Spine Race - selle lühida nime taga varjab ennast üks maalilisemaid ja samas ka raskemaid Briti maastikujookse. Läbitakse kogu ca 430 km Pennine Way nimeline matkarada, mis kulgeb mööda Britannia saart pikuti läbivat Pennini mäeahelikku. Selle võistluse eripäraks on üsna piiratud tugi võistluse vältel ja seetõttu nõuab see oskust ise endaga hakkama saada. Alates rajal püsimisest – see on üsna vähe tähistatud – kuni söömise, joomise ja puhkamiseni. Ehkki läbitakse ka külasid ja põllumaid, on see ikkagi peamiselt metsikus looduses.

Võistlusel on kaks distantsi. Lühem alguseosa – „kõigest 174 km ühe-koma-viie tugipunktiga“ – kannab nime Flaire. Täispikka nimetatakse Fusioniks ja sellel on kuus tugipunkti. Enamus vahemaid tugipunktide vahel on ca 65 km. Kõige pikemad vahed on just esimeses osas – 74 km ja 100 km. Seetõttu ongi sinna vahele pandud „pool“ tugipunkti - telk, kus saab kuuma vett ja vajadusel arstiabi. Ja mis kõige tähtsam – hetkeks istuda, hinge tõmmata ja natuke inimlikku abivalmidust tajuda. Võistluse reglement lubab külakeste pubides süüa või poekesi külastada. Ja mõnes maanteega ristumise kohas on kas korraldajate või lihtsalt vabatahtlike autosid, kust saab külma vett.

Juba sügisel otsustasime sõber Pärteliga täispikale Fusionile registreerida. Saatsime avaldused, kus  pidi muu hulgas ka oma seniseid kogemusi pikkade jooksudega kirjeldama, teele ja nädala pärast saime vastused. Oleme piisavalt kvalifitseeritud, võime osavõtutasu tasuda ja harjutama asuda. See ettevalmistamine on omaette saaga – eelnevate jooksjate kogemuste lugemine, internetist varustuse tellimine ja pidev omavaheline kogemuse jagamine, mis toimib ja mis mitte. Aga sellest mõni teine kord. Aprillis hakkas tasapisi erinevaid meeldetuletusi tulema. Avastan üllatusega, et mind on Flaire nimekirja kantud. Kirjutan neile aga mingisugune möödarääkimine meil on, sest sinna listi ma ka jään. Lepin lõpuks, seegi katsumus on esmakordne mu elus.

Ja ongi käes lühimate suveööde aeg. Eesti rahvas valmistub jaanipäevaks, meie Pärteliga reisime hiigelsuurte kottidega Pennine Way alguspunkti - Edale nimelisse külakesse. Meid viib sinna Manchesterist vahva ja tillukene antiikne rong – seal tutvume esimese kaasjooksjaga. Sabrina on veterinaar, sitke tegija kes läheb võidu peale välja. Lubab katkestada, kui võitu ei paista tulevat. Selline ambitsioonikus on täiesti põhjendatud. Etteruttavalt olgu öeldud, et ta võidab võistluse ülekaalukalt 8 ja poole tunnise edumaaga esimese mehe ees!

Võistlusele registreerimine ja kohustuslik briifing on stardieelsel õhtul. Numbri kättesaamiseks tuleb kohustuslik varutus ette näidata ja selle suhtes ollakse halastamatud – kellel midagi puudu või ei vasta nõuetele (tormijope näiteks) seda starti ei lasta. Briifing on mõnusas muhedas toonis, rõhutab reegleid ja annab aimu, mis ees ootamas on. Ja muidugi ilmateade – homme on kuum ja lämmi. Pühapäeval on jahedam, õhtul läheb sajuks ja tuuliseks. Ja ka äikesehoiatus. Meedikute tiimi juhi lühike sõnavõtt võtab tõsiseks – ta selgitab, et nad pole sellised meedikud, kes võistlejaid rajalt ära korjavad. Vastupidi, nad aitavad meid igal juhul lõpetada. Seega – näidatagu neile julgelt kõiki murekohti ja küll abi saab. Etteruttavalt öeldes – kuldsed sõnad, sain omal nahal tunda.

Meid on kahe distantsi peale kokku 100. Kaugemalt tulijad ööbivad kohaliku hosteli suurtes ühistubades, mida korraldajad soovitavad. Meie Pärteliga pelgasime liigset krabistamist ja kihistamist ja olime leidnud ööbimiskoha seitse kilomeetrit eemal. Samas kohas ööbis ka üks tõelise viikingivälimusega rootslane Jesper – juuksed lühikeseks pöetud aga neljas pikas patsis habemega, pikka ja kõhetut kasvu. Saime esimese sõbra – muhe oli eelnevatest võistlustest ja eesootavast lobiseda. Selgus, et Jesper on „paljajalu“ ehk siis õhukeste varbavahedega plätudes jooksja. Vinge! Ega meil kellelgi eesootavast aimu polnud. Viimasel hetkel teeme Pärteliga tillukese aga elupäästva muudatuse oma plaanides – seame kellale iga tunni tagant alarmi „Söö!“. Hiljem kuulasin tublisti kella käsku ja see oli suureks, suureks abiks.

Kellal on muide keskne roll rajal püsimises. See pole üldse lihtne – tähistamata hargnevusi, põimumisi ja varjatud pöördeid on küllaga. Meil on kasutada kolm süsteemi. Kohustuslik on kõige iidsem: kompass (korralik, mitte mingi tilu-lilu) ja kaart – näiteks Sabrina jooksis kaart näpus. Siis soovituslik – GPS seade. See oli meie tagavara ja lootus keeruliste hargnevuskohtade jaoks. Ja meie peamine lootus – Garmini kell, kuhu sai raja ette salvestada ja mis pidi meile kogu aeg juhiseid andma nagu ralli kaardilugeja. Rada jooksis kellal helerohelise joonena, ise oled roheline nooleke ja sinust jääb maha must rada, kust siis tegelikult läksid. Väike punane nooleke veel põhjasuunaga. Oh, neid naiivseid lootusi ja ootusi küll.

Stardis tuleb olla tund varem – et kotid üle anda. Need, mis hakkavad meid igas tugipunktis ootama. Sagimist ja sehkendamist sai küllaga ja siis asusid kõik stardijoonele. Loomulikult ei mingit trügimist, pigem sõbralik naljaviskamine. Embame Pärteliga viimast korda (see siiski nii ei läinud) enne finišit ja käibki saatuslik „põmm!“.

Ja olemegi rajal. Teel tundmatusse. Algus on igati mõnus. Päike VEEL ei kõrveta. Kaunid maastikud ja üsna kohe ka Jacob ladder (Jaakobi redel) – pikkuselt teine tõus kogu rajal. Ja ees ja taga pikas hanereas kaasvõistlejad.

Kohe esimestest meetritest alates sai selgeks, et lootused kellale kui suunanäitajale olid pehmelt öeldes ennatlikud. GPSile seadsime kõige „energiasäästlikuma“ režiimi – kontrollib asukohta iga minuti tagant. Ja see põhjustas kella täieliku juhmistumise – iga minuti tagant hüppas nooleke uude kohta ja vaid nii igal kümnendal korral trehvas see rajale. Enamasti ikka selle kõrvale. Siis käis piiksatus ja kätt väike läbis värin, ekraanile tuli suur hoiatus „rajalt väljas“. Ma ei tea kui mitu miljonit korda ma seda pidin kogema. Ja rada kellale jäi minust nagu purjus nõdrameelsest – tiira-taara-risti-rästi üle pärisraja. Vahetevahel jooksis „kellamina“ pikalt raja kõrval, siis oli isegi rahulikum, sest neid nõmedamaid hoiatusi polnud. Aga vana hea käsi-GPS toimis 100%. Tõeline elupäästja! Ja ehkki „Battarey low“ teade tuli lubatud 19 tunni asemel juba umbes 10 pärast, pidas ta kenasti veel tunde vastu ja ei vedanud kordagi alt. Kohustuslikku kaarti ei vaadanud ma kordagi.

Võitja Sabrine Varjee läbis kogu raja, kaart näpus

Aga tuleme tagasi Jacob Ladderile – selle kaudu tõusime Kinder Scout’ile. Laugete nõlvadega, avara platoo- või lameda kupli sarnase tipuga mägi. Imelised, rahustavad vaated ja mõnus jahe tuul. Inglastel on selleks omaette sõna – fell – mis on järsunõlvalisest mäest (mountain) madalam ja laugem aga kaugelt suurem künkast (hill). Meil sellist sõna polegi. Laskumisel on kilomeetrite viisi kenasti maha laotatud kiviplaatidega rada millel on ülimõnus joosta. Esimesel autoteega ristumise kohal pakutakse autost külma vett aga ma ei peatu. Enamus mu kaasjooksjaid peatub hetkeks ja nii olengi rajal üksi. Edasi rühkides tõuseme Bleaklow fellile. Mitmuses, sest märkan enda ees üht tüdrukut. Tema liikumise taktika on just nagu minulgi, jookseme sarnastel lõikudel. Olen umbes 50 meetrit tema taga. Ja saabki fell ületatud, jõuame Torside jõe ürgoruni, mille nõlva ülaserval meie rada kilomeetrite viisi kulgeb. Hämmastav, meid ümbritsevad sõnajalaväljad! Sest felli tipp on turbane. Mõnus ja vetruv. Ja järsk langus orgu, Torside reservuaari juurde. Siin saab veevarusid täiendada. Joon mõnuga ja panen pudelid täis. Siin näen esimest korda tüdrukut eestpoolt, kes on ka pudeleid täitmas. Ta on lühikeseks pöetud halliseguste juustega, sitke ja üliheas vormis naine, silma järgi minust pisut vanem.

Nüüd mõni sõna veereservuaaridest – neid on siin hästi palju. Ilmselt sadu. Suuremaid ja väiksemaid, kohati moodustavad lausa keerukaid süsteeme. Neist saavad all, tasandikel olevad farmid, asulad ja suured linnad tarbevee. Matkarada läheb nende ümbert ja vahelt palju, palju kordi. Need on toredad korrad, sest siis on rada absoluutselt tasane ja saab mõnusalt ja kergelt joosta.

Tõuseme Wessenden Head Moorile (veel üks sõna laugete küngaste kohta). Nüüd vahetame tüdrukuga sujuvalt vedajarolle. Paistab tõesti, et meie tempod ja jooksutaktikad klapivad. Wessendeni rabadesse on rajatud mitmeid veehoidlaid, rada läheb sinka-vonka nende vahelt. Ühes kohas oma varustust kohendades saame tuttavaks – ta nimi on Tracey. Nüüd kulgeme teadlikult koos. On juba pärastlõuna. Lepime kokku, et pause ei tee ja katsume loojanguks esimesse tugipunkti jõuda. Ületame veel mitmeid moor’e. Üle suure, kaheksarealise maantee M62 viib spetsiaalselt matkaraja jaoks ehitatud korralik sild. Vinge, inimeste liikumise radade eest kannavad nad siin hoolt.

Jõuame Stoodley Pike nimelise monumendi juurde. See on hiiglaslik aga ei tea kahjuks, millele või kellele see on. Hämardub. Laskume järsust nõlvast Charlestowni nimelisse asulasse, poeme majade vahelt läbi mööda kitsast kitserada, kohati on see kaunis nõgesene. Minu pikad dressid kaitsevad hästi aga Tarcy paljad sääred saavad küll kõrvetada. Kontrollpunkti jõudmiseks peame irduma matkarajast ja minema mõne kilomeetri eemal asuvasse ülijärskude nõlvadega oru põhjas olevasse Hebden Hey Scout Centre nimelisse hoonekompleksi. Korraldajad naljatavad, et siin on täielik eetrivaikus – ei telefon, raadio ega GPS signaalid siia ei jõua. Muide, just nii ongi. Kõik levid kaovad. Koperdame pea-aegu käsikaudu ja olemegi päral. 74 kilomeetrit 14 tundi 50 minutit jalul, vaid mõnel korral seisatades, et vett võtta või pissida. Pole paha!

Siin saab tunda abivalmiduse ja inimlikkuse kõrgeimat taset. Meid võetakse vastu aplausiga. Kohe otsitakse välja kott, juhatatakse suurde „kohmitsemisruumi“ – kott lauale ja tool selle kõrval. Meenutatakse reegleid – kes tosse jalast võtta ei taha, peab neile tõmbama sinised haiglasussid. Söömine-pesemine on kõrvalmajas. Kes tahab, saab ka magada. Mina tahan edasi liikuda, kavatsen kulutada tunni. Lepime kokku, et üksteist ei sega aga hoiame võimalusel silmsidet.

Võtan jalast tossud – milline mõnu! – ja panen sandaalid jalga. Esimene asi – kõik seadmed (kell, telefon) laadima. Siis tõstan seljakoti toolile tõttan WC-sse ja sööma. Kui hea on käed ja nägu puhtaks pesta! Puhtana sööma asudes palun oma „ekspeditsioonisöögi pakikese“ kuuma veega täita. Seda teeb siin enamus – igaühele on ette nähtud üks suur ports sooja sööki ja mitte rohkem. Külmi näkse on see-eest piiramatult. Mõne aja pärast tuleb ka Tracey ja tutvustab oma abikaasat, kes on siin vabatahtlikuks. Ausalt öeldes on väga liigutav tunne – naeratatakse, iga viipe peale tuuakse süüa-juua. Kõht täis (riis ja kana, kartulipuder, kartulilaastud ja riisipuding – kohvi, koolat ja veel kord kohvi!) lähen veel läbi medpunktist. Meenutan nende sõnu „tulge igal juhul läbi, kui kusagil on „hot spot“ ehk siis murekoht. Ärge laske probleemidel suureks kasvada“. Mu seljakott on hakanud selga hõõruma ja tean, et see häda ise ära ei kao. Higi ärritab haava veel enam ja varsti võib see häda kurjasti hullutama hakata. Medpunktis käib tasasel ja asjalikul häälel kiire töö. Enamusel on mureks jalad ja nendega tegeleda siin tõesti osatakse. Minu selja tarvis kutsutakse kiiresti konsiilium – kas plaasterdamine võib asja hullemaks ajada? Kui plaaster üles rullub, siis teeb asja halvemaks. Otsustatakse plaastrit hästi suurele alale paigutada ja sinna alla spetsiaalne „padi“ panna. Nikerdatakse tükk aega ja kaetakse kogu turi. Mure läinud, selg korras. Vahemärkusena, pidin ennast pea-aegu ära nikastama, et kogu seda ehitist pärast maha saada.

Väsinud autor astub poolikusse kontrollpunkti

Tagasi koti juurde minnes panen seljakoti valmis – uus söök ja jook, pealamp. Puhas särk selga ja olengi valmis. Ka Tracey on stardivalmis, kallistab abikaasat ja läheme teele. Kottpime, ukerdame üles varem allatuldud rajast ja harjume lambisõõriga. Kellaraibe läheb jälle lolliks ja kuna ka tema saab aru, et nüüd on pime, siis iga kord kui ise rajalt ära hüppab, annab mulle lisaks ka valgusega teada, et olen eksinud. Mu käsi särab iga minuti tagant korraks nagu jõulupuu. Oeh.

Ületame Heptonstall’i Moor’i ja jõuame taas reservuaaridele. Ausalt öeldes ei taju ma ümbritsevast suurt midagi. Üles ja allamäge on muidugi tunda. Reservuaaride juures õnnestub üks pöördekoht maha magada ja kõnnime (pimedas ei julge me kumbki joosta) paarsada meetrit valesti. Kui õige rada kellalt päris ära kaob, siis vaatan GPS’i. Nojah, mis muud kui tagasi kõmpida. Ilm on mõnusalt jahe. Täielik tuulevaikus. Tõustes Wadsworth Moorile satume hetkeks kihulaste pilve. Olen üsna kaetud ja probleemi pole aga Traceyle lendab mitu neist silma. Tükk aega kummargil nägu hõõrunud palub ta mul silmi pühkida – ta näpud on higised ja ärritavad silmi veel enam. Pühin ettevaatlikult silmade ümbrust ja lõpuks jääb pisaratevool järele. Ta paneb ette päikeseprillid öeldes asjalikult „parem piiratud nägemine kui kihulased silmas“. Nüüd tuleb mul raske hetk – „unemonster“. Muutun uimaseks ja kõnnin nagu zombi. Võtan kokku viimased energiavarud ja õngitsen taskust sinna spetsiaalselt selleks pandud „double-ekspresso kofeiiniga geeli“. Imen selle sisse ja nii kümnekonna minuti pärast hakkab „monster“ tasapisi taanduma. Hakkab valgenema, see on imeline nagu alati. Kottpime taevas hakkab kergelt sinatama, ilmub horisont ja siis hakkavad tasapisi kujunema ümbritseva ruumi kontuurid.

Varsti paneme lambid kinni. Ilm on jahe ja tõuseb üsna vinge tuul. Paneme joped peale ja siis, tõustes Bare Hill’i nimelisele künkale (vähemalt ma arvan tagantjärele kaarti uurides nii) tabab meid taas üks inimlikkuse ülevaid hetki. Seal on paar „metsikut“ ehk siis mitte korraldajate poolt organiseeritud vabatahtlikku löönud püsti tillukese tugipunkti – mõned matkatoolid, pleedid soojenduseks ja kuum jook ning matkapliidil äsa praetud peekon saia vahel (!). Võistluse reeglite kohaselt on see lubatud abi, neid kutsutakse üllatusteks. Istume hetkeks, sai, sõbralik jutt ja natuke naljatamist annab energiat ja mõjub ülihästi. Naerdakse selle üle, et kaks fusioonimeest (st pika raja läbijat) on sattunud unemonsterite kätte nii sadakond meetrit enne seda abipunkti. Nad on pugenud oma „päästekottidesse – bivy bag’idesse, mis on kohustuslikud – ja maganud just abi külje all mõned tunnid. Need kotid on tõelised elupäästjad! Silmanurgast näen, et Tracey ei suuda süüa. Püüab aga alla ei lähe. See on halb märk, katsun teda innustada. Tubli pingutusega läheb üks peekonisai alla. Varsti tõuseme ja jätkame. Ületame erinevaid kiviseid „moore“ ja laskume alla „farmland’i“.

Need on imelised alad – lauged künkad kiviaedadest ümbritsetud karjamaadega. Sekka tillukesed, üdini inglisepärased talumajad, külad ja linnakesed. Saan aru, kust on saanud Tolkien oma inspiratsiooni Kääbikla (ehk Shire) tarvis. Ilmselt just sellistest maadest. Seda ala, mis jääb kahe suure rahvuspargi vahele (just läbisime Peak District National Park’i, nende järel jõuame Yorkshire Dales National Park’i – fusioonerid läbivad Kielder Forest Park’i ja lõpetavad Šotimaal Northumberland National Parkis) on paarkümmend kilomeetrit. Ja matkarada läheb läbi karjamaade ja külade. Läbime sadu kiviaedu. Selleks on kolm võimalust. Väravad, pilud ja üleronimised. Nood viimased on kõige vastikumad, sest jalad on juba valusad ja kõrgetest astmetest ronimine on ebamugav.

Oleme jõudnud Elslack ja Thorntn Moori vahelisse „kurusse“ kui Tracey ütleb, et ta enam ei suuda ja peab puhkama. Ta on varem ka mind innustanud üksi edasi minema aga nüüd on resoluutsem. Kuna oleme just maantee ääres ja sinna jõuab auto ja keegi ta tuttav astub välja (meie kulgemist jälgitakse on-lines), siis kallistame korraks ja ma jätkan üksi. Hea kaaslane on suur asi. Tracey’ga olime koos pea 24 tundi, üle poole kogu rajal oldud ajast.

Tracey fellile tõusmas

Mul on parasjagu üks mõnus kõrghetk. Saan vabalt sörkida, mida kõikidel langustel teengi. Farmland nagu sulab jalge all. Pean ainult GPS’i jälgima, sest rada on siin tõesti näruselt tähistatud. Ja ma jõuangi Malhami. Tilluke linnake, siit on vaid mõned kilomeetrid „üks-koma-viis“ tugipunkti. Tean, et pean selleks tõusma paarisaja meetri kõrgusele lubjakiviplatoole, kus on üle maailma tuntud karstiväljad. Ja lubjakivi ise on sellest ajast, mis meil Saaremaalgi. Need on siin kuulsad „näidisalad“ selle Siluri-nimelise ajastu kohta. Platoole tõustakse „Malham Cove“ nimelise koopa eest. See on kuulus turistilõks – rahvast on palju. Platoole läheb järsk trepp. Siin üleval on lai väli täis justkui maetud hiiglase purihambaid. Astun ettevaatlikult sügavate pragude vahel ja olen tüdinud. Et nad seda rada ka kõrvalt, kruusateed pidi ei võinud teha. Aga GPS ei halasta – risti üle hammaste ja siis mööda tasapisi tõusvat kiviklibulist rada üles, järgmisele platootasemele. No see on juba Alpi-mõõtu rada – kivine ja järsk. Ja mulle jookseb vastu seljakotiga sell, number kõhu peal! Tema järel teinegi. Sellele hõikan, et mis distantsi ta jookseb – 100 miili ja lõpp on lähedal – kõlab vastus. Ühel rajal korraga mitu võistlust! Viipame teineteisele ja veel mõnele saatusekaaslasele. Üleval, platool, on vali ja jäine tuul. Siin on üldse kuidagi alpilik tundrataimestik. Rada vongerdab veel pisut sinna-tänna ja lõpuks jõuan Malham Tarn House’i – see on uurimisjaam just selle platoo eluslooduse tarvis. Malham Tarn on nii platoo, kui sellel asuva järve nimi.

Kõnnin läbi sisehoovi – no kus pagan see „üks-koma-viis“ siis on? Lõpuks märkan pisut eemal kaht telki ja „Spine Race“ lippu. Et siis seal ongi, enne jäi kahe silma vahele. Kuna tulen valest suunast, siis tervitab lahke habemik mind naljatusega – „ah et käisid juba vaatamisväärsustega tutvumas!“. See habemik ja kaks meedikut kahes telgis on kogu tugi. Saab lisaks külmale ka sooja vett. Voolu pole. Aga habemik on lahkus ruudus. Muhe ja käbe. Kohe aitab järjele – kus ja kuidas. Lasen oma matkatoidule kuuma vett panna ja suure kruusi kohvi samuti. Panen mälupangast kella ja telefoni laadima (mis pagan selle küll tühjaks imeb?) ja siis lähen keskuse WC-d otsima. Nimelt ilmnenud delikaatne probleem – nii palju higi on seljalt kannikate vahele sirisenud, et kannikavahe on hakanud hõõrduma. Loodan higi maha pesta ja kavatsen vaseliini määrida. Leian WC ja seal meenub, et vaseliin jäi seljakotti. No neid lisameetreid ma topelt ei käi. Õiendan oma asjad ja katsun tagumikku lihtsalt puhtamaks pesta. Kipitab mis hirmus aga teeb tunde paremaks. Pärast olen nagunii kilomeetreid üksi, küll siis võian oma kannusid kui vaja. Mida lõpuks ei teinudki ja sai ka hakkama.

Nii näeb välja pool kontrollpunkti

All söön mõnuga kartuliputru peekoniga ja naudin kuuma kohvi. Kell veel laeb. Mõnus! - saabki ettekäände veel istuda. Panen koti valmis, vahetan GPS’i patareid. Tahan üsna varsti liikuma hakata, kuna lubatakse vihma ja mul on siht silme ees – enne pimedat pool maad mindud. Uurin eesoleva kohta ja üldiselt polevat hullu – ainult Pen-Y-Ghent’i Fell on raske. Ühel hetkel, kui oleme telgis kahekesi ohkab habemik raskelt ja ütleb „veel paar tundi – st kontrollaja lõpuni – ja saabki magama“. Siis saan aru, et temalgi on raske tundide kaupa meid teenindada. Aga tulevad järgmised ja juba on ta taas jalul, nägu naerul, naljad huulil. Saan oma riistad laetud, võtan koti selga ja sealt tuleb Tracey! Ta oli päästekotis ainult veerand tundi maganud ja see andis energia tagasi. Poleks kunagi uskunud, et sellest nii palju abi on. Aga ta jääb minust maha. Puhkama. Seal on lubatud olla pool tundi. Enam-vähem nii palju ka läheb.

Kõnnin mööda mõnusaid kruusateid üle platoo. Ikka karjaaiad, künkad ja nõvad. Jooksen kerge sörgiga tasastel lõikudel. Kõik sujub hästi. Platoolt laskub alla järsk rada. Ettevaatlikult koperdan alla ja hakkan Penn-Y-Ghenti poole rühkima. Ega ma ju täpselt tea, mis see on. Muidu ühtlase lagendiku keskel hakkab ainult järsunõlvaline üksik mägi silma. Kuna rajad sinka-vonka sinnapoole kulgevad siis taipan, et see ta ongi. Ja ma jõuan järsu nõlva alla just siis, kui jäisevõitu tuul läheb korralikuks maruks kätte. Sekka viskab üksikuid vihmapiisku ja kisub hämaraks. Panen tormivarustuse selga. Õhuke kilejope, mis mind seni katnud on, rändab kotti – see, veel üks kuiv puhv ja päästekott on ainsad tagavarad, mis veel järel. Kella peale söömine (olen seda seni raudse järjekindlusega teinud) läheb üha raskemaks. Šokolaadi- ja müslibatoonid on lausa vastikud aga sunnin end sööma. Muide, siitmaalt alates on mitmeid tunde, mil ma enam ei suuda midagi suhu pista. Aga lõpuni on veel üksjagu maad – hindan, et umbes kuus tundi.

Ja roningi rämeda, silmist vett välja pigistava tuulega Pen-Y-Ghentile. Järsule paekivinõlvale on astmeid raiutud aga ronimiseks peab käsi ka kasutama. Kepid on sel ajal kas teises käes või hammaste vahel (Nali!) Need võiks seljakoti aasadesse pista aga seda pole vaja, enne saab tõus otsa. Pisut veel tuule käes ukerdamist ja algab allaminek. See on mõnus, erineva järskusega kruusateed vongerdavad alla. Suurem tuul jääb nõlva taha. Katsun võimalikult palju sörkida, et pimeduse ajaks pool maad läbitud saaks. Juba sajab hooti peenikest vihma aga päris maru pole. Rada pöörab tagasi, lõunasse (muidu liigume kogu aeg põhja). Pen-Y-Ghentile oligi vaja ainult selleks ronida, et jälle alla tulla. Kogu muu raja mõttes oli see lihtsalt väike kõrvalepõige. Jõuan Horton in Ribbersdale nimelisse linnakesse – viimane asula enne lõpetamist. Siin pakuvad korraldajad külma vett ja saab osta ka jäätist (võeh, niigi märg ja külm!). Ma ei taha midagi, hõikan eemalt kõik on ok, lehvitan ja asulast välja jõudes algab üks pikk-pikk tõus mööda karjateid. Viimased valgusriismed ja kohe peakski pool maad tehtud saama. Jess! Just nagu plaanis oli. Koban igaks juhuks oma viimast double-espresso-geeli sest unemonsterid on tulekul, panen lambi pähe ja kulgen edasi.

Koos viimaste valgusriismetega paisus raju maruks. Nüüd on tegemist „horisontaalvihmaga“ ehk siis tugeva tuule tõttu põiki sadava vihmaga. Võtan GPS’i vöökoti küljest lahti ja panen tormijope taskusse – muidu on ta kasutamine liiga raske. Varustus hoiab mu kuiva ja tunde turvalise. Olen rahulik ja positiivne. Tegelikult on karjateed täitsa mõnusad liikuda. Muidugi lähevad lombid üha suuremaks ja savine maapind on libe. Aga mu peamine murekoht on hoopis mujal. Kõik, kes on pimedas ja vihmaga pidanud pealambi abil liikuma, teavad kuidas see lausa uimastav-hüpnootiliselt mõjub. Veel pole lugu hull, kulgen täitsa ladusalt. Aga ühel hetkel läheb olemine üliraskeks. Vastu pead ja mütsinokka trummeldav vihm hakkab lausa kurdistama. Vihmavirvendus silme ees uimastab. Ja unemonstrid olidki platsis. Tuigerdan teel, maapind justkui õõtsuks. Ma PEAN liikuma. Vaatan iga natukese aja tagant GPSi ja näen, kuidas ma vaid vaevu liigun. Otsustan, et nüüd ei vaata enam hästi tükk aega, et siis on hea meel, kui olen lausa mitu kilomeetrit liikunud. Nii teengi – kohe hulk aega tuigerdan edasi ja pika endaga võitluse järel vaatan GPS’i (hetkel pole rajalt eksimist karta). Olen liikunud täpselt 100 meetrit. Nüüd on selge, et asi on paha. Hakkan mõtlema väikesele uinakule päästekotis. Et kas keset teed on julgem kui kõrval, kiviaia ääres? Märkan taamal tulukesi – kaaslased lähenevad. Seisan rajus, seljaga vastu tuult ja ootan neid tuikudes. Üksi ma enam ei suuda jätkata.

Tadaa! Kolm meest reipa sammuga rühkimas. Kaks on omavahel tuttavad, vahetavad aeg-ajalt mõne sõna, kolmas üritab sabas püsida. Asetun sujuvalt tema ette. Monsterid on eemale peletatud! Uue energiaga rühime kõik edasi, tempo tõuseb oluliselt. Jõuame asfaltteele – oleme Dodd Felli nõlval. Siin ootab meid üks tormijopes vabatahtlik. Tervitab ja liigub rõõmsa häälega optimistlikku juttu rääkides meiega koos. Saadab kuni ärapöördeni, siis läheb tagasi, et järgmisi julgustada. Tagantjärele näen kaardilt, et see tee oleks meid otse viimasesse linnakesse – Hawes’i – viinud. Aga meie „lõikame“ läbi metsiku looduse nagu matkarajale kohane.

Nüüd algab kõige vastikum osa kogu võistlusest. Lisaks maruvihmale on ka udu platsis – ju on pilv lihtsalt nii madalale laskunud. Näen eestõttaja ülakeha, aga mitte jalgu. Need kaovad mingisse sumusse. Jalge ette nägi vaid meetrikese jagu. Laskume mingit vastikut ma-ei-tea-mis-nimelist (kaardil on Ten End) rajanäru. Sellel on sügavad roopad, mille põhjas on libeda savi sees teravad kivid. Roobaste vahel libe muru, mille sees on muidugi taas teravad kivid. Libiseme-koperdame loikude vahel. Varsti ei hooli enam keegi loikudest, jalad on nagunii märjad. Plärtsatuste kaudu saame teada, et loik on tulekul, näha nagunii pole midagi. Mina olen esimene, kes kukub. Löön käe vastu kivi valusalt ära. Teised seisatavad hetkeks, pomisen vabanduse, ajan end püsti ja rühime edasi. Me tahame kõik siit ära. Ja nüüd pöörame mingile veelgi nirumale lehmarajale. Sellega võrreldes oli eelnev mõnus kiirtee. Siin on mudased mülkad ja libe savi kivide vahel. Nüüd kukuvad ka teised. Ja ma ise ka lausa kaks korda lärtsatan mudalompi nii et löga pritsib. Vettinud jalatsid ja jalad tähendavad hõõrdumist ja seda ma tõepoolest ka tunnen. Tavalistele tulitavatele varvastele lisandub vasaku kanna sisekülg. Vastik-vastik-vastik. Ühe eesrühkija lamp vilgub ja läheb avariirežiimile – selle seasilmaga ta ise alla ei jõua aga teiste valgusvihkude abil saab hakkama.

Iga õudus lõpeb kunagi. Neli rokast kakerdajat jõudsid äkki linnakese piirile, asfaltteele. Imeväel lõpeb vihm ja tuul taltub. Kõik on äkki rahulik. Ega siis matkarada meid ometigi Egiptuse lihapottide juurde viinud, kus seda. Ikka kenasti tiiruga ümber linnakese mudaseid karjamaid, mööda tagahoove ja ainult korraks üle peatee. Garmini kellake läks täitsa lolliks, pidevalt näitas, et lõpp punktini on kolm kilomeetrit, siis jälle rohkem ja siis jälle vähem. Tean, et Hardraw nimelise tugipunktini ongi umbes kaks miili (st 3 km) Hawsist. Peame veel üle Floshes Hilli ronima ja siis mööda viimaseid karjamaid tugipunkti poole rühkima. Juba tulevad korraldajad jooksuga vastu. Viimased sadakond meetrit jookseb – jah, me jookseme! Või see ainult tundub rõõmujoovastuses nii? – seesama rõõmsameelne sell, kes meid ülal, kurul ootas, meiega koos.

Ja ongi tehtud. 43 tundi 38 minutit ja 174 kilomeetrit. Rõhuvas enamuses liikudes. Käigu pealt süües juues, isegi rõivaid vahetades. Midagi sellist pole ma veel kunagi teinud. Kuna on öö (muide, juba valgeneb), siis tervitatakse vaikse häälega. Meid talutatakse ettevaatlikult pingile jalatsikapi ees. Istume. Siis selgub, et neljas sell on täiesti läbi. Ta pea-aegu ei reageeri küsimustele, pomiseb nõrga häälega, et tal on väga külm. Ja väriseb. Nüüd läheb korraldajatel kiireks – viuh on med-tiim kohal. Ettevaatlikult võetakse tossud jalast ja päästetakse rinnaesine valla, mees talutatakse ära.

Tormijopedes Flaire lõpetajad öösel

Me ülejäänud loovutame kepid abilistele – need seotakse kohe kokku ja pannakse sildike võistleja numbriga juurde. Sama lugu on tossudega – need jäävad riiulisse peremeest ootama. Meid juhatatakse „kohmitsemisruumi“, ainult et sedapuhku on kõik pisut teisiti. Siin on kotid ja söömine ühes ruumis. Ja jooksen kohe kokku Pärteliga! Jeesus-Maria kui hea meel mul on ta pärast. Ta on just pärast mõnetunnist und tõusnud ja sätib end reipalt minekule. Mingil veidral kombel on üks ta kott varuriietega kusagile mujale rännanud ja ta on mures „sooja vahekihi“ pärast. Pakun enda oma aga see ei sobi. Veel jutustame pisut ja ta läheb teele.

Otsustan esimese asjana pesema minna. Õngitsen paunast vahetusriided ja räti ja lähen õõtsuva sammuga duširuumi. Niriseb ainult jääkülma vett. Aga minu plaane see ei muuda. Teen oma viimase kangelasteo sel võistlusel ja pesen selle nire all ennast üleni ära. Huh, kohe on parem tunne. Isegi värisema veel ei aja. Kraabin oma läbivettinud-higistatud-porised riided ühte kilekotti ja otsustan nendega hiljem tegeleda. Lähen tagasi söögiruumi. Mu palve peale tuuakse karjasepirukat aga kolmanda ampsu järel kukub see põrandale. Koordinatsiooni pole kohe üldse. Mind talutatakse laua äärde. Tuuakse uus söök ja kuuma kohvi. Räägin oma pesemaskäigust ja mind nimetatakse tõeliseks kangelaseks! Mõnus tunne. Sealsamas on ka diivan, kus meie alajahtunud ja kurnatud kaaslast turgutatakse. Üks meditsiinitiimi liige räägib temaga tasasel häälel. Ta veel ei söö aga juba näos roosakat jumet. Poolhääli käib ruumis asjalik toimetamine – „pika-maa-mehed“ sätivad minekule, lõpetajad võtavad lõdvalt süüa. Vahetame repliike retkest. Tormist, Pen-Y-Ghentist. Kus kellelgi raske oli. Kiidame kõik toitu. Imeline õhkkond - rahu ja turvatunne, soojus, hubasus.

Lähen magama. See käib siin kindla korra alusel – kes ja kus on kirjas, ka see kui kaua kavatsen magada. Ülemäära pikalt ei malda kullaväärtusega voodeid kinni hoida – usun viiest tunnist piisavat. Magamiseks on teise korruse narisid täis umbne ruum – võite kujutada, kui hea lõhn seal oli! Minu koht on teisel korrusel. Vaevaliselt vinnan end narile ja mõttes siunan ennast, et valuvaigistit ei võtnud. Hõõrdunud varbad on köömes valutavate hüppeliigeste ja põlvede kõrval. Magan rahutult, iga tunni tagant ärkan korraks, teise külje keeramine teeb haiget. Kui viis tundi on täis, siis vinnan ennast alla ja lähen tagasi esimesele korrusele. Ja jooksen kokku Traceyga, kes ka magamast tuleb. Ta jõudis minust tund aega hiljem pärale.

Sööme ja kohvitame koos - härjasilmi röstsaia vahel ja suure kruusiga kohvi. Ruumi astub reibas Jesper ja uurib, kuidas meil läheb. Ta oli öömaja leidnud kõrval asuvas pubis - enamasti on neis mõned hotellitoad lisaks söögi-joogiruumile. Kõik silmitsevad kadedusega tema plätude vahelt piiluvaid terveid varbaid. Meil, lihtsurelikel on jalad hullupööra hõõrutud. Minul näiteks on vigastamata vaid kolm varvast ja kolm oleks nagu nülitud, täiesti verivillis. Jesper kohmetub natuke ja ütleb, et temal on ka talla alt natuke hõõrdunud ja näitab tillukest roosakat laigukest. Kõik ohkavad ja kadestavad viikingit.

Imeline rahu on hinges. Uuritakse, kuhu olen edasi siirdumas ja aidatakse reisiplaan paika panna. Kust ja kuidas rongidega Edinburgi jõuda , et seal Pärtelit ootata. Pakin oma kraami ümber ja ongi käes lahkumise hetk. Kallistame Traceyga, kätlen veel teistega, kellega viimaste tundide vältel sõbrunenud olen. Korraldajatega – fantastilised inimesed!

Rongis tukun pisut. See näeb välja nii, et panen korraks silmad kinni ja ongi tund läinud ja kael kange. Kõnnin väga vaevaliselt aga mu hotell on Edinburgis kohe raudteejaamast üle tee. Lööberdan oma tuppa ja ronin pärisvoodisse. Käin pärisdušši all. Pesen päriselt hambaid. Aah kui mõnus on päriselu!

Kuid tuleme tagasi Pärteli juurde, kes minu finišeerides taas välja läks – tal oli ju veel üle poole maa minna! Kuulates tema muljeid ja jutustust üle-elatust ja saa ma üle siirast imetlusest tema saavutuse üle. Küllap ta jutustab oma loo ise, järgnevalt minupoolne lühikokkuvõte.

Esimese 174 km kohta, mida ma oma kogemuse läbi lähemalt kirjeldasin, ütles ta vaid, et see oli suhteliselt lihtne ja erilisi mälestusi ei jäänudki – kõik järgnev varjutas selle. Sinna jõudis ta 36 tunniga. Ma saan temaga nõustuda vaid ühe erandiga – kogu torm õnnestus tal maha magada. Just siis, kui tema Hardrawsse jõudis, hakkas sadama ja kui ta välja läks, kuulis teistelt et olla maru olnud. Vihma ta ei saanudki.

Üsna varsti pärast Hardrawst väljumist algas tema katkematu võitlus nuhtlusega „märjad jalad“. Nimelt tuli tundide viisi kulgeda läbi märgade turbarabade, mis nüüdseks olid värskest veest läbi vettinud ja see tähendas tundide kaupa pahkluudeni vees solistamist. Öö läbi liigutud tabavad just siin Pärtelit esimesed jalust-maha-võtvad unemonsterid. Esimest korda tuleb heita raja äärde pikali, et korrakski silmad looja lasta. Järgmisse toetuspunkti Middletoni on 56 km ja sinna jõuab ta ligi 13 tunniga. Jalad on nüüd üsna tõsiselt hõõrutud.

Järgmine tugipunkt on Alstonis, 61 km kaugusel ja sinna kulub taas umbes 16 tundi. Siia jäävad ühed kõige maagilisemad ja meeliülendavamad vaated – kosed, uhtorud, kaljud. Paraku jäävad need just öise aja kätte ja on vaid aimamisi hoomatavad. Ja hõõrdumishaavad jalgadel üha süvenevad! Alstonis peaks korralikult magama, kuid ühe tunni pärast on uni läinuid – jalavalu ei lase magada – ja Pärtel läheb uuesti rajale.

Pärtel GPSiga suhtlemas.

Alstonist Bellinghami on taas 63 km, aega läheb tubli 15 tundi. Nüüd tuleb silmitsi seista üsna üksmeelselt kõige ebameeldivama osaga kogu Pennine Wayst – Commons’itega. Need on võiks Eesti mõistes kanda nime madalad mättalised loduheinamaad. Jalad on märjad, rada pole. Lihtsalt hiiglaslike lagendike teise otsa tuleb jõuda, GPSiga õiget joont hoides. Ja neid välju on palju. Astumist kuidagi kiirendada ei õnnestu. Samas jääb sellesse rajalõiku umbes kümmekond kilomeetrit kuulsat Hadrianuse valli kõrval kõndimist. See on vanade roomlaste kaitserajatis scottide ja piktide hõimude vastu, Rooma riigi piir Inglismaal – ja see on siiani selgelt alles!

Bellinghamist Kirk Yetholmi – finišisse on 68 kilomeetrit. Sinna läheb oma 18 ja pool tundi. Jalad on kaunis ribadeks – nüüdsest tuleb edasiliikumiseks võtta valuvaigisteid, sest lihani maha nühitud nahka on mitmel pool. Villid-verivillid lisaks. Number-poolteist suuremad jalatsid kuluks ära aga neid lihtsalt pole. Uuesti rajale viib vaid teadmine, et see lõik on viimane, siis on lõpp käes. Esimesed 20 kilomeetrit õnnestub kuivade jalgadega läbi ajada – nii tossud kui rabateed on päikesega kuivanud. Aga siis algavad pikad tõusud Chevioti nimelise mäestikuala jalamilt algavatele eelmägedele. Jälle on jalad märjad ja nendega tuleb tõusta kõige pikemat tõusu – siin on raja kõrgeimate mägede ületused. Viimast kaheksat kilomeetrit, mis on allamäge, minnakse mitu tundi. Ka kõige parematel on kõik varud selleks ajaks otsas – energia, jalad katki, unemonstrid – kõik mõeldavad raskused. Ka Pärtel poeb kümneks minutiks bivi-kotti magama, et viimase pingutuse jõud kokku korjata. Muidugi see õnnestub ja neljapäeva hommikul kell 10:44 (122tundi 48min) – 5 ööpäeva, 2 tundi ja 44 minutit pärast starti ning ca 430 km hiljem – Pärtel lõpetab 8nda mehena, 10ndana üldjärjestuses. Fusioni läbimine selle ajaga on imetlusväärne saavutus.

Juba loetud tunnid hiljem on Pärtel Edinburghis, kus ma teda ootan. Tuleb longates rongilt, turses jalad sandaalides. Sööme ja ma kuulen esimese ülevaate ta loost. Hämmastav, lihtsalt meeliülendav on seda kõike kuulata. Vaadake Pärteli ilmet finišis – see ütleb palju!

Mart Einasto, reedel, 28. juunil Edinburghis. Fusion veel kestab, viimased tulijad jõuavad alles homme hommikul finišisse!

Pärtel Piirimäe Way lõppu tähistavat kõrtsiseina katsumas