Tallinna maratoni rada on igal aastal mõnevõrra muudetud ning ka sel aastal on ca 14 km rajast jooksja jaoks täiesti uus.  Tänavu ei vii rada Paljassaare poolsaare tippu ning ka Rocca al Mare Vabaõhumuuseumi sisuliselt ainult riivatakse, seevastu lisandunud on Loomaaia lõik ning ühel hetkel leiad end ka mõnusalt lõhnavast rabametsast (Tallinnas!)   

Uus on ka nii start kui finiš ehk kuna muutunud on päris palju, käisime ka raja läbi, et võistluspäeval ei ootaks jooksjaid ees üllatused.

Start

Maratoni start antakse keskaegsete Viru Väravate vahelt ning sellega tehakse väike kummardus esimesele Tallinna maratonile, mis toimus täpselt 30 aastat tagasi.  Nimelt anti 1989.a.Tallinna maratoni start just nimelt Viru Väravate vahelt. 

Esimene kilomeeter palju üllatusi ei sisalda - Viru tänava lõppedes keeravad jooksjad vasakule ja jätkavad traditsiooniliselt mööda Mere puiesteed, mis on kergelt langeva rajaprofiiliga ja mõnusalt lai.  Kui sul jäi enne starti vetsus käimata, siis juba esimesel kilomeetril on puudesalusse peidetud kena WC, kus on eraldi kontorid naistele (prilllaud all) ja meestele (prilllaud üleval)..

Mere puiesteelt pööravad jooksjad vasakule Rannamäe teele, misjärel võib öelda - raja kõige raskem tõus on selja taha jäänud!  Enne Balti jaama bussiparklat pööratakse paremale ja veel kord paremale ja võetakse suund Kultuurikatla poole.  Erinevalt 10 km osavõtjatest, kes Kultuurikatlast läbi jooksevad, maratoonarid seda ei tee. 

Kultuurikatlast möödudes jõutakse peale paari väikest jonksu mereäärsele Kalaranna teele (all fotol).  Esimesed 2-3 kilomeetrit hõlmavad päris mitmeid pöördeid, kuid seejärel ootavad ees juba pikad sirged, mis tuulise ilmaga tekitavad igatsuse nendesamade kurvide järele.  

Kalaranna tänava ääres paikneb ka kurikuulus Patarei vangla.

Maratoniraja neljandal kilomeetril ootab jooksjaid üks Tallinna suuremaid (sõna otseses mõttes) vaatamisväärsusi - Lennusadam. Nimelt pööravad maratoonarid Kalaranna tänavalt enne Lennusadamat mere äärde, teevad hoonetekompleksi ümber väikese poolringi ja võtavad suuna tagasi Kalaranna tänavale.  Tegemist on ühe kõige ägedama lõiguga, kus välisjooksjad kindlasti oma mobiiltelefonid välja võtavad ja pilte klõpsima hakkavad.  Avanevad vaated nii Lennusadamale, kui gigantsetele kruiisilaevadele on ägedad ning väärivad mõnevõrra aeglasemat jooksusammu. Samasugune lõik Londoni maratoni rajal on üks rahvarohkemaid, loodetavasti leiavad pealtvaatajad 9. septembril ka Lennusadama ümber tiirutavad jooksjad üles.

Tagasi Kalaranna teele pöörates jääb maratoniraja äärde ka Noblessneri kvartal, kuhu on aasta-kahe jooksul kerkinud ägedad uusarendused.  Silma paitavad ka korda tehtud vanad hooned ning kui sul ei oleks nii kiire, siis võiks läbi astuda nii Shishi esinduspoest kui Põhjala Brewery&Tap Roomist.

Kalaranna tänava lõpus teed järsu tagasipöörde tuttavale Tööstuse tänavale, heida pilk ka raja servas paiknevale tänavakunstile.

Kuues kilomeeter möödub Kalamaja puitarhitektuuri imetledes.

Seitsmendal kilomeetril möödud nii EKA majast (fotol), Balti jaama turust, kui mitmetest ägedatest Kalamaja-Telliskivi asumi kohvikutest.  Tasapisi hakkavad raja äärde tekkima ka jooksjaid seiravad inimesed, kellest osad alustavad oma pühapäeva isotoonilise alkoholivaba õllega, osad aga on kindlasti suures hämmingus - miks need inimesed siin Kalamajas jooksevad?

Vaatamata sellele, et sa ei ole Telliskivi tänaval, jääb kaheksandale kilomeetrile ka nõukaaegse telliskividisaini mustermüür.  Mis selle müüri taga toimub, seda näed juba maratonipäeval.

Mööda Kopli tänavat joostes hakkab üheksandal kilomeetril paistma kole Standardi maja – kui sa näed seda, siis ootab sind ees väike pööre vasakule,

Esimesed kümme kilomeetrit ehk Kalamaja-Noblessneri kant on maratoniraja kõige vaheldusrikkamad kilomeetrid.  Imelikult riides käivad inimesed, arusaamatu menüüga kohvikud, inimtühjad uusarendused - kõik see jääb juba ühteistkümnendal kilomeetril selja taha, kuid õnneks naased sa maratoni viimastel kilomeetritel täpselt samasse kanti. 

Põhja-Tallinnast eemaldudes jõuad laiale Kolde puiesteele Pelgulinna.  Järgmised kilomeetrid on laudsileda rajaprofiiliga pikad sirged, mis võimaldavad hästi ühtlast jooksutempot hoida.  Ent – kui sirgetel on tuulisem, hoia targu teiste jooksjate punti ja säästa energiat lõpukilomeetriteks.

Enne Stroomi rannas paiknevasse Merimetsa jõudmist jäävad raja serva ka tüüpilised nõuka-aegsed paneelmajad, mille ees rõõmustavad silma värvilised prügikastid.

13. kilomeetriks oled jõudnud laia Paldiski maantee äärde, mille ületad siinmail uudse lüüsi kaudu.  Tegemist on liikluskorraldusliku lahendusega, mis peab tagama selle, et maratoonarid ei jookseks trollibussidele otsa ja linnakodanikud ei saaks jooksjate peale pahaseks. Ja vaatamata levivatele kuulujuttudele - Paldiski maantee ületamine lüüsi kaudu ei ole väga valus.

Teisel pool Paldiski maanteed ootab sind Kõrgepinge tee, mis on arusaamatult sile ja sirge tee.  Joosta on seal mõnus ning kuna tee äärde ei jää ka ühtegi suuremat vaatamisväärsust, siis võid rahumeeli tegeleda hoopis sisekaemustega ja otsida üles enda varjatud ressursid!

Ja oledki jõudnud kena Õismäe serva, kus kolme kaupa ehitatud tornmajad peidavad endas varjatud viiteid piiblilugudele.

Ent juba mõnisada meetrit hiljem jooksed sisse Loomaaia väravatest.  Erinevalt levinud arvamusest - lõvipuurist läbi ei tule joosta.  Tõenäoliselt ei juhtu midagi ka ajalimiidis mitte püsivate jooksjatega..

Loomaaia lopsakas taimestik võib sind ahvatleda ka väikeseks pissipeatuseks, kuid - ka muru sees ja metsa all elavad väikesed putukad ja ussikesed, kes kindlasti mitte ei taha, et neile järsku pähe soristataks. Nii et kannata ära -- kannatused muudavad meid ju paremaks inimeseks? 

Tagasi Paldiski maanteele jõudes jäävad tee äärde kõiksugu kenad kauplused ning ka sealse McDonaldsi lõhnad tunduvad 19. kilomeetril juba oi kui ahvatlevad, kuid sina jooksed hoopistükkis tunnelisse.  Tunnelisse jõudes karju nii et hääl kähe - see on ju äge!  

Tunnelist väljudes vaatab sulle vastu Bauhausi ehituspood, kuid kahjuks pead sa ka sellest mööda jooksma.

Mööda Rannamõisa ja Vana-Rannamõisa teed joostes oled jõudnud detsembrikuise Vana-aasta jooksu radadele.  Ent peale poolmaratoni vaheajapunkti pöörad Vana-Rannamõisa teelt ära metsa, täpsemini küll Õismäe raba terviserajale, s.t., päris samasugust tiiru ümber Kakumäe sa ei tee.

Esimene korralik pink, kus maratonirajal istuda ja jalga puhata, paikneb võistlusrajal alles Õismäe rabas.

NB! Pingi kõrval paikneb toon-toonis prügikast. On ju ilus?  Kas prügikast on pooltühi või hoopis pooltäis? 

Õismäe raba terviserada on õigupoolest Tallinna maratoni raja kõige mõnusam lõik.  Oled järsku sattunud metsa, kus õhus mustikate ja kõiksugu linnainimesele arusaamatute rabavärkide lõhna.  Terviserada viib sind lõpuks välja Vabaõhumuuseumi teele, kus ootavad juba kenad elupuuhekid ja valget värvi majakastid.

Rocca-al-Mare kooli juurde jõudes ootab ees raja kõige suurem langus. Maratoniraja teine kolmandik ehk kilomeetrid 14-28 on tegelikult väga mõnus jooksumaastik - laiad asfaltteed, suhteliselt vähe kurve, lauged rajad.  Tõenäoliselt pole seal kandis ka publikut jooksjaid segamas ning kuna ka vaatamisväärsused puuduvad, võidki keskenduda jooksule.

27. kilomeetril ootab sind ka väike jupp laudteed – seda on täpselt 385 meetri jagu.  Kui sul on jalas uued vedrutaldadega tossud, siis pakub see laudtee kindlasti mõnusaid elamusi - jooksjate sammudest tekkiv resonants sünkroniseerub sinu tossude süsinikkiust vahetallaga ning tulemuseks on midagi ilusat ja kordumatut! 

Stroomi rannas mööduvad kilomeetrid 28-31, seal teed paar edasi-tagasi siksakki, mis võimaldab näha nii sinust eespool paiknevaid jooksjaid, kui naeratada sinu taga paiknevatele võistlejatele.

Enne Merimetsast Koplisse minekut teed väikese tiiru sealses Kalmistupargis.  Enne Kalmistuparki jõudmist ootab sind 32. kilomeetril maratoniraja eelviimane tõus. 

Kalmistupargi kõige ahvatlevamaks osaks on kahtlemata mõnusate pinkide read.  Kuna tegemist on juba 33. kilomeetriga, on pingid kindlasti kõrges hinnas.  Kui pingil istub mõni sealne vanainimene, siis - aja ära! Pingid on väsinud jooksjatele!.

Peale väikest Kalmistupargi siksakki võtad suuna mööda Kopliranna tänavat Kopli suunas.  Siia jääb ka raja kõige kitsam lõik, mida võid näha juuresoleval pildil.

Enne endise TTÜ Kopli õppehooneni (praeguse nimetusega TalTechKopStu) jõudmist jääb sulle tee peale nii lagunenud kauplusi, kui põlenud ja mahajäetud maju.  Kopli vibe on midagi täiesti erilist, meeldejääva elamuse saamiseks tuleks seda kanti väisata öisel ajal.  Kopli poolsaare lõppu kulgev tee on ka väikese tõusunurgaga ning kui sa pole tempovalikul kasutanud Marathon100 tempokalkulaatorit, siis hakkab ka uus isiklik rekord sinust järjest kaugemale nihkuma.

Kui pöörad Kopli poolsaare tipust tagasi linna poole, on finišini jäänud vaid kuus kilomeetrit! .Mis see kuus kilomeetrit enam on!

Kilomeetrid 38-40 on sinu jaoks juba tuttavad – möödud nii koledast Standardi majast, Balti jaama turust, kui mõnusatest kohvikutest, kus sa veetsid ka maratoni seitsmenda ja kaheksanda kilomeetri. Tegemist on kahtlemata rahvarohke kvartaliga, kes elavad jooksjatele rõõmsalt kaasa. Iseasi, kas nad teavad, mis üritusega on tegemist.

41. kilomeetriks oled jõudnud tagasi Mere puiesteele ning Viru ringi juures võtad suuna tagasi Vanalinna.

Lõpuspurti ära liiga hilja peale jäta - sel korral saab maraton läbi juba Viru Väravate juures!

Tallinna maratoni ametliku rajakaardi leiad siit.