Tehtud!

SEB Tallinna maratonil jooksin esimest korda ära need müstilised 42,195 kilomeetrit. Tunne on võimas, ma sain sellega hakkama! Olen väga uhke enda üle.

Maratoni hommik oli täpselt selline nagu peab. Ärev. Midagi süüa ei suutnud. Mitu korda kontrollisin, kas nimekirjas olevad asjad on olemas, kas kell on laetud, kas ikka on kõik asjad olemas.

Projekti pildistamine toimus kell 7.45, kuhu ma jäin muidugi hiljaks, kuna kontrollisin kas vajalikud asjad olemas.

See muidugi, et hommikul ei söönud oma putru, oli tunda pool tundi enne starti. Raha ka kaasas ei olnud (nimekirjas ju polnud), et oleks saanud midagi söödavat osta.

Kaheksa minutit enne stardipauku otsisin üles planeeritava ajaga tempomeistri 3,45. Trügimist oli palju, eks nii mõnelgi oli sama plaan nagu mul.

10, 9, 8.... Läks. Ja jooksengi esimest maratoni. Algus oli väga mõnus, keegi turbot ei teinud, väga hea tunne oli.

Rahvamassi hajudes nägin projektikaaslast Timot. Treener Kaupo kirjutas, et Timo jookseb ilmselt kiiremini (5,21 min/km) kui mina (5,40 min/km). Kuna aga tempo mulle sobis ja ilm oli hea siis otsustasin Timo järgi joosta. Märkamatult jooksis ka Rita FB klubist minu kõrval. Ja ka Indrek FB klubist.

Mis saaks veel parem olla kui sõpradega koos joosta.

Meie maratoni grupp. Kollases särgis Indrek, sinises Timo, roosa pluusega Rita ja roosa nokatsiga mina. Pildi autor Jana, FB Jooksmine.

Ja mis te arvate mitmendas joogipunktis ma vett kurku tõmbasin? Õige vastus on esimeses. Hakkab kuidagi harjumuseks muutuma see. Õnneks edaspidi olin targem ja peatusin lonksu ajal või valasin vett suhu, enamus muidugi mööda. Arenguruumi on küllaga.

Toetusgrupp ratastel - Jana ja Raul - aitäh!  Aitäh, et ergutasite, ja hoidsite mu astmarohtu. Ilma selleta ei oleks ma ilmselt lõpuni jõudnud. Rohi on nimelt päris suur ja geelide juurde vöökotti ei oleks mahtunud.

Meniski rebendi/mõraga põlv pidas väga hästi vastu. Kui jooksurada läks mudaseks Vabaõhumuuseumi metsateel, siis tundsin, kuidas põlv läheb järjest enam kangeks. Järsku lõi kohutav valu sisse ja jooksin teeserva, et teised saaksid minust mööduda. Masseerisin põlve ja tegin venitusharjutusi, sain km veel joosta ja jälle sama asi. Jooksupealt tegin veel veidraid harjutusi ja valu kadus. Grupist ka maha ei jäänud, väga hästi läks.

Umbes kolmekümnendal kilomeetril mõtlesin, et miks varem küll maratoni jooksnud ei ole, nii lihtne ju! Mõnus tempo, üllatavalt hea ilm, ei rahet vihma ega muud jama. Hingata saan ka. Tegelikkuses varem ilma projektita, treeneri ja FB Jooksuklubita mul ei oleks sellised mõtted peas.

See mõte maratoni lihtsusest kadus peagi. Viimased seitse kilomeetrit olid väga rasked. Kuna minu kell lõpetas töötamise enne kolmekümnendat kilomeetrit, siis ei olnud mul vahepeal aimugi kui palju vaja veel joosta. Selge oli see, et vähem kui kümme ja oleme juba Balti jaama juures, siis ilmselt keerame paremale, aga ei hoopis vasakule. Ka kogu motivatsioon kadus korraks.

Kõige raskem tipphetk oli enne kesklinna see mägi. Seal ma küll vandusin ja tahtsin kõndida ja puhata ja nutta. Jalad järsku sellised pakud all, sammud tulid niiii vaevaliselt! Timo oli minust juba nii kaugel, vaevalt nägin veel. Rita oli ka eespool ja hakkas minust kaugenema. Tahtsin kiireid samme veel teha aga jalad ei tõusnud enam.

Sammud ongi nii rasked ja lühikesed nagu pildil. Pea on maas, väga raske hetk, aga peatuda ei tohi veel. Pildi autor Kristo Parksepp.

Lõpukoridor paistab. Võtsin ennast kokku ja jooksin turboga lõppu. Nutumaik oli kurgus, kuid läbitud maraton ja viimane kiirendus võtsid mind hingetuks. Lõpuks seisma jäädes ma ei saanud enam hingata. Toetusmeeskond oli seal samas raja ääres. Kui sain oma doosi kätte oli viie minuti pärast korras, õhk käis ringi. Jäin ellu.

Minu esimese Maratoni tulemus

42,195 kilomeetrit

3.38.06 aeg
2477 kcal
Keskmine pulss 160
Keskmine kiirus 5.08 min/km
Maksimum kiirus 3.26 min/km (mäest alla joostes tuli see vist)

Tehtud, võib uhke olla. Pildi autor Sportfoto.

Tulemused kokku

779,905 kilomeetrit joostud
Kaotatud 14403 kilokalorit
Jooksmine võttis aega 27 tundi 55 minutit ja 6 sekundit
Kaotatud kaks varbaküünt
Palju ville
1 Meniski vigastus
Palju pisaraid ja veel rohkem sõpru.

Tänusõnad:

Janek - selline projekt, mille eesmärgiks on panna jooksma kõik võimalikult erinevad inimesed on aplausi väärt. Ilma selle projektita ei oleks ma eile jooksnud oma esimest maratoni. Aitäh, et andsid head nõu kui olin juba loobumas oma eesmärgist.

Kaupo - ei ole olemas paremat treenerit. Viimsi jooksul sain aru, et Kaupot päriselt ka huvitab kuidas mul läheb. Ta ei lubanud mul alla anda, vaid jooksis kõrval mille tulemusena sain sel võistusel naistest teise koha. Vigastuse ajal kirjutasin Kaupole, et jooksmisega vist kõik, jalg kukub otsast ära ja kõik on väga halvasti.  Sain aga vastuseks alati midagi positiivset.

Jana: Aitäh, et vastasid kõikidele mu küsimustele ja olid alati toeks.

Helena Einloo - aitäh, et õpetasid mind paelu siduma peale tööpäeva. Aitäh, et rõõmustasid koos minuga, kui sain põlve kohta häid uudiseid. Aitäh, et asendasid mind tööl, kui jooksuvõistlusele tahtsin minna. Koos on dieeti lihtsam pidada kui üksi. Suur tänu sulle, et mu peikal on nüüd uhke telefon. Järgmine aasta oleme koos maratoni stardis.

Aitäh projektikaaslased Airi, Janar, Timo, Kristina, Katrin, Julia. Te olete kõik väga ägedad ja tublid!

Raimond - tänud sulle, et olid toeks ja kirjutasid mulle jooksuvõistluse tulemusi enne kui mul aega vaadata oli.

Tänan ka nimetamata jäänud tuttavaid ja võõraid kes hoidsid pöidlaid ja neidki kes suhtusid minu ettevõtmisse halvustavalt. Kriitikat on ka elus vaja.

Sport on meeskonnatöö, üksinda on väga raske midagi saavutada.

NB: Jalad ei valuta peaaegu üldse. Treppidest käimine pole mingi probleem. Maratoni järgne lihaste hooldus oli ilmselt õige.

Neile, kes nüüd mõtlevad, kas tahaksid seal projektis osaleda ütlen, muidugi pange ennast proovile! See on tulemust väärt.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.