Et asi oleks selge – muru ma palja tagumikuga ei niida ning Pärnu rannaski olen seal pool silti, kus valdav osa päevitavast Eestist.  Ent kui ühtäkki avaneb võimalus osaleda Soome esimesel alasti maratonil (millel pikkust ikka tavapärased 42,2km), siis see on ju harukordne võimalus!  Sina ju ka läheksid, kui selline võimalus tekiks? Või ei läheks . . .

Paljana joostav maraton on Nakukymppi nime kandva võistluse kõrvaldistants.  Nakukymppi, mille pikkus on 10km toimus juba 14.-ndat korda, kuid maraton oli võistlusprogrammis esimest aastat.  Sellenimelisele võistlusele komistasin otsa kusagil Facebookis paar aastat tagasi.  Algul tekkis puht ajakirjanduslik huvi, kuid peatselt, kui nägin, et nimetet võistluse võiduajad on tavaliselt olnud 35-37 minuti kanti, tekkis ka sportlik huvi.  Kui 10km joostakse 35 minutiga, siis ei ole tegemist paljaste vujaristidega, vaid sinna sekka satub ka jooksjaid. 

Algselt oligi plaan joosta 10km, kuid mõni nädal enne võistlust hõikas korraldaja välja ka võimaluse joosta 42km.  Kuivõrd seks ajaks oli mul koos 49 maratoni, oli võimalus teha viiekümnendast natuke teistsugune, päris ahvatlev.

Nakukymppi toimub Padasjoe külas, mis on ca 150km kaugusel Helsinkist.  Õigemini võistlus toimub Padasjoe keskusest ca 15km kaugusel ehk keset metsi ja mökki’sid, kuhu tavainimene satub vaid korra aastas, nädalapäevad enne jaanipäeva, mil toimub Nakukymppi. 

Riieteta võistlused on kasvav trend – toimub nii ratta- kui jooksuüritusi, kuid valdav osa jooksuvõistlustest korraldatakse nudistide-naturistide aladel, kuhu tavainimesed ei satu.  Nakukymppi on üks vähestest, mis toimub täiesti tavalisel külavaheteel, kust mööda sõitvates autodes istuvad inimesed, kel on riided seljas.

Kahe ja poole tunnise bussisõidu järel tõstsin oma kompsud Padasjoe bussipeatuses, mille kohta on sobilik öelda teivasjaam, maha.  Kompsud olid varasemate maratonireisidega võrreldes märksa kergemad, kuna jooksuriideid ju kaasa võtma ei pidanud.  Puudusid ka tavapärased võistluseelsed küsimused – kas ma panen selga maika, t-särgi või pikkade käistega jooksuka.  Riideid pole vaja. 

Sooja oli keskpäevaks juba 22 kraadi ning ilm paljana jooksmiseks väga sobilik.

Võistluse korraldaja, Aarne Heino, oli bussipeatusse vastu tulnud – sama bussiga tuli ka Šveitsi jooksja, kes samuti maratoni starti pidi asuma.

Võistluse stardipaigas seati tolleks hetkeks juba lava ja õlletelki üles – Nakukymppi on võistlus, kus pealtvaatajaid tuhatkond ehk kümme korda rohkem kui võistlejaid.  Publiku puudumist ei prognoositud ka tänavu. 

Võistlus ise on täiesti tasuta, kuigi alati, kui midagi on tasuta, on tunne, et sa ise oledki kaup, mida müüakse.  Nii ka Nakukymppil – pealtvaatajate sissepääs stardialale maksis kaks eurot, sellele lisandus seitsme-eurone parkimistasu ning kuna Padasjoki on keset metsi ja heinamaid, siis sinna tullaksegi autoga.

Peatselt jõudsid kohale ka teised maratoonarid – kokku oli meid neli – kaks soomlast, üks šveitslane ja üks eestlane.  Kõlab nagu anekdoot – kaks soomlast, üks šveitslane ja üks eestlane jooksevad maratoni . . .

Juuso oli meist neljast kõige kogenuim maratoonar, Nakukymppi oli tema 99. maraton.  Juhal oli selja taga enam kui 60 maratoni ning nädala pärast ees ootamas jooks läbi Soome.  Šveitsist pärit Harald on maratone pea sama palju jooksnud ning tema rekord sel distantsil mõne aasta tagune 2.57.  Samad soomlased olid Nakukymppil ka mullu joostes 10km tagurpidi ehk siis – selg ees.

Nakumaratoni ainsad osalejad.

Võistlus ise toimus 5,2 pikkusel edasi-tagasi lõigul, mida pidi 42,2km läbimiseks jooksma 8 korda. Mõnisada meetrit sellest kulges tavapärase maantee servas, ülejäänud jupp metsavaheteel, mida palistamas nii soomlaste suvemajad, langetatud puud, kui lihtsalt kaunis loodus.

Kõige raskemaks osaks võistlusest olid meetrid majast stardijooneni – kuidas ma lähen, võtan riided ära ja kõnnin tossude väel stardijoonele? Riietusest olid lubatud tossud, sokid, müts ning naistel ka rinnahoidja, kuigi mõnevõrra ootamatult ei osutunud rinnahoidja kasutamine väga populaarseks.

Minu senine alasti jooksmise kogemus piirdus saunast lumehangeni jooksmisega ning loomulikult ei teinud see asja kergemaks.  Kuidas ma jooksen ilma sääristeta? Millised tehnilised probleemid võivad tekkida, kui kehast eenduvad organid vabalt ringi hüplevad? Kas palava ilmaga on alasti kergem või hoopis raskem joosta?  Kuhu ma geelid panen?

Ent nähes et kaasjooksjad hakkasid riideid seljast võtma ja seadsid end stardivalmis, läksin minagi ja tõstsin särgi ja püksid tooli peale hunnikusse.  Ette rutates võib öelda, et peamiseks tehniliseks probleemiks olid karvadesse takerduvad parmud.  Rinnakarvadesse . . .

Number 50 käevarrel sümboliseerimas 50.-ndat maratoni.

Veel viimased ettevalmistused ja mõni minut peale kella kolme antigi meile neljale start. 

Publikut polnud ja võistlus tundus liigagi tavapärane.  Mis mõtet on joosta paljalt metsa vahel, kui pealtvaatajad puuduvad.  Vahel mõni koer haukus ja tasapisi hakkasid suvemajakeste ette tekkima toolid, kust võistlust parem vaadata.

Esimesed neli ringi ehk 21,1km läbisime neljakesi ühes pundis.  Stardialal sai kõiki liikuvaid-hõõrduvaid kehaosi vaseliiniga määritud – kui jalas pole liibuvad püksid, siis pole jalgade tundidepikkune üksteise vastu hõõrdumine teab kui mõnus.  Aeg-ajalt sai ka päikesekreemi lisatud – polnud ju midagi, mis keha päikese eest kaitseks.

Viiendale ringile minnes tekkis minu ja järgmiste jooksjate vahel mõneminutiline vahe.  Mitte et ma tempot oleks lisanud – õigupoolest polnud meil kellelgi kuhugi kiiret. 

Võistlusparkla hakkas tasapisi täituma.

Kuuendal ringil hakkas tasapisi tekkima publik.  Lehvitasime mööduvatele autodele.  Aeg-ajalt lehvitati sõbralikult vastu.  Esimesed pealtvaatajad olid väga häbelikud.  Nagu oleks ise paljad olnud.  Pilk hoiti jooksjate lähenedes maas, silmsidet välditi ja väga kõvahäälsed ei oldud.  Kuigi kaasjooksjad hoiatasid, et kõige sagedasem fraas, mida hüütakse on „Hyvin heiluu!“ ehk otsetõlkes – „Hästi kõigub!“, siis seda lauset ei kuulnudki.  Üks 70-aastane naisterahvas oli kõige julgem ning kannustas kohalikus murrakus – „Ihan komia poika!“ – kuid see oli ka kõik.

Seitsmendal ringil otsustas šveitslane raja ääres olevasse järve ujuma minna.

Ka publik, keda oli selleks ajaks stardialale, kust me igal ringil läbi jooksime, kogunenud enam kui 500 muutus lärmakamaks ja julgemaks.  Õlletelk tegi korralikku käivet ja kohalik bänd lisas meeleolu.  Stardialal paikneva joogipunktini jõudmiseks pidi sisuliselt pealtvaatajatest läbi jooksma. 

Võistluse lõpusirge.

Järjest enam publikut piidles jooksjaid läbi peegelkaamera teleobjektiivi.  Kui tavaliselt tehakse pilti ikka mugavalt mobiiliga, siis sellele üritusele olid paljud võtnud kaasa korralikud kaamerad.  Või mulle lihtsalt tundus nii . . .

Kaheksandale ehk viimasele ringile minnes olid stardialale kogunenud ka 10km jooksjad, keda oli 120.  Jooksjaid oli nii Prantsusmaalt, Venemaalt, Saksamaalt kui loomulikult Soomest.  Kohal olid ka kõik suuremad päeva- ja õhtulehed, kohalik rahvusringhääling ning Jaapani televisioon.  Prantsuse reporterid tegid võistluse kaasagi.

10km jooksjate spekter oli juba märksa laiem maratoonaritega võrreldes. Kuigi valdavalt on Nakukymppi olnud üsna mehine ettevõtmine (kus küll publiku seas on ülekaalus naisterahvad), siis tänavu oli nõrgem sugu päris rohkearvuliselt esindatud.  Oli ka neid jooksjaid, kes tähistasid Soome 100 sünnipäeva lipuvärvides maskeeringuga.  Tuleb välja, et kui rindadele värvida sinivalge Soome lipp, siis see näeb päris tore välja.  Nagu oleks rindade peale värvitud Soome lipp.  Ja kannikate peale kirjutatud Suomi 100.

Umbes kolmandik kõigist võistlejatest olid naturistid, kelle jaoks on Nakukymppi aasta ainuke jooksudistants.  Aeglasemad läksid kepikõnnidistantsile.

Teise kolmandiku moodustasid pesuehtsad jooksjad.  Lihtsalt pesu polnud seljas.

Ning viimase kolmandiku moodustasid kihlvedude kaotajad, poissmehepidudel osalejad ja kõiksugu pullivennad, kellest osa kindlasti ei teadnudki, kuhu nad sattunud on.

Suur osa rajast kulges mõnusal metsavaheteel, segamas vaid üksikud parmud ja sääsed.

Ent kuna võistluse eesmärgiks ongi näidata, et jooksuvõistlust ei pea väga tõsiselt võtma, siis sobisid pullivennad sinna seltskonda väga hästi. 

Lõpusirgele jõudsin esimesena.  Teisele-kolmandale kohale platseerunud soomlasi edestasin umbes poole tunniga.  Polegi varem ühtegi jooksuvõistlust võitnud.  Poole tunniga . . .

Kuna ma olin finišeerides ca 800-pealise publiku seas esimene alasti jooksja, siis ei osanud kohe kuidagi käitudagi.  Kas ma nüüd lasen kehal veel natuke reedeõhtust Soome suve hingata või lähen ja tõmban teksad oma higistele jalgadele peale.  Kõndisin natuke endorfiinide mõju alla finišialal ringi ja tõmbasingi püksid jalga.  Võistlus ju läbi.

Enamus jooksjaid käitus risti vastupidi.  Lõpetamise järel oldi, suheldi, söödi-joodi, tehti pilti, kuid ei pandud riidesse.  Kompleksivabalt ja rõõmsalt.  Osavõtjate rõõmus oleks, pidev naeratud näol ja sõbralikkus ongi need kolm sõna, mis seda ettevõtmist kõige paremini iseloomustavad.

10km võiduaeg oli tänavu 37 minutit kopikatega, kolmandaks tuli siinsetelgi võistlustel sagedasti osalev Igor Matutskin Peterburist.  Naiste kolm kiireimat olid kaks prantslannat ning Igori kaasa Olga. 

Maratoni puhul oli tegemist Põhjamaade esimese alasti joostava maratoniga.  Kui Nakukymppile pandi alus 15 aastat tagasi, siis võttis sellest osa samuti 4 jooksjat.  Täpselt nagu tänavusel maratonil.  Seda, miks Aarne Heino Nakukymppit korraldab ning millest see võistlus üldse alguse sai, võid lugeda intervjuust Aarnega siit.