Taliharja Vanakuri on üks neid imelisi üritusi, millest ükski ennast Eestimaa loodusest lugu pidav inimene kõrvale hoida ei tohiks. Või vähemalt need, kel jaks osaleda lubab, sest isegi ürituse pehmovariant – just nii korraldajad seda kutsuvadki – on „kõigest“ 50 kilomeetrit lumiseid radasid. Täitsameestele on ette nähtud 100 kilomeetrit looduse keskel. Ja imeliseks teeb ürituse see, et igal aastal viib rada uutesse piirkondadesse. Ja oleme ausad – kes meist ise hakkaks südatalvel tundide viisi metsi ja künkaid pidi kondama? Küllap vähesed. Aga sellele ettevõtmisele saab tulla nii jalgsi, suuskade kui rattaga.

Tavaliselt kogunevad loodusefännid finišisse, kust nad bussidega starti toimetatakse. Avapaugu järel asuvad kõik rajameistri tähistatud rajale, kus igaüks kas vanamoodsa kaardi või mõne tehnikavidina abil ise püsima peavad, sest märgistus on napp. Pehmod jäävad poole peal pidama, põhidistantsi läbijad saavad süüa ja jätkavad talveöös. Üldjuhul üksi, sest vaid harva klapib vorm mitmel inimesel nii ühtlaselt, et koos pikki maid läbida.

Katkuajal tuleb kogu elu ümber korraldada ja nii sai ka see üritus uue kuue. Algselt kavas olnud retk põhjarannikult Aegviitu sai viimasel hetkel ümber korraldatud üheks suureks ringiks, mis algas ja lõppes Viitna puhkekeskuses. Seega oli start ja finiš ühes kohas, transporti ei pidanud korraldama ja ühisest stardist loobuti. Selle asemel sai iga osaleja kolme tunni vältel ise endale sobival hetkel rajale minna. Paaris kohas pakuti sooja jooki ja kesklaagris ka tahkemat süüa. Nii hajusid osalejad rajale ja keegi ei pidanud nakkusohuga riskeerima.

Panin endale kinni öömaja Taliharja eelseks ja järgseks ööks. Nii sain startide võimalikult vara ja enne koduteele asumist välja puhata. Või vähemalt ma lootsin nii. Õhtul sai kõik varustus ja rõivad valmis pandud. Et hommikul kohmitsemisele vähem aega raisata. Ja nii ma siis mõned minutid enne üheksat ennast liikuma asutasingi. Õhk oli harjumatult jäine – viis miinust nagu tuntud popansamblil. Kirjelduse peale leidsin auto, mille aknast GPS-träkker ulatati ja edu sooviti. Mõne aja pärast panin ka kella rada otsima ja leidsin, et olin õigest teeotsast pisut mööda läinud. Varsti olin rajal tagasi ja mis muud kui sörkides minema. Ehkki ma silmanurgast kella jälgisin, magasin järgmise pöörde maha ja pidin tagasi minema. Rajameister juhatas meid kenale laiale sihile, mille neitsilikku lumekatet veel ükski samm rikkunud polnud. Sealt siis pidin läbi sumama. Tundus, et samas suunas läksid ka jäise põhjaga roopad ja need vähendaksid sumamise vaeva. Aga külm polnud veel oma tööd teinud ja üsna ruttu vajus jalg läbi jää. Roopas oli vett poolde säärde. Tuli ääre peale ronida ja kubemeni lumes sumada. Lumekiht iseenesest nii paks polnud, küll aga kõiksugu kõrrelised, mis lund kenasti kõrgel ja koheva hoidsid. Varsti ristus üks kraav rajaga ja lupsti kadus mu seni kuiv jalg samuti pea põlvini vette. Tore lugu küll - alustada pikka talvist retke märgade jalgadega. Õnneks hoidsid bahillid vee tossust väljas ja lootsin, et sääred kuivavad varsti ära. Mis nii ka läks, ehkki jäävõru oli ümber jala veel mõne tunni vältel.

Iga õudus saab ükskord otsa ja varsti olin ma taas kõval pinnal. Metsateel. Kloppisin end üleliigsest lumest puhtaks ja sörkisin sinna, kuhu nooleke randmel juhatas. Aga hingel kripeldas, et läände liikudes vaikselt paremale ehk põhja pöörasin. Rada pidi kulgema päripäeva ja alguses tulnuks vasakule hoida. Kui jõudsin Loobu jõe sillani ja tuli Narva maantee ületada (mina pugesin silla alt) siis oli selge, et kulgen vastupäeva ehk siis läbin rada vastupidises suunas. See tähendas, et tuge saan vaid kesklaagrist ja vahepealsetest jään ilma. Kahju, see on suureks abiks, eriti öösel. Aga süüa-juua oli mul piisvalt ja seega otsustasin nii jätkata.

Varsti helises telefon. Selle olin vastavalt korraldaja soovitusele sügavale seljakotti pakkinud, et ta ikka soe ja kuiv püsiks. Nüüd tuli kogu hoolikas pakkimine segi pöörata ja telefon välja koukida. Helistajaks oli peakorraldaja ja rajameister Silver ise, kes üllatunult uuris: „mis avantüüri ma korraldan ja kas ma ise ka tean, mis pidi ma rajal liigun“. Selgitasin oma mõtteid ja kaalutlusi ning sain oma plaanile kinnituse. Võisin rahulikult jätkata.

Tänavune Taliharja Vanakuri pakkus parimat, mis Eestimaa talvisel loodusel pakkuda on.

Sume talvine päev. Lumine ja külm. Harjumatu. Lahti sõidetud kohtades sörgin, kui lumi üle pahkluu ulatub, siis kõnnin. Metsateed lõikuvad sageli sihtidega ja iial ei saa kindal olla, et rada ilmtingimata mööda lahti sõidetud teed kulgeb. Ühele ristmikule jõuan samal ajal autoga, kust hüppab välja kena paar kes mulle rõõmsalt lehvitavad ja esimese asjana hõikavad „Jõudsime!“. Olen hetkeks segaduses ja siis tunnen ära Ivo Säraku, kes eelmisel aastal korraldas „Viimase Lahke Tugipunkti“ – lõkke ühes kuuma söögi-joogiga, mida ulatati lahke naeratuse ja julgustava jutuga. Sama plaan on tal ka sel aastal, ainult et laagri ülessättimiseni oli veel tubli pool päeva ees. Siis helistas Silver ja teatas, et üks turakas läbib rada vastupidi ja äkki nad jõuavad varem minna. Kähku laaditi viimane varustus peale ja sel ajal kui üks jälgis nutitelefonist minu rajal kulgemist kihutas teine läbi lumise maastiku. Ja jõudsidki minuti täpsusega! Saan kausiga kuuma suppi ja täidan termose kuuma veega. Klomp on kurgus, kui saan aru, mida see tegelikult tähendab – nad istuvad siin külmas ja lumes kuni järgmise hommikuni, kuni kõik on siit läbi käinud. Kütavad lõket, hoiavad teed ja suppi soojas ja naeratavad ja julgustavad väsinud jooksjaid-rattureid-suusatajaid viimaseks pingutuseks. Tahaks kallistada, aga koroona ei luba…

Selle kohtumise soojuses kulgen edasi. Kohati üle raiesmike, kus korraks taas jalad märjaks saan. Üksi, vaikuses. Ühtäkki on teeäär autosid täis ja näen kümneid inimesi metsa vahel. Need on kena puhkepäeva rabaradadele veetma tulnud inimesed. Siit algavad kuulsad laudteed ja need inimesi täis. See osa rajast on mulle hästi tuttav igasügisesest Maastikumaratonist. Kinni trambitud lumi on kitsad laudteed veelgi kitsamaks muutnud – nagu kõnniks mööda katuse harja. Ja see lakkamatu tasakaalu hoidmine ja kaotamine muutub edasi minnes üha ebameeldivamaks. Liiatigi tuleb pidevalt inimesi vastu või jõuan mõnele seltskonnale järele. Lõpuks jõuan oosidele. Kulgeda tuleb nii piki harju, kui ka neid risti ületades.

Pikal talvisel liikumisüritusel tuleb leppida nii külma kui pimedusega

Ja ongi Maastikumaratonist tuttav söögipunkt – RMK matkaraja lõkkeplats. Siin on lõke ja keegi sätib pingile rivistatud leivatükkidele grillitud vorstikesi. Milline rõõm! Üllatuspunkt! Sörgin otse vorstikeste manu ja sirutan käe aga viimasel hetkel hakkan kõhklema. Ümberringi sagivad lapsed ja neiud, kes lumememmega selfit teevad. Kas nad tõesti kõik peaks siin nii öö läbi passima? Midagi ei klapi… ja ma küsin üllatunud vorstigrillijalt, et kas see on Taliharja söögipunkt. Veelgi üllatunuma ilmega küsib ta „Mida?“. Saan aru, et külmaga pole mu artikulatsioon just kiita ja näitan näpuga numbrimärgile. Raputatakse pead. Ma vabandan ja sörgin edasi. Äärepealt oleks võhivõõra perekonna piduroa pintslisse pistnud.

Imelised maastikud – talvine nõmm, künkad ja orud. Vaikselt hakkab hämarduma. Inimesi jääb vähemaks. Märkan, et vasakusse kubemesse hiilib valu. Esialgu ainult tõusudel-laskumistel. Ikka juhtub, küll see üle läheb. Aga ei lähe. Laieneb hoopis ka paremale poolele ja hakkab tasasel maal jooksmist segama. Nüüd saan valuvabalt ainult kõndida. Paraku toodab siis keha soojust vähem ja käed hakkavad külmetama. Esimest korda hiilib pähe muremõte, et kuidas ma suureneva külmaga need järgmised 50 kilomeetrit läbin.

Vahepeal hakkavad mulle vastu tulema esimesed taliharjalased. Fatbaikidega. Mis küll võiks olla nende paksukummiliste jalgrataste eestikeelne nimi? Rasvarattad? Igatahes viipavad kõik sõbralikult. Nii mõnigi küsib, ega mul midagi juhtunud pole, et tagasi lähen. Ikka ja jälle pean seletama, et ma just sedapidi liigungi. Nüüd tulevad ka jooksjad. Ja peabki laubalambi välja otsima, sest lumine rada kaob ühtsesse tumenevasse hägusse. Kohe-kohe peaks tulema kesklaager. Aga tuleb alles mitu kilomeetrit hiljem – see on õigest rajast eksimiste hind. Lõpuks ongi raja ääres küünlad… ja sel ta ongi.

50 või 100 km? Olulist vahet ei ole, kuna lõpp on ikka emotsionaalne!

Suuremas ruumis valitseb asjalik õhkkond. Pika laua ääres saab kenasti sobilikku vahemaad hoides süüa ja varustust täiendada. Soe, valge, sõbralik. Lihtsalt imeline tunne. Teatan oma soovist katkestada ja saan teada, et mind siiski „pehmoks“ tunnistatakse. Tore. Söön minagi ja vahetan seljaotist kuivad rõivad selga. Varsti leidub sõbralik kaasvõistleja, kes samuti kesklaagris lõpetas ja viib mu koos paari kaaskannatajaga starti tagasi. Anname ära oma GPS-träkkerid. Ja ongi seekordne Taliharja Vanakuri tehtud. Segastele aegadele sobivalt segane. Ja ometi täis imelist loodust, vaikust ja südamlikke kohtumisi!

Mart Einasto

Fotod: Aldis Toome, Taliharja Vanakuri