Natuke vett on taaskord merre voolanud ja maratoni treeningkavaga alustamisest on nüüdseks möödas 3 kuud ehk hakkame jõudma Tallinna maratoni treeningperioodi keskpaika! Selle aja sisse jäid ka 2 ühistrenni, uute jooksutossude soetamine ja 2 võistlust.

Esimeses trennis keskendusime Jooksupartneri treeneri Taivoga jooksutehnikale, harjutustele ja korralikule venitamisele. Harjutused, venitamine ja enda tehnika jälgimine on väga olulised, sest aitavad ennetada vigastusi ning õige rüht ja samm tagavad parema jooksu ökonoomsuse ja kiiruse. Tasakaaluharjutused, põlvetõsted, säärejooksud jms on saanud iganädalaseks trenni osaks. Ennast küll kõrvalt ei näe ning oma jooksutehnikat hinnata ei oska, aga tundub, et mingit vilja need harjutused on kandnud, sest vigastusi ega ka suuremat lihasväsimust veel tundnud ei olegi.

Teise trenni saime kõik juba minna samal nädalal Ülemiste Nike esinduspoest saadud uute Nike treeningjalatsitega. Esinduspoes tehti selgeks, millise tempo ja eesmärgiga jooksjale milline jalats sobib ning lahkusime kõik nii teadmistepagasi kui ka jalatsipaari võrra rikkamana. Muide, sama tähtis kui jooksuharjutused, on ka õige tossu valik! Õige toestusega on võimalik ennetada nii jala-, põlve- kui ka seljavalusid.

Teises trennis tegime Sparta (ja ühtlasi maratoniprojektis ka minu) treeneri Toomasega fartlek-trenni, mis hõlmab endas jooksu vältel erineva intensiivsusega lõike. Ehkki tegemist on pigem raske trenniga ning eriti Järve metsa küngastel ei tahtnud mul pulss enam kõrgustest üldse alla tulla, siis julgen vist küll väita, et fartlekist on praeguseks saanud minu lemmiktrenn, sest see toob märgatavaid tulemusi ja annab jooksujärgselt eriti hea enesetunde.

Võistlushooaja avas minu jaoks Nõmme rabajooks (14.04). Jäin alguses päris mitmel kilomeetril lapsekärude, kepikõndijate ja rahulike sörkijate taha lõksu ja sekka tuli mitu minutit kõndimist. Ligi 6-kilomeetrisele distantsile läksingi pigem lihtsalt vormi katsetama, ilma eriliste eesmärkideta. Viimane sai aga kohe treeneri poolt parandatud Kuressaare linnajooksuks (4.05), kus tema antud eesmärk tõmbas hetkeks hinge kinni ja pani kulme kergitama – kas ma tõesti suudan nii kiiresti (5:10-5:20 min/km) terve 10 km distantsi joosta?! Tuleb välja, et peaaegu ikka suudan.

Minu lõpptulemus: 5:13 min/km, aeg 52:11 ja pulss 171 bpm. Ehkki tugev vastutuul ja vihm tegid jooksu oodatust keerulisemaks, siis võib lõppkokkuvõttes vist enam-vähem rahule jääda.

Kui treener kevade algul ütles, et ilmade soojenedes, jooksuriiete kihtide vähenedes ja teeolude paranedes (lume ja jää sulamine) tuleb juba iseenesest tempot juurde, siis tuleb tõdeda, et tal oli õigus. Samas on ka treeningud lihtsast ja lõbusast jooksmisest muutumas üha raskemaks ja kohati lausa väga raskeks, aga seda ongi vaja, et jaksaks ka pikemat distantsi mitte lihtsalt läbi joosta, vaid teha seda planeeritud tempos. Ja isegi kui vahel on raske, siis kogu see protsess on ikkagi ütlemata mõnus :)

PS! Kogu senisel treeningul ja rohketel jooksukilomeetritel värskes õhus on lisaks rõõmu pakkuvale arengule ka üks lisaboonus – kui ikka korralikult regulaarselt ja mõistusega trenni teha (ja sh mõistlikult kehale puhkust ja kütust anda), siis püsib ka muidu igatalvine/-kevadine külmetaja heitlike ilmade kiuste terve ja energiline!

Annaliisa valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta ja tema treeneriks on Toomas Tarm.

Fotod: Mallor Malmre.