Oodatud maratoni päev on kätte jõudnud ja kulges see niimoodi:

5.30 Äratus. Pühapäeva hommikul? Koer vaatas küll mind väga umbusklikult, aga kobis ikka pesast välja, et pärast õues käimist kohe jälle diivanile kerra tõmmata. Kassid isegi ei liigutanud ennast.

6:00 Hommikusöök: 8-viljapuder mandlipiimaga ja tass kohvi. Terve nädala olen hoolega toitumist jälginud, et vältida võimalikke ebamugavusi jooksu ajal. Menüüst on väljas peamiselt nisujahu, piimatooted ja liha. 

Pärast hommikusööki vaatan veel varustuse üle, midagi ülearust kaasa võtta ei tahaks ja midagi olulist maha jätta ka mitte. Võtan Marathon100 lehel oleva nimekirja ette ja panen kõik kokku.

Jooksuriided: ilm on pilves aga piisavalt soe lühikeste riiete jaoks, varuks kaasa veel kuiv T-särk, pikad püksid ja plätud. Kindaid ei võtnud, aga oleks võinud siiski olla, hommik oli üsna jahe ja käed kippusid krampi minema. Plätud need oli hea valik, neid oli mõnus pärast jooksu jalga lükata. Mul ei olnud küll jalad ei paistes ega villis pärast, aga ikkagi oli hea ja mugav plätud jalga lükata.

Lisaks geelid, vöökott. veepudel Olin eelnevalt pikal jooksu proovinud SIS geele ja need sobisid mulle igati hästi, kaasa võtsin viis geeli, eraldi geelivööd mul ei olnud, aga vöökott aitas ka. Olin välja arvestanud, palju mul võiks neid vaja minna, mõned jätsin veel sõbranna Merilyni  kätte, kes mind paaris kohas ootama pidi (tegelikkuses oli ta teise poole rajast iga natukese aja pärast veepudeliga kõrval ja see oli tore) Geeli plaanisin tarbida iga viie kilomeetri järel alates 15st kilomeetrist.

Kuna nädal enne starti tabas mind nohune ja köhane viirus, siis olin küll juba paranenud, oli vee vajadus ikkagi tavapärasest suurem. Võtsin kaasa pooliku pudeli, et poleks ülearust vedamist, aga oleksin siiski esimese joogipunktini varustatud. Vett kavatsesin tarbida igas joogipunktis. Kuigi SIS geelid vee peale joomist ei vaja, sättisin siiski kõik geelikasutamised vahetult enne joogipunkti.

7:38 haaran koti ja torman välja. 7.45 pidime Raekoja platsil pildistamiseks  kokku saama, aga nagu ikka, läks kiireks ja 2 km soojendusjooksu sai ka kohe tehtud.

Pildid said tehtud, üksteisel jõudu soovitud, seejärel kott pakihoidu ja stardikoridori. Plaan oli joosta 4 tunni tempomeistriga ja lõpupoole vaadata, kas on jõudu kiiremateks kilomeetriteks. Stardis selgus aga, et 4-tunni tempomeister on ainult esimeses otsas ja absoluutselt kätte saamatus kauguses. Meie juures oli vaid 4:45 kirjadega õhupall, sellega polnud midagi teha. Seega tuli ikkagi loota vaid iseenda peale.

9:00 Start. Rajale läksin mõnuga, elevil ja õnnelik, mingit hirmu ja närvi enam ei olnud. Paar minutit läks aega, et stardijooneni jõuda ja esimese kilomeetri tempo jäi samuti üsna tagasihoidlikuks, lihtsalt ei mahtunud liikuma.

Esimesed kilomeetrid kulgesid minu igapäevastel jooksradadel ja andsid hea hoo sisse. Kavatsesin joosta 5:40ga, aga tempos kippus ikka veidi kiiremaks. Mõned kilomeetrid hoidsin veel tagasi ja siis sain aru, et võin vabalt joosta veidi kiiremini piirides, kus pulss püsib rohelises, sest viimaseks kümneks kilomeetriks väsib keha nii või teisiti ära.

Siit edasi jooksin 5:25-5:35 minutit kilomeeter, hea enesetundega ja mõnuga ja piisava varuga 4 tunni tempos. Rada oli huvitav ja viis kohtadesse, kuhu ma varem polnud sattunud. Sellise tempo juures oli aega ka pisut ringi vaadata.

Geele tarbisin nii nagu plaanisin, esimese 15 kilomeetril ja edasi umbes iga viie kilomeetri järel.

11:00 Pool distantsi ehk siis poolmaraton läbitud, aeg kella järgi 1:57, endiselt graafikus. Aga pool on veel ees ja kerge väsimus annab juba tunda. Kui enne lugesin kilomeetreid, palju juba joostud on siis pärast 21 hakkasin mõtlema, palju veel jäänud on. Nii on kergem, number järjest väheneb.

27ndal kilomeetril saan lõpuks kätte 4-tunni tempomeistri Kaido (tuttav hing klubitreeningutelt), tervitan rõõmsalt ja mõtlen hetkeks, kas jääda punti või minna edasi, hoogu ja energiat veel justkui on. Kaido ergutab ka, et samm on ilus, mine, mine.

Möödun grupist ja liigun omas tempos edasi. Esimesed 30 kilomeetrit on läinud suhteliselt kergelt. Edasi tuleb tume maa, sest rohkem kilomeetreid ma järjest jooksnud ei ole ja tegelikult ei ole ma ka 30 kilomeetrit jooksnud nii, et ühtegi  seisu- või käigupausi pausi kasvõi korraks ei tee. Esimene seisuhetk tuli 32. kilomeetril, kui lasin jahutavat geeli jalgadele piserdada. Selleks hetkeks olid jalad juba üsna valusad, aga Ice Powerist oli kasu küll, mõnda aega valu enam ei tundnud. Aga see oli ka ainus paus.

Raskeks muutus jooks lõpuks 37ndal kilomeetril, jalad valutasid, tempo langes ja juba kuulsin selja taga tempomeister Kaido häält. Ei, mööda ma neid küll lase, nii palju mul ikka jaksu on. Eest ära enam ei jõua aga grupi ees ongi tegelikult parem joosta, kui grupis sees või järel. Sõber Tony hõikab veel ergutuseks raja kõrvalt, et keegi ei lase õhupallimeest endast mööda! See andis jälle jaksu edasi minna.

Peagi olime taas Kalamajas , kodust mõnesaja meetri kaugusel. Hea on teada täpselt iga kurvi ja meetrit, mis ees ootab. Viimastel kilomeetritel on raja ääres tütar Karolin, kes ulatab veepudeli ja küsin, emme, kas ikka jaksad veel? No ikka, võtan ennast kokku ja jaksan küll. Lõpp ju kohe paistab.

Väike tõus veel enne viimast kilomeetrit ja siis hõikab tempomeister selja tagant, et viimane kilomeeter on mäest alla, keegi ennast tagasi ei hoia, minge nüüd! Saan sellest innustust juurde ja teen veel raja kiireima kilomeetri. Teadsin, et mul on piisavalt varu, et netoajaga alla nelja tunni jõuda, aga tahtsin ka ametlikku lõpuajaga nelja tunni piiridesse mahtuda. Vaatasin finišist paistvat tablood ja pigistasin endast viimase välja ning lõpetasin ajaga 3:59:36, netoajaks 3:57.30.

Tehtud, tehtud, tehtud! Tunne on kirjeldamatu! Eesmärk on 100% täidetud – lõpetasin ülevas meeleolus ja õnneliku naeratusega näol! Lisaks täitsin ka vaid iseendale seatud eesmärgi ja lootuse saada aeg alla nelja tunni - tehtud!

Kokkuvõtteks võin öelda, et see oli kergem kui ma ootasin. Rajal oli kõik hästi, kusagilt ei hõõrunud, ei hakanud pistma (sellega ma olin varem kimpus olnud, aga usun, et dieet aitas kaasa), krampe ei tekkinud.

Tarbisin raja ainult kaasa võetud geele ja igas joogipunktis vett. Ka see toimis, söögid ja spordijook jäid minust puutumata. Viimasel kümnel kilomeetril siiski geeli enam ei tahtnud ja vabanesin ka vöökotist, et raskematel kilomeetritel enam midagi ei segaks. Ainult vett võtsin igal võimalikul hetkel.

Ainsaks nõrgaks kohaks olid kerelihased, mis ära väsisid ja see omakorda lükkas kogu koormuse jalgadele. Järgmiseks maratoniks jõuab neid piisavalt treenida.

Projektis osalemine andis tohutu kogemuste pagasi ja viis mind suure sammu lähemale teadlikule jooksmisele. Õppisin palju nii jooksmise kui iseenda kohta.

Lõpetuseks tänan oma häid sõpru, kes on mu õnnestumisele pool aastat vapralt kaasa elanud ning fantastilisi ja toetavaid klubikaaslasi, kelle seltsis kavatsen oma sportlikke saavutusi edasi püüda.

Ja muidugi projekti initsiaatorit Janekit, aitäh  selle võimaluse eest Sulle ja kogu ülejäänud tiimile!

Eriline tänu läheb treener Kaupo Tiislärile, kelle  juhendamisel kõik need uued isiklikud rekordid võimallikuks said.

Jõudu ja jaksu kõigile projektis osalenutele, kohtume juba tulevastel jooksuradadel!

Fotod: Mallor Malmre.  Kristiina valmistus Tallinna maratoniks spordiklubis FB Jooksmine ning teda juhendas kuulus treener Kaupo Tiislär.