Aasta alguses on Keenias mitmeid Eesti jooksjaid, kes uueks hooajaks kaugel (ja kõrgel) Aafrikas põhja ladumas käivad. Sealne eluolu ja treeningtingimused erinevad oluliselt sellest, millega siin ollakse harjutud, kuid teised Eesti jooksjad muudavad iga paiga koduseks, ka kaugel Keenias.  Küsisime Keenias laagris käinud (ja tänaseks juba Eestisse naasnud) Karel Hussarilt, mida sealne laager endast kujutab.

Millal Keeniasse läksid ja kaua plaanid olla? Palju Eesti jooksjaid seal üldse on?

Keeniasse saabusin 21. detsembril ning olen siin 27. jaanuarini ehk natuke üle viie nädala kokku.

Hetkel on siin meie majas 7 jooksjat (Karel Hussar, Tiidrek Nurme, Kaur Kivistik, Rasmus Kisel, Argo Jõesoo, Kaia Lepik, Kaisa Kukk) ja meist 250km kaugusel Itenis 2 (Roman Fosti, Karl Mäe). Lisaks on siin ka Tiidreku pere ja ta vanemad, kes aitavad igapäevaste toimetustega (söögitegemised, koristamised jne). Vahepeal on siit läbi käinud ka muid harrastusjooksjaid ja ka turiste. Kokku on siit majast minu laagri jooksul käinud üle kolmekümne eestlase.

Kus sa Keenias täpsemalt oled? Kas mõni suurem linn ka sinnakanti jääb?  Kas treeningute kõrvalt jääb aega ka natuke ringi vaadata?

Meie oleme täpsemalt Nyahururus, mis asub 2400m kõrgusel merepinnast ning elame nö kesklinnast 5km kaugusel. Tegemist on väikese linnaga ja erilisi luksuslikke võimalusi siin ei ole. Suurimaks vaatamisväärsuseks on suur kosk Thompson Falls. Muidugi võib siin läheduses näha ka erinevaid loomi pesitsemas (jõehobud, elevandid) ning kui natuke kaugemale sõita võib kogeda ka tõelist safari elamust (kaelkirjakud, sebrad, ahvid ja muud loomad).

Jooksu tänavatel kohtab tavaliselt eesleid, lehmi, lambaid ja kanasid. Vahel, kui suuremal hulgal inimestel on vabam päev, tehakse ka väljasõite erinevatesse kohtadesse. Või viib Tiidrek jooksjad erinevatesse kohtadesse jooksma ja muud elu nägema. Näiteks viimase pika jooksu tegime 50km kaugusel ja 1800-1900m kõrgusel merepinnast savannis, kus ümberringi oli palju tühjust ja madalaid okaspõõsaid mille vahel võis näha palju loomi ning vahepeal sai isegi sebradega kõrvuti joostud.

Kuidas treeningtingimused on? Kuidas organism sealsete oludega kohanenud on? 

Treeningtingimused erilised ei ole. Jookseme tavaliselt kohalikel külavaheteedel, kus pinnas on kohati kivine, kohati kruusane ja kohati savi-liivane. Eks mõnusam oleks joosta muidugi ainult savi-liiva teedel, kuid kuna need muutuvad vihmaga väga libedaks, siis on kohalikud teinud teed kivisteks, et autoga ei oleks niivõrd libe. Valikuvõimalus on suur ning saab teha selliseid ringe, kus on endale sobivamad teekatted. On võimalik joosta ka põldude ääres ja heinamaade peal. Ka kruusapinnasega staadion on olemas linnas. Maja hoovis on olemas ka isetehtud kang (20kg), topispallid, kivid, isetehtud tõkked ning muu väiksem inventar, millega saab väga hästi tehtud jõu- ja kereharjutused. Lisaks on hoovi peal Kauri ilmutusest sündinud isetehtud väike saunake ning iga päev saab vajadusel kutsuda massööri, kes teeb väga odavalt terve keha läbi.

Siin treenides peaks kindlasti arvestama siinse kõrguse ja õhuga. Treeningud peaksid olema natuke rahulikumad kui Eestis, sest suur oht on üle treenida või pingutada. Alguses on kindlasti pulss kõrgem ja jooksutempod väga aeglased, kuid umbes nädalaga tuli minul pulss alla ja sai ka tempod normaalsemaks tõsta, aga lõigu tempod on ikka madalamad kui Eestis. Lisaks jäävad enamus jooksjatel kurk mingi aeg haigeks, mis võib olla siinsest õhust ja tolmust.

Millest tavaline päev koosneb?

Tavaline päev on selline, et kell 7.00-8.00 on hommikusöök, mille on valmistanud tavaliselt Tiidreku vanemad. Enamus sportlasi tulebki umbes seitsme ajal sööma.

Siis tavaliselt minnakse umbes 9.30 ajal esimesse trenni. Mõned lähevad varem, mõned hiljem. Seda millal minnakse otsustab igaüks ise, mina olen lihtsalt tundnud et alates kella 11st läheb ilm päris kuumaks ja enne seda võiks trenn tehtud olla.

Peale trenni minnakse tavaliselt umbes kella 12-13 aeg sööma. Lõunasöök süüakse tavaliselt linnas mõnes kohvikus või sööklas ning see maksab siin vaid mõne euro.

Peale lõunasööki on tavaliselt sportlaste jaoks puhkeaeg 1-2 tundi.

Õhtusesse trenni minnakse tavaliselt umbes kell 17. Peale seda tihti võimeldakse või tehakse harjutusi koos.

Õhtusöök on kel 19.00, mille on taas valmistanud tavaliselt Tiidreku vanemad. Õhtusöögi ajal ning peale seda võetakse päev kokku ja arutatakse järgmiste päevade asju ning muid maailmaasju.

Tavaliselt umbes kella 21 ajal hajub rahvas oma tubadesse ning toimetavad veel oma asju või lähevad magama.

Näiteid mõnest treeningpäevast

14.01 E Hommikul lõigud staadionil 5x2000m (6.48 keskmine pulss 169 (max 180) + 6.44 pulss 174 (max 183) + 6.50 pulss 174 (max 183) + 6.38 pulss 178 (max 188) + 6.36 pulss 178 (max 190)) + 5x150m kiirelt. (Tiidreku ja Mukungaga, nemad 2600m, kordamööda vedamine, mina vedasin neljanda), sörgipaus 4.30 600m, soojenduseks. 5,6km + lõdvestuseks 3km, kokku 22km.

Õhtul kerge 8km (sõitsime kõik koos järve äärde ning jooksime seal koos taastava ringi ning pärast sai ujuma minna.)

15.01 T Hommikul kerge 13km 4.29 min/km, keskmine pulss 138 (max 155).

Õhtul kerge 8km 4.20 min/km, keskmine pulss 143 (max 153)

Mis sind kõige rohkem üllatanud on? Milleks sa valmistuda ei osanud? Kuidas olmetingimused on?  

Siin on olemas üks suurem pood, kust on võimalik enamus tüüpilisi igapäevaseid vahendeid ja toite saada. Üllatav on muidugi see, et siin on lihatooteid küllalti vähe leida või need on muu kraamiga võrreldes kallid. Sama kehtib ka juustu, kohvi ja mõne muu toote kohta veel.

Väga huvitav on ka see, kuidas siin kultuuris valgeid inimesi koheldakse. Trennis olles lähevad lapsed täiesti pöördesse ja karjuvad „mzungu“ (valge) ning tahavad teretada, puudutada ja kaasa joosta. Kohati isegi häirivalt, nii et jooksevad täitsa ette, et saaksid puudutada jalgu või patsu anda. Ka täiskasvanud hõikavad ja vilistavad tihti. Isegi linna vahel vaatavad ja hõikavad kõik ning tahavad et valge inimene nendega suhtleks ja asju neilt ostaks või annaks neile midagi. Kui Eestis valged inimesed mustadega nii käituks nagu siin meiega käitutakse, siis kutsutakse seda kohe rassismiks ja vaadatakse imelikult.

Ka kohalike politseidega on huvitavaid seiklusi siin. Korruptsioon on võimust võtnud ning politseid väga muud tööd ei tundu tegevat, kui ainult masinaid peatamas ja vigu otsimas või meelega leidmas et saaks pistist nõuda. Ning mõtlevad ka asju välja et panna inimest muretsema ja kiirelt raha andma.

Aga muidu on elu siin väga rahulik. Imelik lausa, et Keenias, mis on kodumaaks väga-väga paljudele kiiretele jooksjatele, võib elu nii rahulikult kulgeda. Inimesed võtavad kõike rahulikult ja aeglaselt, ei kiirustata kuhugi.

Õnneks meie majas siin hoolitseb meie eest väga Tiidrek, kes teeb kõik selleks, et kõigil oleks hea. Ajab välja võimalused, viib meid erinevatesse kohtadesse treenima, treenib meiega koos, viib meid või pakub välja erinevaid vaatamisväärsuseid/tegevusi kergemateks päevadeks jne. Loodan ainult, et ta enda treeningud ja tulemused sellise pideva hoolitsemise ja toimetamise pärast ei kannata.

Elu siin lihtne, ning minule väga meeldib ja sobib. Jooksmiseks ei olegi palju luksust vaja, paar tosse ja motivatsiooni ning saab trenni teha igal pool. Loodan, et nii mul kui kõigil teistel jooksjatel siin laager õnnestub ning see kajastub ka hiljem heades jooksutulemustes.

Marathon100 küsimustele vastas Karel Hussar