ega jooksmine pole maadlus, kus kehaline kontakt ja lähedus möödapääsmatu on. Joostakse ikka üksi.

Selgi korral said ligi 10 000 osavõtjat kätte jooksuelamuse, mis väga palju tavapärasest ei erinenud. Rada oli maha märgitud, aega võeti ja medaligi said. Nõuded sundisid küll kärpima jooksu mugavusteenuseid, kuid ega me siis selle pärast jookse, et teeninduspunktides banaani saada . . .

Ent midagi erakorralist nagu näiteks WC-de ülisagedat desinfitseerimist või joogitopside asendamist pudelitega, Soomes ei märganud.

Ja lõppkokkuvõttes – haigena ei ole ju võimalik maratoni joosta!