Trail run, millel eestikeeles hea vaste puudub, on viimaste aastatega järjest populaarsust koguv jooksuala. Ka Eestis on seda juba märgata, kuid nt Soomes on ala ülipopulaarne. Soomlastel on olemas nii ala kattev koduleht (trailrunning.fi) kui ka nt tervet Soomet kattev 7 osavõistlusega sari - BUFF® Trail Tour Finland. Lisaks ports eraldiseisvaid võistlusi. 

Miks on trail run niivõrd populaarne? Ilmselt loodus kutsub ja asfaldist on saanud küllalt. Viimasele viitab ka nt Helsinki maratoni osaluse trend viimase 6 aasta jooksul (vähenemine 60%!). Ja olgem ausad, maastikul jooks on oluliselt vaheldusrikkam ja ägedam. Ilmselt on paslik täpsustada, et ma pean maastikujooksu all silmas just kitsastel ja tehnilistel radadel ja mitte niivõrd põlluvahe- ja metsateedel jooksu.
Eestlase jaoks on Soome ses osas lausa paradiis, kuivõrd ainuüksi Helsinki piirkonnas või sellest 2-3 tunnise autosõidu kaugusel toimub mitmeid huvitavaid trail run võistlusi. Kuivõrd sel aastal ei õnnestunud suve esimeses pooles ühtegi jooksu seal kandis teha, siis võtsin plaani teha augustis neid lausa kaks – Espoo Trail Run ja Himos Trail Extreme. Olgu täpsustavalt öeldud, et ma ei ole ultrajooksu fänn, mis on üks võimalus paljude trail run’ide raames.

Espoo Trail Run, foto autor Keijo Lehtimäki

Espoo Trail Run (ETR) toimub nime kohaselt Helsinki eeslinna Espoo keskpargis. ETR on samaaegselt ka neljast samal rajal toimuvast jooksust koosnev sari. Korraldajaks on kohalik orienteerumisklubi Espoon Akilles. Kusjuures Soomes tundub orienteerujate seltskond olemagi selle ala üks eestvedajaid. Põhijooks on 14 km ja see toimub 7 km ringil (lisaks saab valida 3 km ja 7 km võistlus). Ja see ring on tõeline trail run maiuspala – nö kruusakat on vaid 600 m. Rada kujutab endast pidevalt üles-alla kulgevat ning kivide ja juurikatega palistatud rajakest. Oma vürtsi lisavad teravad tõusud, sh kaljudel. Tõusumeetreid kogunes 14 km peale ca 280. Sel aastal on sarnaselt Eestile olnud ka Soomes kuum ja kuiv - seega puudus rajal niiskus, mis juurikatel ja kaljudel teeks elu ilmselt huvitavamaks. Teatud kogemust omades alustasin pigem rahulikult ja ega suurt punnida polnud ka mõtet, sest esimene sein tuli juba ca 200 m peal. Esimesel ringil õnnestus ka korra rajalt eksida, mis kokkuvõttes maksis vaid ühe koha. Eks see eksimus oli oma viga, kuid ilmselt natuke aitas kaasa ka asjaolu, et suunaviit oli musta värvi, tumedal puul ja varjus :-). Kuigi olen ka Tallinna kandis teinud teadlikke trail run trenne, siis oli alguses ikkagi kuidagi kohmakas tunne. Ilmselt tuleneb see ka asjaolust, et Soomes on taolised rajad harva loodis, st tööd on kogu kehale. Teine ring seevastu oli juba täis fun, kuivõrd keha oli liigutustega harjunud. Kui tempost rääkida, siis minul kujunes selleks 5:32 min/km (võitja kiirus 3:59 min/km). Kui tahta miskit kodumaist võrdlust tuua, siis nt selle aasta Saku Trail Run’i läbisin kiirusega 4:39 min/km – tehniline, kuid tõusudeta rada. Kokkuvõttes oli väga huvitav rada ja ilmselt teen seda jooksu veel, nt talvel. Osalejaid oli kokku kõikide distantside peale 139, mis ei ole teab mis palju, kuid võistlus toimus ka neljapäeva õhtul. Korraldus oli igas mõttes tip-top, mingis osas ei tekkinud küsimusi või nurinat. Kuigi ise kasutasin kohale jõudmiseks autot, siis saab võistluspaika ka ühistransporti kasutades.  

Himos Trail Extreme, foto autor Jani Sompi.

Himos Trail Extreme (HTE) toimus paar päeva hiljem paljudele eestlastele tuttavas Himose suusakeskuses. Kuivõrd samal ajal toimus seal ka sõsarüritusena Himos Epic MTB maastikurataste võistlus oli saginat piisavalt. Jooksuvõistluse osas oli menüüs kokku 7 võimalust – matk, 5 km, 9 km, 17 km, 26 km (seda ka tiimina) ja 52 km (2 x 26). Igal distantsil oli oma nimi, minu valitud 26 km seega Extreme. Eelinfona oli saadaval rajakaart ning info, et tõusu koguneb 925 m. Kuivõrd raja profiili osas info puudus pidi seda ise orienteerimiskaardi põhjale joonistatud rajakaardilt kõrgusjoonte abil aimama. Kiirelt sai selgeks, et rajal on päris mitu karmi tõusu, mis suure tõenäosusega tuleb pigem jalutades läbida (nii ka oli). Oli ka üks tõus, millest stardis räägiti hellitavalt kui neliveto-tõusust (tõlkes: neljakäpukiltõus), kuid reaalsuses pidi käe kivile toetama vaid paar korda. Raja olemus oli Espoo jooksuga võrreldes nati vähem tehniline, kuid selle kompenseerisid tõusumeetrid. Kruusatee laadset leidus kahel peamisel tõusul ning mäe otsas, kokku vast mõni kilomeeter. Ülejäänud osa oli klassikaline sealne maastik juurikate, kivide ja kaljudega. Stardist sai põhimõtteliselt kohe asuda ronima, kui rada viis esimese kilomeetriga diagonaalis piki Himose mäge üles (130 m vertikaali – võrdluseks Suur-Munamägi võimaldab ca 60 m ja Vällamägi ca 80 m). Sealt edasi oli olustik vahelduv ja valdavalt meeldivalt joostav (parem kui Espoos). Korra laskus rada võistluskeskusesse, mis tähendas taaskordset slallinõlvast otse üles minekut. Tempo sai valitud kogemusele tuginedes targalt, st algus rahulikum, mis kokkuvõttes osutus õigeks taktikaks, kuivõrd raja viimases kolmandikus tuli päris palju selgasid vastu. Ilm oli jooksu ajal ok, täpselt stardis tuli välja päike, kuid väga kuumutama see ei pääsenud. Sarnaselt ETR’I rajale oli ka Himose rada purukuiv, lausa tolmas. Märjana on see rada kindlasti mõnevõrra raskem katsumus. Himosel veendusin taaskord soomlaste üliosavas allamäge jooksu oskuses. Kohati oli uskumatu, mis kiirusega nad alla jooksid, või pigem “kukkusid” :-). Siin on meil arenguruumi küllaga. Kokkuvõttes oli meeldiv jooks, huvitav rada, kena loodus, imelised vaated ja keha pidas probleemideta vastu. Aega läks kokku 2:49, mis teeb keskmiseks kiiruseks 6:27 min/km (võitjal 4:37 min/km) - seega tegid tõusud oma töö. Osalejaid oli kõikide distantside peale kokku 386 (sh 26 ultradistantsil) + 8 tiimi + matkajad + lapsed. Eestlasi peale enda ei kohanud. Korraldus taaskord tip-top, väikse afterparty’ni välja. Igal juhul soovitan!

Kui siit veel mõelda mis trail run võistlusi Soomes läbida, siis on suurest valikust mõttes Helsinkis mais toimuv Bodom Trail ja vähe kaugemal SisuXTrail ning ka juunis toimuvad Tahko Trail Run (MTB-põhise nostalgia tõttu) ja Aulanko Tower Trail. Kindlasti soovitan kogemuse põhjal septembris toimuvat Helsinki City Trail’i (mitte ajada segamini Helsinki Trail Run’iga). Need jooksud on teadlikult kõik alla maratoni distantsi pikkusega. Soome tõmbab mind eelkõige erinev maastik ja kõrguste vahed.

Põgusalt ka varustusest. Jalatsitena kasutan Jooksueksperdi soovitatud maastikujooksu tosse Saucony Peregrine 7 ja olen nendega väga rahul. Õnneks on meil maastikutossude valik päris hea, paljud kasutavad ka orienteerumismaailmast tuttavaid naastudega tosse. Lisaks kasutan tehnilisematel ja pikematel (üle 20km) jooksudel ergonoomilist varustuse vesti, kus on mu jook ja söök. Algajatele soovitan häbenemata ka mingeid kergeid kindaid, sest leebeid ja vähe karmimaid kontakte loodusega tuleb ette. 

PS! Epiloogi korras ja üdini aus olles on lõunaeestlastele ilmselt tõsiseks ja odavamaks alternatiiviks Lätis toimuvad trail run võistlused ja eelkõige sealne 7 osavõistlusega Stirnu Buks sari. Neile Läti erinevates piirkondades toimuvatele võistlustele pole ma veel jõudnud, kuid kuulu järgi on see väärt asi!

Avafoto autor Jani Sompi