Ehkki Poznani maraton on eestlaste poolt juba ammu avastatud, on veel ka neid, kes sinna seni pole jõudnud. Sellel aastal vähenes selliste arv ühe, ehk minu, võrra. Teised reisiseltsilised  Rein Pärn ja Peeter Kirpu olid juba kogenud Poznani-jooksjad.

Minu jaoks sai teekond Poznani 2014 aasta maratonile alguse tegelikult juba rohkem kui aasta tagasi: siis kui Ain-Ivar korraldas 2013-nda aasta maratonile minekut. Paraku eelmine aasta see minu plaanidesse ei sobinud. Siiski leidus sellele koht ootenimekirjas. Nii juhtuski, et selle aasta tihedasse jooksugraafikusse veenis Peeter mind selle lisama. Kiitis head korraldust, head rada ja vägevat elamust. Ehkki vahe Tartu Linnamaratoni ja Paide-Türi jooksuga vaid nädal, reserveerisin siiski selle oktoobri teise nädalalõpu Poolale. Olid ju ka endal kevadisest Warsaw Orlen maratonist vaid head mälestused.

Poznani maratoni puhul on üheks suuremaks keerukuseks selle toimumiskoha geograafiline paiknemine. Tallinnast asub maanteed mööda ligi 1300 kilomeetri kaugusel. Lennata odavaid võimalusi pole, autoga ühe hooga sõita pikk maa, buss läheb küll, kuid läbi Vilniuse ja 25 tundi sõitu. Kuna potensiaalseid rooli jagavaid huvilisi ei leidnud, ostsime ära bussi piletid. Simple Expressiga edasi-tagasi 90 eurot - üsna mõistlik hinna mõttes.

Kohale sõitsime paar päeva enne maratoni, et pikast sõidust veidigi välja puhata. Poznanisse jõudes oli kohe lihtne võistluskeskuses ära käia. See asus suures messikeskuses, otse peamise raudtee-jaama ja bussi-jaama kõrval. Ehkki oli reede hommik 11 paiku, oli elu seal juba tärkamas. Müügiletid püsti – spordiriiet-jalatsit-“moosi“ nii tuntud, kui ka siinmail tundmatutelt tootjatelt.

Saime välja võtta ka oma numbrid. Oodata oli üli 7000 jooksja. Meie numbrid olid 4-ndas tuhandes. Võistleja nännist anti tehniline ürituse t-särk ja logodega seljakott. Ühtäkki tekkis ka kohaliku televisiooni kaamera ja mikrofon ja nii andsin ka omalt poolt paar head positiivset sõna toimuva kohta. Seda ma paraku ei tea, kas see eetrikõlbulik tuli...


Laupäeval jõudsime veel veidi linna vaadata ja õhtul oli messikeskuses Pasta Party. Üsna asjalik – anti tõsine kausitäis makarone kulbitäie hakklihakastmega ja pudelivett alla loputamiseks. Täitsa maitsev oli.

Pühapäev oligi Suur päev. Kuna messikeskuse ja raudtee jaama ümbrus on suurim selle linna liiklus-sõlm, oli kogu kesklinna liiklus oli juba varakult seisma pandud. Seetõttu levinuim starti jõudmise viis – jalgsi. Korralduse kallal veidi norides oleks soovinud erinevate pääslate läheduses näha rohkem võistlejate alade paiknemise skeeme. Viidad olid, aga enamasti poolakeelsed. Märgata oli segadust. Kõik sai minul siiski leitud ja õigeks ajaks stardikoridori.

Ehkki ürituse korraldamisega oli näha, et on väga palju vaeva nähtud ja tegeles palju inimesi, oli veidi nõrgaks kohaks ka stardi koridor. Seal valitses stardigruppide mõttes kaos. Gruppide piirkonnad olid küll märgitud, aga halvasti eraldatud ja kontrollitud.

Start läks kell 9 kohaliku aja järgi. Nagu tuhandete osalejatega maratonidel ikka, kulgesin esmalt stardijooneni mitu minutit. Sealt alates sai siiski ka jooksusammu alustada. Kuna palju aeglaseid tagumiste gruppide jooksjaid oli mõttetult ette trüginud, läks esmalt aega oma tempo leidmisega. See õnnestus enam-vähem paari kilomeetri järel.

Rada oli lai ja esimeseses osas pigem veidi langev. Joogipunktid 5 kuni 5,5 kilomeetri järel. Veidi harvalt. Eriti arvestades, et meiesugused on pigem harjunud jooksma juba 10 kraadise ilmaga, võistluskohal oli aga ligi 20 kraadi. Varsti olukord muutus – joogipunktid ei sagenenud, kuid maa ei olnud enam tasane. Distantsi teine pool osutus märksa künklikumaks ja koormavamaks. Optimistina püüdsin esialgu siiski tempot hoida, kuid siin ütles enesetunne, et samamoodi jätkata ei saa. Lasin tempo alla ja hakkasin joogipunktidest rajale kaasa haarama spordijoogi pudeleid. 

Minu tulemus jäi lõpuks ootustele läbida rada alla 4 tunni tugevasti alla. Ehkki esimene pool oli läbitud täpselt plaanitud tempoga, juhtus lõpuks, et 13 minuti jagu läks siiski üle. Nii juhtuski, et meie delegatsioon pakkus esindaja umbes iga tunni aja tagant: Peeter kom tundi ja veerand, minult neli tundi ja veerand ning Reinult 5 tundi ja veerand.

Finišis võeti vastu kõik suure mürtsu ja õnnitlustega. Kõik said kaela raske 220 grammise Poznani maratoni 15-nda toimumiskorra medali. Medali kohta ikka tõsiselt suur ja raske. Võrdluseks Tallinna Maratoni samuti ilus ja tugev medal on 90 grammi. Raskem on minu kollektsioonis vaid Kaunase oma, millele Poznani oma jäi alla kõigest 10 grammiga. Kõik nais-soo esindajad said ka roosi.

Võistlejate finišialas oli ootamas Poola Lech-i vaadiõlu ja taas kausitäis seekord juba võitjate makarone hakklihaga. Saavutuse ja raja läbimisest õnnestumise kõrvalmaitset oli justkui lisandunud?

Praeguseks on teine 25 tunnine bussireis tagasi kojugi üle elatud. Esialgu ütleks neile, kes pole käinud, et soovitan. Minule meeldis. Kas ma sinna ise niipea uuesti lähen? Kahtlen. Maailm on täis maratone, kuhu pole veel jõudnud. Järgmine selline juba tuleval kuul Ateenas.

Fotod Olav Mets ja Poznani maratoni koduleht.