Mõned korrad olen endalt küsinud: “Kuhu küll ma ennast ometi toppisin?“  Projekti Eesmärgiks Tallinna maraton minilaagris sain küll Timo räägitust aru, et muudatusi igapäevaelus tuleb, aga ettekujutus tegelikkusest oli ikka erinev. 

Esimene trennikava käes ja mina olin jooksuks valmis.  Algus oli lihtne -  olen ju harjunud jooksma või nii ma vähemalt arvasin. Esimene nädal mõõdus kiirelt ja kergelt.  Madala  pulsiga  taastusjooksud  olid ehk veidi muret tekitavad. Jooksin tempoga, mis oli sel hetkel veel harjumatu ning võõras. Eriti ebamugav oli siis, kui kiiremad kepikõndijad minust mõõdusid või kõrval tänavalt ette astusid ja viisakalt mõõdumist ootama jäid... minu tempo oli möödumiseks liiga aeglane. 

Päris lihtsalt mõõdus ka teine nädal - jõudu oli osaleda saalitreeningutes, energiat ja  tahtmist oli keha ja vaim täis. Nii mõõdus terve esimene kuu. Saabus märts ja algas uus jooksukava. Neli jooksu nädalas asendus viiega, mis sisaldas erinevaid distantse ja jooksutemposid. 

Kui varem olin harjunud jooksma nii, kuidas minule ajaliselt meeldis ja sobis, siis nüüd oli kõik teisiti. Joosta tuli nagu treeningkava ette nägi. Siin ei lugenud ajapuudus, väsimus ega kehv ilm. Sain aru, et keha hakkas väsima. Nüüd alles mõistsin, kui oluline on pere ja sõprade toetus. Et vastu pidada, peavad nii keha kui vaim tugevad olema. Mõistlik on kuulata oma keha ja osata puhata.  Olen paari kuuga õppinud kuulama ja jälgima oma organismi oluliselt rohkem ja tähelepanelikumalt kui varem. Väsimus on asendunud uue energiaga ja ootan juba suure põnevusega aprilli kava.  Iga raskus muutub mingil hetkel tugevuseks, selles olen ma kindel.  Iga päev on uus ja üllatusi täis.

Ent projekt Eesmärgiks Tallinna maraton ei tähenda ainult igapäevast jooksmist. Ees on ootamas palju uut ja põnevat. Otsus joosta Tallinna maraton 2018 hea ajaga on küll minu plaanides, kuid kas keha reaalselt ka maratoni lubab, selleks tuli sammud Tartu poole seada.

Esmaspäeva hommikul olin Tartu Ülikooli Kliinikumis spordiriided seljas, tossud jalas ning kehaanalüüsiks ja koormustestiks valmis.  Alustuseks oli pikkuse ja kaalu mõõtmine,  keha  rasvasisalduse  määramine ja spirograafia. Viimase protseduuri  esimest katset õnnestunuks lugeda ei saanud, teise katsega oli arstil tulemus käes. Järgmisena ootas ees vereproov - see minu hirmude alla ei kuulu ja seetõttu läks protseduur nobedalt. 

Tossupaelad  paluti tugevalt kinni siduda, toimus  veel vererõhu mõõtmine, siis pandi klemmid külge, südamepildi tegemine ja jälle vererõhu mõõtmine. Ja kui varem, olin arvanud, et olen kandnud palju erinevaid materjale ja rõivaid, aga sellist võrksärki nagu siis tuli selga panna, kandsin küll esimest korda. 

Jooksulindile astudes selgus, et kopsude töö paremaks hindamiseks on vajalik spetsiaalne mask. Natuke pusimist ja ees ta oligi. Start võis alata.  Jooksin, vaade suunatud aknast kaugusse, iga kolme minuti tagant tõsteti tempot ja kõik sujus. Tulemus 14 km/h jäi minu rekordiks. 

Ja  siis tuli kokkuvõttete aeg: hingamismahud spiromeetrial normis, EKG koormusel ja koormusjärgselt rütmihäireid ei esinenud, repolarisatsioon normis ning pulsi ja vererõhu taastumine koormusjärgselt samuti normis. Veel mõned tähelepanekud:  hemoglobin normi alumisel piiril ja MCV normist madalam. Arsti hinnangut kuulates oli ärevus sees, ootasin vaid ühte kinnitavat sõna. 

Lõplik otsus: tulemused lubavad maratoni. Super! 

Veel väike 5 km jooksu Tartu tänavatel ja sõit koju võis alata.

Suur rõõm ja tänu on südames, et sellesse projekti valituks osutusin.

Kaja valmistub Tallinna maratoniks klubis Jooksupartner Taivo Püi juhendamisel.

Avafoto Mallor Malmre