Ma tavaliselt enne maratoni väga palju soojendust ei tee, mõned puusaringid ja painutused, sellest piisab. Aga päris nii nagu seekord, et istume Erkkiga autos, mille konditsioneer on keeratud peaaegu maksimaalsele jahedusele ja väljume sealt alles mõned minutid enne starti, seda pole ka juhtunud. 

On 23. veebruar ja meie tumepunane rendiauto Hyundai grand i10 on pargitud Seišellide saarestiku suurima ehk Mahé saare loodeservas oleva Beau Valloni asula rannaäärsele parkimisplatsile, kus kohe antakse start Seišellide maratonile.

Kell on 7 hommikul, õhutemperatuur on juba kerkinud 30 kraadini. Või mis kerkinud, tegelikult näitas termomeeter sama palju ka siis kui eelmisel õhtul magama läksime ja heal juhul oli see paar pügalat madalam kui hommikul kell pool viis ärkasime. Suurt temperatuuride erinevust siin ööpäeva lõikes ei ole, ega ole ka nädalate ja kuude lõikes – üks ja sama troopiline kuumus kogu aeg.

Mõte kuskil soojal maal maratoni joosta tekkis tegelikult juba aastajagu päevi tagasi. Siis jäi see teostamata ning uuesti hakkasime plaani pidama möödunud sügisel. Ajaliselt eelistasime nädalavahetust mis jääks enam-vähem vabariigi aastapäeva kanti ning sõelale jäi esialgu kaks varianti - New Delhi ja Seišelli saared. Valiku otsustas novembri alguses ilmunud uudis, et India pealinn on järjekordselt hädas suurlinnale omase suduga ja seda niivõrd, et ära jäid mitmed lennud, lapsed ei käinud koolis ja üleüldse oli parem toast mitte välja tulla. Planeerida sellistesse tingimustesse maratoni jooksmist? Tänan, ei! Seišellide kasuks rääkis ka asjaolu, et see annaks meile võimaluse joosta oma esimene maraton lõunapoolkeral. Läksime seekord neljakesi – mina ja Erkki maratoni jooksma, minu abikaasa Liisi 10 km läbima ning Erkki kaasa Merike seekord suvitama ja jooksjaid toetama.

Seišelli vabariigi moodustavad saared on laiali pillutatud India ookeani  loodeossa. Riik, kus elanikke Tartu linna jagu, hõlmab umbes 115 saart. Pealinn Victoria asub Mahé saarel, mis paikneb ekvaatorist ligikaudu 500 km lõunas ja jääb Aafrika mandriosast umbes 1500 km kaugusele. Tegemist on maailma väikseima riigiga, millel on oma raha (ruupia) ja niisama lihtsalt Google maps’i avades seda maalappi ei leia, peab ikka teadma kuhu sisse zoomida.

Kohale jõudmine oli suhteliselt lihtne, Tallinnast Berliini, sealt viis ja pool tundi Dohasse ning siis veelkord sama pikk lend Victoriasse. Astusime lennukist maha kell 9 hommikul ning troopiline leitsak virutas juba mõnuga lagipähe. Esimene mõte oli, et ülehomme samal ajal hakkan heal juhul jõudma maratonis alles poole peale. Piiri- ja tolliformaalsused said kiirelt tehtud, lennujaamas ootas meid kokkulepitult Mike, kes küsis paar allkirja, ulatas sealsamas meile kätte autovõtmed ja ütles, et kui reis läbi, parkige auto siia samasse, pange võtmed mati alla ja lükake uks lukku. Selline suhtumine mulle meeldib, tavaliselt on auto rentimine lennujaamades üks venivamaid protsesse ning alati on veel eraldi teema kõikvõimalike kindlustustega.

Olime paradiisisaarel lõpuks kohal ja esimene sõit arusaadavalt randa, et veenduda, kas tõesti on liiv nii valge, meri sinine ja palmid rohelised nagu reisiblogides räägitakse. Olid küll!

Järgmisel päeval tegime Erkkiga väikese hommikujooksu. Läbisime neljakümne minutiga ligi kuus kilomeetrit ja ega rohkemaks energiat ei oleks jätkunudki. Pärastlõunal otsisime Victoriast üles koha kus jagati stardimaterjale ja maksime ära osavõtutasu, sest seda neti teel eelnevalt maksta ei saanudki. Registreerimine käis e-kirja teel ja kui reisi lähenedes igaks juhuks üle küsisin, et kuidas osavõtutasu saab maksta, siis vastus oli, et tulge kohale ja maksate sularahas. Stardimaterjalid sisaldasid numbrit, särki ja natuke ennatlikult ka finišeerija medalit. Ega’s midagi, nüüd tuli igal juhul lõpetada.

Seišellide maratoni, ametliku nimega Seychelles Eco-Friendly Marathon, peeti sel aastal kolmeteistkümnendat korda. Rada saab alguse Mahé saare kuurordist Beau Vallonist ning kulgeb ümber saare põhjatipu pealinna Victoriani ning sama teed pidi tagasi. Joostakse sõidutee servas ja kõnniteedel, enamasti asfaltkattel. Esimesed ja viimased tosinkond kilomeetrit on profiililt üsnagi rasked.

Vahepealsed kilomeetrid on kergemad, aga kulgevad see-eest suures osas Victoria linnas ja selle lähiümbruses, kus jooksmine ei ole teab mis rõõm. Kohati on teed tolmused ja auklikud ning kuna liiklus on kogu trassi ulatuses autodele avatud, siis peab ka selles osas ettevaatlik olema. Ega siin maraton kohalike hulgas just suursündmus ei ole, pigem vaadati üsna imestunud pilguga, et miks suur valge mees, number särgi küljes, ise hullusti higistades ja hingeldades mööda linna lippab. Kõrvalt vaadates võis olla  organiseeritud spordiüritusest ka seetõttu raske aru saada, et maratonidistantsi lõpuprotokollis oli kõigest 51 osavõtjat, mistõttu olid vahemaad jooksjate vahel üsna suured. Selle iseloomustamiseks näiteks tõsiasi, et minust jooksis pärast esimest kümmet kilomeetrit mööda ainult Keenia mees Charles ja sedagi alles viimasel kilomeetril ning mina ise suutsin samal ajal mööduda viiest kaasvõistlejast.

Enne starti. Erkki, Kristo ja Liisi

Profiil, rajakate ja pealtvaatajate huvi või selle puudumine ei ole siin ikkagi peamised tegurid millest tulemus sõltuks. Selleks on kuumus. Ma olen varem ka üle kolmekümnekraadises soojas jooksnud, aga siis on jõudnud see leitsak kohale alles distantsi lõpukilomeetritel või roiutanud ajutiselt alpimaratonide mägedevahelistes orgudes, siin aga on kuumus kohal kogu aeg kui nina ööbimiskoha konditsioneeritud magamistoast välja pistad. Selgeks on saanud ka see, et suhteliselt lihtsam on joosta kuuma ilmaga suvel või sügisel. Eestimaisest veebruarist, mil suvesoojus kontidest ammu kadunud, otse „troopikamajja“ astuda ja jooksma hakata, see ei ole lihtne.

Otsustan üle mitme aasta joosta võistlustel nii-öelda „pulsi järgi“ ja talitada selliselt, et hoida see võimalikult pikka aega allapoole 160 löögi piiri. Kui see pikemalt üle nimetatud piiri oli ja alla tulla ei tahtnud, siis lihtsalt kõndisin. Kuna juua anti peaaegu iga 2,5 kilomeetri järel, siis vedeliku puudust isegi ei tundnud ja ega lõputult juua ei suudagi, pigem tuleb ka tempo arvelt teatud reservi hoida. Erkki arvutuste järgi võis ta ära juua umbes 10…12 liitrit vedelikku. Juua anti vett, spordijooki, ka Coca-Colat ning lisaks joogile pakuti  banaane ja apelsine, selles osas oli korraldus täiesti tasemel.

Kilomeeter lõpuni, ei leidnud seekord jaksu Keenia mehe spurdile vastata

Ütleme nii, et plaan õnnestus, jõudsin finišisse 4 tunni ja 38 minutiga, mis andis 13. koha. Erkki lõpetas peaaegu pool tundi kiiremini, tasuks igati hea 6. koht. Võitja oli kohalik mees ajaga 3:05, kokku oli protokollis 51 lõpetaja seas koguni 22 erineva riigi jooksjat, seega üsnagi rahvusvaheline üritus. Koos maratoniga anti start ka poolmaratonile, mille lõpetas 120 jooksjat. Lisaks oli kavas veel  10  km ja 5 km jooks, kus osalejaid juba sadades.

Finišis ulatati veepudeli asemel kookospähkel kõrrega

Järgnevad päevad kulusid taastumiseks ja organismi D vitamiiniga laadimiseks.

Ühel päeval tegime väljasõidu Seišellide suuruselt teisele saarele – Praslinile, kus kasvavad mitmed endeemsed palmiliigid, muuhulgas ka palm, mida eesti keeles nimetataksegi Seišellipalmiks ja mille vili võib kaaluda kuni 30 kg. Arusaadav, miks autot ei ole soovitatav palmi alla parkida. Sellesama palmi vilja kujuline oli muide ka maratoni medal.

Seišellipalm ehk coco de mer

Tegime saarel umbes kahekümnekilomeetrise matka, mille käigus kogesime mõndagi. Saime kätte oma esimese korraliku troopilise vihma, pärast mida astusime sisse teeäärsesse söögikohta, kus tassitäie tee eest küsiti ei rohkem ega vähem kui üheksa eurot.

Kui juba sajab, siis ka sajab

Hinnainfost veel niipalju, et universaalne ekvivalent, milleks on hele lager tüüpi õlu, maksab umbes kaks ja pool korda rohkem kui meil. Õlletehas on kohapeal täiesti olemas, nagu ka Takamaka nimelist heledat ja tumedat rummi valmistav vabrik.

Saare fauna huvipakkuvaimateks isenditeks oli nahkhiired. Õhtuti terrassil istudes panime tähele, et puude kohal tiirutavad varest meenutavad linnud, kelle lennupilt oli siiski selline, et sundis veidi tähelepanelikumat vaatama kellega tegu ja kui mõni „vares“ meist lähemalt möödus, sai selgeks, et tegemist on hoopistükkis nahkhiirtega. Uurisime tänuväärsest Googlest järgi, et see elukas kannab inglise keeles nime Seishelles fruit bat. Nagu nimigi ütleb, toitub ta peamiselt puuviljadest ja seetõttu kõlbab ka inimesele toiduks. Seda võimalust ei saanud kasutamata jätta, otsisime Victoriast üles restorani kus seda toitu karrikastmes pakutakse ja proovisime järgi. Ei midagi erilist, palju väikseid konte ja vähe liha. Karrikastmes kõlbab ilmselt peaaegu igasugune roog söömiseks.    

Maailmas möllavat viirust arvestades oli hea, et lennukis täidetud tervisedeklaratsioonis ei olnud küsimust, et kas olete viimase kahe nädala jooksul söönud nahkhiirt. Mine tea kas oleksimegi sel juhul tänaseks koju jõudnud.

Lõpetuseks väike kultuurisoovitus. Lennusõidud olid täpselt õige pikkusega, et jõuda läbi lugeda Rene Satsi „Sri Lanka nüüd“. Soovitan. Colombos korraldatakse muide ka maratoni.