Niisiis minu kolmas virtuaaljooks, seekord ehtsam kui varem – originaalrajal.

Alles nüüd saan aru, et terve elu tasapisi Tartu Maastikumaratoni rajale lähemale kolinud. Alustasin Tallinnast Mustamäelt, siis tegin vahepeatuse Tartus ja olen nüüd Nõo valda maandunud – mille kahes naabervallas kogu rada kulgebki. Ilmselt see ühine hea naaber ongi ajendiks selle vägeva ürituse korraldamiseks, sest kui veel 2017nda aastani oli nende vahele kiilutud Palupera vald, siis haldusreformi käigus jagati see kiiluajaja Otepää ja Elva valla vahel ära ja juba järgmisel aastal tulid korraldajad kapist välja ja panid aluse Tõelisele Maastikumaratonile täies, 42,2 km hiilguses.

Niisiis seisan üksi Inimtühjal Tehvandi staadionil, GPS-kella-navigeerija näitab, et täpse stardikohani on veel 50 meetrit. Ja üritan närviliselt oma seljakoti rihma parandada. Hetk tagasi olin ootusärevuses ühe klambri lahti tõmmanud ja ei saanud seda kohe tagasi. Lõpuks pidingi tribüüni najale toetuma ja asja korda ajama. Eelmisel õhtul olin hoolikalt kaarti uurinud – kella ei saa alati usaldada – ja avastanud hulga asjaolusid, millest ma varem üldse teadlik ei olnud. Neist kohe pajatangi.

Aga kõigepealt astun stardipaika. See on liigutav hetk, sest korraldajad on suure osa tavapärasest atribuutikast üles seadnud. Ja see annab ettevõtmisele väärika sära. Kell käima, jalad tatsuma. Üritan silmanurgast ära tunda Marguse oja – see vingerdab meie kõrval esimesed neli kilomeetrit. Õigupoolest on see üsna tilluke nire, poeb truubiga tee alt läbi. See, et igal mättal ja nirel on nimi pidi tähendama iidset asustust. Jah, Otepää on igavene, mis sest et ta nimi pole veel sadat aastatki vana – kuni 1922 aastani oli see Nuustaku.

Teeme väikese auringi ümber Otepää aedlinna, heites pilgu vaatamisväärsustele – Lagunev Ridaelamu, Põlenud Bernhard ja Oma Kätega Ehitatud Aiamajad. Jah, oskajale silmale on siin näha mitut ajastut Eesti hiljutises ajaloos. Veel viimast korda vuliseb Marguse oja ja Pühajärve ta kaobki. Siin tervitab mind raja esimesel poolel kohatud ainus inimene. Järvest sumab välja heas vormis eakas daam ja asub end kuivatama. Naeratab. Mulle. Mina ka. Talle. Äkki oli näkk, mõtlen.

Auring tehtud, pöörame järsult eemale ja põikame läbi Uusasunduse. Ei siin keegi oma käega ehita. Masinad müttavad ja majad on moodsale ajale kohased – kokkuhoiuvaimust kantud. Kes pole raha raisanud räästa jaoks, kes kokku hoidnud viilu kõrguselt. Üks oli lausa seina asemel postirea jätnud. Oh neid nutikaid eestlasi küll!

Nüüd viib rada läbi laugekünkaliste kultuurmaade - lausa 17 kilomeetri vältel. Põllud, talud, metsatukad. Neitsi-, Kukemäe-, Jaanuse järved on siinsamas. Paraku rajalt neid ei näe ja see on pelk kaarditarkus. Nagu seegi, et samuti pea viis kilomeetrit rändame kõrvu Palu ojaga, et siis ühe truubi juures korraks kohtuda. Kaunid, avarad maastikud toovad silme ette Kääbikute Maakonna. Ehk see just nii välja näebki? Ühes kohas on kaks ümmargust kolhoosiaegset torni kõrvuti. Hoiti seal silo või läga või kuivatati midagi pole enam aru saada. Ja ehkki need lagunevad varemed on isegi omamoodi romantilised, on nad siiski ka kohutavalt inetud.

Just seal, kus rada ületab Maksima oja – kuidas küll Leedu kapitalistide karvane käsi siia jõudnud on? – teen apsaka, millest isegi aru ei saa. Teelt hargneb väike kõrvaltee aga maratonirada läheb otse ja isegi vastav nool on juhiseks pandud. Mina aga pööran kõrvale ja kulgen tubli pool kilomeetrit, ignoreerides väristavat kella ja suuniseid. Ühel hetkel saan oma apsakast aru ja tõttan oja juurde tagasi. Ma oskan vaid leedukaid süüdistada. Täpselt kilomeetri hiljem ületan uuesti Maksima oja ja poen Palupera maantee alt läbi. Kaunid kultuurmaastikud on maha jäänud, siit edasi läheb metsa. Aga see on selline mõnus ja hubane mets, mitte mingisugune Sünklaas. Ja kohe ületangi taas Palu oja, mis samuti maantee alt läbi pugenud on.

Metsas teeme hoogsaid kaari, nagu oleks rajameister ära eksinud. Ikka edasi ja tagasi. Nii lausa 8 kilomeetrit. Ja siis saab üksi olemine otsa. Täismaratoni rada ühineb siin laante vahel Klassikalise rajaga ja sellel on jooksjaid ja muidurändajaid hulgaliselt. Kõik millimeetri pealt 2 meetriste vahedega ja vandeseltslase nägudega. Viipame üksteisele, teadagi mis asju siin aetakse!

Elva jõe väike kaunis paisjärv. Küll tahaks põlvitada ja nägu pesta – ilm on päikseline ja harjumatult soe. Aga ei raiska aega. Tõttan taas kaunite laante rüppe. Kohati ka raiesmikud, mis mõnusat avarust lisavad ja tõelist reljeefi tunnetada võimaldavad. Küll nad varsti uuesti täis kasvavad. 35ndal kilomeetril jõuame Tartu maakonna ja ühtlasi Elva valla piirile. Selle asemel et kohe julgelt sisse astuda silkame mitusada meetrit mööda piirjoont. Ja siis Tartumaa võidab – kõige tähtsamad kilomeetrid, viimased, jäävad Elvale. Ületame Ilusa oja – mis, kui aus olla, on üks ilge porimülgas. Aga ega nimi meest riku.

Veel kauneid metsaradu ja täpselt minu 40 kilomeetril ületan Elva jõe. Teistel on siin 39s kilomeeter. Olen alati teadnud, et ma olen juba loomu poolest põhjalikum ja tublim kui teised. Mis siin ikka salata, nüüd tikub tüdimus peale. Palju rajal oldud kah, tuleks juba finiš. Ja siis hakkab paugutamine pihta. Tulistavad, kuramused. Lasketiirus. Ehmatavad vaest jooksurahvast. Annan jalgadele tuld ja juba ongi tuntud viimased paarsada meetrit. Veel viimane pööre ja ma jõuan tõelisse finišikoridori, mille lõpus on Päris Aukaar. Lihtsalt vaimustav. Väike asi aga tõstab tunded hoobilt lakke. Lõpetan vägeva tundega, nagu ikka!

Avafoto on illustratiivne ja tehtud 2018.a. Tartu Maastikumaratoni stardis . Loo autor paremal.