Kõigepealt realiseeritaksegi hullud ideed, kuna need on piisavalt ägedad, on ju nii? Sel laupäeval korraldab FB Jooksmine Eesti esimese jooksulindil joostava maratoni, mis on iga nurga alt vaadates täiesti segane idee, eriti kevadel, mis õues jooksmiseks parim aeg! 

Ent korraldajad on hullule ideele veel paar vinti peale keeranud.  Nimelt joostakse maraton kinnises ja ilma akendeta ruumis osavõtjate kõrvus kõlamas üksainus nüri muusika – Nyan Cat.

Ettevõtmine toimub Viimsi Golden Club spordiklubis, stardipauk antakse 4. mail kell 11.00 ning osavõtjaid on sel korral vaid kaks – Priit Kallas ja Timo Porval. 

Loomulikult on ka teistel jooksjatel võimalik üritusel kaasa lüüa, küll mitte jooksulindil 42,2 km läbides, vaid FB Jooksmise samal ajal toimuval ühistreeningul osaledes.  Ligikaudu 15 km pikkune ühisjooks stardib sealtsamast kell 11.30, jooksu järel on võimalik kaasa lüüa ka klubis aset leidval üldfüüsilise treeningul.  Huvi korral loe lähemalt FB Jooksmine veebilehelt siit.

Küsisime kahelt jooksulindi maratoonarilt, milliste mõtetega lindile minnakse ning kas ikka ollakse täie tervise juures.

Mis kogu selle ettevõtmise juures kõige hullumeelsem tundub?

Priit: „Kõige hullumeelsem on vast see, et midagi ei tundu raske. Ma ei lähe ju isiklikku rekordit jooksma. Püüaks enamvähem aeroobses tsoonis püsida, seega ei ole miskit otseselt rasket.

Mõned sõbrad on arvanud, et lindijooks on igav ja nüri. Sõbrad aitasid nüristamisele kaasa ka sellega, et tegime kokkuleppe, kus lint on erutuse piiramiseks paigutatud näoga vastu halli seina. Nende tingimuste juures ma kardan kõige rohkem, et äkki jään tukkuma. Lindil tukkudes kukkuda ju ei tahaks.“

Teine osavõtja, Timo Porval sama optimistlik ei ole. 

Timo: „Pole küsimustki, et minu jaoks on kesine vorm see, mis selle kõige raskemaks muudab. Peale 2018.a. suve saadud vigastust pole tegelikult korralikus mahus trenne teinud ning jooksmine jäigi tahaplaanile. Paaril viimasel kuul on jooksumaht selline 50-100 km kandis (parematel päevadel oli see 250-300 km per kuu). Samuti olen lihtsalt kilomeetreid tiksutanud, mitte harjutanud konkreetse ja läbimõeldud kava järgi.

Ehk siis tegelikult ei ole kuigi mõistlik minna maratoni jooksma, kui korralikult pole saanud ette valmistada. Kindlasti klappidest tulev "monotoone kassikräunumine" muutub ka iga kilomeetriga tüütavamaks. Seega on Priidul hea eelis. Parem vorm = kiirem aeg = vähem muusikat ja piina.

Loodan lihasmälule (kui selline asi jooksjatel eksisteerib). Ja eks kehva vormi on siis vaja tugeva vaimuga toetada.“

Kui pikad senised jooksulindi treeningud on olnud?  Mis kõige raskemaks on osutunud?

Priit: „Viimase kolme aasta jooksul olen jooksnud lindil umbes 150 korda.  Kõige pikem jooks on olnud kaks tundi ja distantsiks oi 22,15 kilomeetrit. Keskmine tempo ca 5:20 ja pulss 144.

Lisaks olen jooksnud Tondiraba jäähallis natuke lindijooksuga sarnase sisemaratoni. Seal oli vaja joosta 252 meetrist ringi 167 korda. Päris äge kogemus oli. Tulemuseks sain 3 tundi, 18 minutit ja 49 sekundit. Loe lähemalt: https://www.jookseme.com/blogi/sisemaraton-kurvi-jooksmine

Kõige raskemaks ei ole osutunud midagi, sest jooksmine on tore.“

Timo: „Üle tunni ma polegi tegelikult lindi peal jooksnud. Kunagi kui projekti "Eesmärgiks Tallinna maraton" kandideerisin, siis tänu vigastusele väntasin rattal 2 tundi kõige pikemalt. Oli ikka nüri küll. Aga eks see ju eesmärk on. Testida vaimu.

Kõige raskem on tulla toime selle tundega, et meenutad, millised olid ajad ja tunne ja võimekus siis, kui regulaarselt sai trenni tehtud vs nüüd. Aga eks vorm vaikselt taastub. Paraku liiga vaikselt, sest juba laupäeval on vaja lindil olla.

Kui enne Laulasmaa ultrat olid pikemad trennid 4-6 tunni kandis (45-55 km), siis peale vigastust oli kõige pikem trenn 2 tundi ja 17 km (sel laupäeval) - kõige hullem polnudki.“

Millise eesmärgiga jooksulindile lähete?

Priit: „Kui oled võimeline tegema nürisid asju, siis on see aluseks paljudele saavutustele, mille puhul on vaja tundide kaupa end tulemuste saamiseks käimas hoida. Nagu Arnold ütles, et tal ei olnud põnev 5 tundi päevas hantleid painutada, aga see pani aluse kogu tema edasisele edule.

Esimene eesmärk ongi oma mentaalse vastupidavuse kasvatamine. Nii muutuvad ka kõik teised eesmärgid lihtsamini saavutatavaks.

Teine eesmärk on maratonitreening. Kõige parem maratonitreening on maraton. Ma tahaks saada aja alla kolme tunni enne kui keegi maratoni alla kahe tunni jookseb.

Kolmas eesmärk on meelelahutus ja lollitamine. Ega see ju mingi eriti tõsine ettevõtmine ei ole ja sõbrad on organiseerinud lindijooksu ümber väga toreda laupäeva veetmise.

Neljas eesmärk on tulemus. Siin latt liiga kõrgel ei ole, läbi joosta. Kuna ajalist piirangut ei ole, siis see peaks olema igati saavutatav. Samas, et päris ära ei nüristaks, siis võiks joosta nii kiiresti kui võimalik. Tuleb balansseerida läbimist ja kiirust. Kui mingit vigastust või krampi ei tule, siis ma arvan, et mu tulemus jääb kuhugi kolme poole ja nelja tunni vahele.“

Timo: „Kuna üks eesmärk on ilmselgelt vähe siis on neid viis.

Eesmärk 1. Püüda jääda normaalseks.

Eesmärk 2. Läbida see maraton.

Eesmärk 3. Püüda armastada ka jooksu peale seda maratoni ja mitte põletada tosse ära.

Eesmärk 4. Valmistuda vaimselt augustis Eestis toimuvaks Heavy Metal Ultraks.

Eesmärk 5. Saada lindilt maha enne 5 tunni täitumist.

PS. Ärge seda kodus proovige.“

Loodame, et mõlemad jooksjad jäävad peale jooksulindimaratoni nii vaimselt kui füüsiliselt terveks ja võistlus saab peatselt jätku Eesti esimese jooksulindi 100 km võistlusega.