Aeg piiluda tahavaatepeeglisse ja teha kokkuvõte mida projektis osalemine (peale kulutatud tossutaldade) mulle andnud on?

Palju. Väga palju!

Ühe ägeda jooksupere. Tsau kõik FB jooksugrupi sõbrad ja projektis osalejad.

Lisaks kamaluga jooksualaseid teadmisi, mida mitme kuu vältel meile erinevad treenerid jaganud on.

Alustasime juba märtsis. Väljas oli veel talv ja seetõttu toimus meie esimene kohtumine Kalevi spordihallis. Väike ootusärevus hinges astusin spordiklubi uksest sisse. Kohtumine projektikaaslastega ja meie esimene ühine treening. Põnev.

Treener Taivo Püi juhtnööride saatel asusime jooksutehnikat lihvima.

Igal jooksjal on oma tehnika ja (vanemas eas) selle täielik muutmine võib viia hoopistükkis vigastusteni. Kehtib tõsiasi, et uue asja omandamine eeldab kümneid tuhandeid harjutuskordi ja jooksutehnika pole siinkohal mingi erand.

Siiski on mõned erialased harjutused, mille järjepidev praktiseerimine on hea viis õige jooksutehnika kinnistamiseks. Piilu siia: Marathon100.

Mis õigesse kehahoiakusse puutub, siis alljärgnevalt mõned lihtsad soovitused.

Alustades ülevalt. Pea püsti! Ole uhke, st ära lase lõuga rinnale, sellega vajud sa puusast ette ja jalgadel pole võimalustki ilusat kerivat sammu arendada. Pilk olgu suunatud enda ette 40‒60 m kaugusele. Nõnda väldid ka pinget kaelas ja õlavõõtmes, mis (vähemalt minul) pea valutama panevad.

Teiseks käte töö – sellega on lihtne, kui ei liiguta käsi, ei liigu ka jalad (Margus Pirksaare kuldsed sõnad). Käed ei tohiks liikuda ette kõhule vaid keha kõrval ning liigutus olgu pingevaba. Mida kiirem tempo, seda suurem on liigutuse amplituud.

Catwalki samm jäägu moelavadele! Ideaalis peaksid jalad liikuma otse ette, puusade laiuselt. Jälgi, et ka varbad ei oleks suunaga sisse- ega väljapoole. Sammu pikkus jäägu optimaalseks, jalg maandub keha raskuskeskme alla. Liiga pikkade sammudega ei jõua sa kiiremini tulemusteni, vaid hakkad jooksma üle kanna ja seeläbi koormad ülemäära liigeseid ja lülisammast (lühike tee vigastusteni). Jooksukiirust ei tõsteta mitte pikema sammu vaid eelkõige sammusageduse arvelt (harrastusjooksja võiks teha u 150-170 sammu minutis).

Kuu hiljem oli ilm oluliselt kevadisem ja Järve metsas ootas meid Toomas Tarm. Läksime mängima. Ei, ärge saage valesti aru, lõbust oli asi kaugel. Aeg oli tutvust teha Fartlek‘iga [Rootsi k. – kiirusmäng]. Kristina, üks varasem projektis osaleja, on selle kohta tabavalt öelnud: “Mitme näoga sõber, kes algul tapab ja siis teeb tugevaks”. Nii on. Kui tookordses trennis veel pääsesin (loe: tervislikel põhjustel viilisin) siis hiljem olen seda korduvalt oma treeningkavast leidnud. Seega, üks tubli jooksja lisab selle kindlasti oma plaanidesse.

Vahemärkusena olgu öeldud, et trennide vältel ei tohtinud hetkekski kaduda naeratus näolt, sest pildile oli püüdmas meid suurepärane fotograaf Mallor Malmre. Veits staaritunne või nii. Kui sportfoto andmebaas on täis tüüpilisi pingutusest räsitud jooksupilte, siis üks kord tahaks ju (joostes) kena ka olla #naine.

Maikuu oli mäkkejooksude päralt. Kohtumispaigaks Pirita metsarada ja läbiviijaks minu isiklik treener Kaupo Tiislär. Jooksud mäkke on mulle alati meeldinud – tippu jõudes on eriline badass tunne. Ühtlasi on see väge hea viis pöia treenimiseks (tugev pöid annab juba head eeldused õige(ma) jooksusammu tekkimisele), parandab maksimaalset hapniku tarbimist ning tõstab jooksu ökonoomsust. Siinkohal on oluline märkida, et iga korduse vahele jääks piisav aeg taastumiseks. Kuigi pulss on individuaalne, siis lihtne rusikareegel: ära alusta uut lõiku enne kui pulss on langenud 120 peale. Kui nüüd järgmine trenn mägesid vallutama hakkad pea meeles- käed kiiresti käima ja samm olgu lühike kuid tihe.

ÜKE ja EKE olid juunikuise ühistreeningu märksõnad. Mis peitub nende tähekombinatsioonide taga polnud minu jaoks võõras aga igaks juhuks olgu öeldud, et esimene tähendab üldkehalist ettevalmistust ja teine erialast kehalist ettevalmistust (antud hetkel siis jooksule iseloomulikke harjutusi). Treeneriks humoorikas Einar Kaigas. Drillid, spurdid, hüpped. Kirsiks tordile veel mõned kõhulihased, nii naeru kui harjutuste näol. Jummel, oli see vast trenn!

Augusti esimesel päeval olime taas Pirita Velodroomi juures, et veelkord erialaste harjutustega kinnistada head jooksutehnikat. Seekordseks külalistreeneriks Margus Pirksaar. Iga trenn on üllatanud uute ja põnevate harjutustega, seekordsed olid aga eriliselt väljakutsuvad.

Lõdvestusringil rääkis treener, et iga maraton on omanäoline ja meeldejääv. Jookse palju tahad, teist samasugust ei tule (Margusel on seljataga ligi neljakümne maratoni kogemus).

Minule jäi enim meelde soovitus maratoni jooksutempo kohta. Õige tempo on see, mille puhul esimesed 10km kaovad märkamatult, poolel distantsil tajud, et jooksed, kuid olulisi väsimusmärke ei tähelda – sel juhul pead kenasti lõpuni vastu. Kui aga poolel maal tunned juba kerget väsimust, miski vaevab vms, siis neela uhkus alla ja anna tempos järgi, muidu saab lõpp eriti valus olema.

Viimane ühine treening jäi augusti keskpaika. Kuna tähtsündmus lähipäevil veel uksele ei koputanud sai plaanijärgne võistluseelne treening asendatud lühikese ent intensiivse lõigutrenniga. Treener Toomas Tarm juhendamise saatel ‘mõõtsime’ elektripostide vahemaid.

Nüüd veel lõpphäälestus ja siis juba pidupäeva nautima!

Näeme rajal!

#22päevastardini

Foto: Mallor Malmre.

Eneli valmistub Tallinna maratoniks klubis FB Jooksmine, tema treeneriks on Taivo Püi.