Parasport on Eestis teenimatult vähe tähelepanu pälvinud ning põhjuseid pole vaja kaugelt otsida.  Erivajadustega inimesed on meie ühiskonna jaoks olnud liiga erilised, kergem on erivajadustega inimesed silma alt ära peita ning neist mitte rääkida.

Eks sellised eelarvamused on pärssinud ka erivajadustega inimeste soovi spordiga tegeleda.  Füüsiline puue ja sport ei sobi ju kokku! Aga sobivad väga hästi!  Eesti parasportlaste seas on mitmeid, kes on tiitlivõistlustel mitmeid medaleid pälvinud ning on ka neid, kes igapäevaselt spordiga tegelevad ja sihikindlalt oma eesmärkide poole liiguvad. 

Tserebraalparalüüsiga Endre Varik on üks nendest ning aeg temaga rääkimiseks on mitmeski mõttes väga hea.

Nimelt toimub 6. oktoobril ülemaailmne tserebraalparalüüsi päev, mille raames kutsutakse kogu maailmas selle diagnoosiga inimesi (lühendatult CP-sid) koos lähedastega füüsiliselt minimaalselt pool tundi liikuma.  Selle päeva kohta võid leida lisainfot SIIT https://worldcpday.org/our-campaign/move-as-one/

Endre on hea näide sellest, et hea tahtmise korral on kõik võimalik.  Talle väideti veel mõned aastad tagasi, et sellise ühepoolse spasmiliste lihaste diagnoosiga ei ole jooksmine võimalik, kuid ta on trotslikult seda soovitust ignoreerinud ja oma eesmärkide poole pürginud.  Ning tulemuslikult.  Tänavusel Tallinna maratonil jõudis Endre oma mitu aastat tagasi püstitatud eesmärgini – läbida poolmaraton kiiremini kui 1 tund  ja 40 minutit. 

Kohtume Endrega enne iganädalast ProRunneri treeningut Nõmme mändide all.  Suvised jooksuvõistlused on selja taha jäänud ning ettevalmistused järgmiseks hooajaks tasapisi käivitumas.

 „Vasak käsi ja vasak jalg ei tööta eriti hästi,“ iseloomustab 38-aastane Endre oma seisundit.  „Käsi on rusikas enamjaolt ja jooksu ajal kisub üles, vasaku jala pöid ei liigu eriti hästi.  Jala asendist tulenevalt kuluvad tossud seetõttu 600-700 kilomeetriga täiesti ribadeks. Üks toss on nagu uus, teine täiesti ribadeks.“

Endre on spordiga tegelenud enam kui 15 aastat, kuid pikemate distantside juurde jõudis alles mõned aastad tagasi.  Olulise motivatsioonitõuke andis ses osas lähedaste spordikirg. 

„Sprindi ja kaugushüppega hakkasin tegelema 2002.a,“ räägib ta oma sporditee algusest.  „Eks ma sobitan seetõttu sprindi tehnikat pikamaajooksule, põlv kipub jooksusammu ajal tõusma kõrgemale kui teistel, kuid nüüdseks on seda juba vähem.“

„Pikamaajooksuga tegelemisel sai eile täpselt viis aastat täis,“ jätkab Endre.  „Mul onulapsed Mikk ja Tiiu Varik ning Tauno Sau tegelevad spordiga (Mikk ja Tauno osalesid mõni aasta tagasi ka projektis Eesmärgiks Tallinna maraton).  Nemad olid eeskujuks.  Mõtlesin, et proovin ka siis teha.“

„Esimene poolmaraton Tallinnas lõppes tulemusega 2.17.49. Jäi kripeldama. Võtsin Viljariga (Viljar Vallimäe, ProRunneri treener) ühendust, et tahaks poolmaratoni aja alla kahe tunni saada.“  Kahest tunnist oli Endre juba järgmisel võistlusel kiirem.

Kaugemaks eesmärgiks oli 21,1 km läbimine kiiremini kui 1:40.  Septembrikuisel Tallinna maratonil Endre antud eesmärgi ka täitis läbides poolmaratoni tulemusega 1.34.26. 

„Mulle ei sobi väga kuum ilm ega väga jahe ilm,“ rääkis Endre oma viimastest võistlustest –Narva Energiajooksul tuli seetõttu palavuse tõttu ka rajalt maha tulla.  „Tallinna maratoni 21,1 km on samuti minu jaoks keeruline, kuna on nii palju pöördeid.“ Suur hulk pöördeid tähendab Endrele teiste jooksjatega võrreldes oluliselt suuremat koormust.  „Mari-Liis (Mari-Liis Juul, Eesti edukaim pararattur) teipis mu jala 6-7 teibiga küll ära, kuid tervele jalale hakkas siiski.“

Ka treeningutel tuleb arvestada teatud piirangutega.  „Pöiajooksusid teen kohapeal, ristsamme ei taha teha, ma ei julge neid teha, kuna pole kindel, kuidas vasak jalg maha läheb.  ÜKEs raskemaid asju teen vähem. Muidu teen kõik kaasa,“ räägib Endre oma treeningutest.

Endre on jooksjana Eesti rahvaspordiüritustel kahtlemata erand, positiivne erand, mis näitab, et liikumine sobib kõikidele, sõltumata keha poolt seatud piirangutest.  Piirangutega tuleb arvestada, kuid see ei saa olla takistuseks spordiga tegelemisel.  Kõige suuremaks takistuseks on ikka ja alati tahtmine, täpsemini – selle puudus.

Fotod: Sportfoto