Tartu Linnamaratoniga tõmbasin tänavusele võistlushooajale joone alla.  Loomulikult võtan ma ka oktoobris-novembris jooksuvõistlustest osa, kuid mitte enam ajalise eesmärgiga.  Olen küll täiesti tavaline harrastussportlane, kuid ka minul on aeg-ajalt stardis ajalised eesmärgid mõttes, isegi kui need on tagasihoidlikud ja harva täituvad.

Peale Tallinna maratoni hakkasin ootama võistlushooaja lõppu ning virtuaaljooksude hooaja algust.  Võistlusteks valmistumine väsitab, isegi mitte füüsiliselt, aga just vaimselt – keskendumine ja võistluseks valmistumine ei alga ju võistlushommikul, vaid oluliselt varem. 

Virtuaaljooksud aga tähendavad seda, et ma võin joosta omas tempos, oma valitud jooksurajal täpselt sellise distantsi, milleks sel päeval valmis olen.  Tavaliselt tähendavad need natuke aeglasemat tempot – mida kiiremini ma jooksen, seda vähem ma naeratan ning ümbritsevat märkan.  Ehk teisisõnu – virtuaaljooksudel on pinget vähem ja rõõmu rohkem.

Sügise esimese virtuaalstardi pidin algselt tegema teisipäeval.  Kuna Suunto Virtuaaljooksud alustavad 28. oktoobril, siis olin registreerinud ühele Briti virtuaaljooksule.  Ent esmaspäeval tegin joogas tuharale natuke liiga ning otsustasin stardi edasi lükata.  Virtuaaljooksu formaat seadis mulle küll kohustuse oma jooks ära teha, kuid ei sidunud mind konkreetse kuupäevaga. 

Kolmapäeval ärgateski polnud veel seda tunnet, et nüüd läheks ja jookseks.  Ent ilm oli mõnusalt sügisene (ja kuiv!) ning kella kaheks said päevaks planeeritud suuremad tööd tehtud.  Tõmbasin tossud jalga, jooksuriided selga ning ütlesin kodustele, et tõenäoliselt naasen seitsme paiku õhtul.

Kuna virtuaaljooksu formaat annab võimaluse valida distantsi, siis otsustasin, et vaatan jooksu käigus, kui pika distantsi teen.  Kui tunne on peale viit kilomeetrit hea, jätkan jooksu, kui ei ole, pööran tagasi.  Kuna raudpoltkindlat distantsi ei olnud, ei olnud ka rada valitud. Tahan – pööran paremale, tahan – pööran vasakule. 

Kuna Eesti sügisene loodus on imekena võtsin suuna Nõmme-Harku terviseradade suunas.  Lapsepõlve kergejõustikutreeningud möödusid Vana-Mustamäe nõvadel, ilmselt kerge nostalgia tõmbab tänaseni samasse kanti jooksma.

Edasi liikusin pühapäevase Rabajooksu radadele.  Vihm oli paar päeva taevas püsinud ja rada oli kuivada jõudnud – pori polnud, olid vaid sügise lõhnad.  Peatselt helises telefon – jooksusõber Olev uuris minu jooksuplaane.  Võtsin tempot natuke alla, et saaks jutud rahulikult räägitud ning ühtäkki tuiskab keegi minust mööda  – Andrus Lein, üks minu vanuseklassi Eesti tugevamaid jooksjaid.  Tema treeningtempo oli märksa kiirem, kui minu võistlustempo, kuid ei lasknud sellest ennast häirida – viipasin käega tervituseks ja jätkasin omas tempos.

Pool tundi hiljem olin jõudnud endise TPI rohtukasvanud staadioni juurde.  Jäi lihtsalt tee peale, ei olnud kavas sinna minna, kuid ju ma siis ühel hetkel pöörasin paremale ja mitte vasakule.  Huvitav, kas see staadion on 5 või 10 aasta pärast ka veel alles või ehitatakse sinna mõni kontorihoone, tudengite hostel või hoopis tehakse parklaks?

Märkamatult olin selleks hetkeks läbinud juba 20 km ning tasapisi hakkas tekkima janu. Kuna virtuaaljooksudel tavapäraseid joogipunkte ei ole, siis tuleb need ise organiseerida.  Peatusin TTÜ läheduses olevas Akadeemia kaupluses ning – terve poe valik oli minu ees.  Kui klassikalise jooksuvõistluse joogipunkt on standardne – rosinad, banaanid, vesi, spordijook, siis nüüd otsustasin hoopis Twixi ja maitsevee kasuks.  Kiiret ei olnud kuhugi ning tundus, et ka müüjal ei olnud kiiret – ladus mõnuga kaupa riiulisse seni, kuni ma kassa ees molutasin.

Kui ma juba Mustamäele oma jooksuga olin jõudnud, otsustasin joosta läbi ka kunagise kooli, endise nimega Tallinna 44. Keskkooli, juurest.  Mõtlesin, et äkki teen ühe ringi ka koolistaadionil.  Ent staadioni ümber oli kõrge traataed tõmmatud ning värav lukus – ju siis liiguvad lapsed tänapäeval staadionil ainult koolitundide ajal…

Kuhu edasi? Otsustasin uuesti läbi elada septembrikuise Tallinna maratoni viimased kilomeetrid ning võtsin suuna Stroomi ranna poole.  Möödusin Loomaaiast, Rocca-al-Mare kaubanduskeskusest ning olingi jõudnud mere ääres kulgevale kergliiklusteele.  Hakkas tekkima kerge väsimus, kui äkki möödus üks Sparta logoga naisjooksja.  Ma ei ole küll Kipchoge, kuid heast tempomeistrist ei ütle isegi virtuaaljooksul ära.  Lasin 20-30 meetrise vahe sisse ning proovisin hoida tema tempot.   Mõnevõrra ootamatult pakkus juhuslik tempomeister mulle motivatsiooni järgmised 5-6 km, kuni olime jõudnud Kopli kalmistupargini.  Siis pööras tema tagasi, mina jätkasin Kopli poolsaare tipu poole.

Mida lähemale jõudsin endise TTÜ õppehooneni Koplis, seda tihedamalt oli baare-kohvikuid.  Huvitav, kas need kaks asja on seotud – mida rohkem üliõpilasi, seda rohkem baare?

Selsamal Kopli tänaval, kus kulges ka Tallinna maratoni rada, märkasin, et keegi oli piirdeaiale ja tänavanurkadesse asetanud vanu fotosid sealsetest majadest.  Kant ju oma hinge ja ajalooga, aeglasemalt joostes saad sellest rohkem osa.  Huvitav, miks ma seda septembris ei märganud?

Kopli poolsaare tippu jõudes näitas kell läbitud distantsiks 32 km ning oli vaja suund kodu poole võtta.  Mõned kilomeetrid hiljem Telliskivi kvartalist möödudes ning Balti jaama turgu läbides oli jalg juba märksa raskem, kuid õnneks oli ka inimesi trassi ääres rohkem.  Keegi küll mulle kaasa ei elanud, kuid ei saanud publiku ees ju kõndima ka hakata.

Balti jaama tunnelist läbi joostes trehvasin Annet, kes samuti virtuaaljooksudel sage osaline on.  Ei tea kas mu näost oli selleks hetkeks juba näha, et ma ligi neli tundi jooksnud olin?

Õnneks jäi viimastele kilomeetritele päris palju valgusfoone, mille taga oodates ei pidanud jooksma ja sain jalgu puhata…

Mõni hetk hiljem olingi tagasi kodus, virtuaaljooks tehtud, Tartu Linnamaratoniga võrreldes küll tund aega aeglasemalt, kuid siiski õnneliku ja rahuolevana.  Jalad väsinud, selg märg, pea puhanud – oli hea jooks!   Jalad tõmbasid küll tavapärasest rohkem krampi, ju siis jäi ühest joogipunktist väheks, kuid päev hiljem oli igati vinks-vonks tunne juba.

Laadisin andmed arvutisse, tegin jooksust ekraanitõmmise ja saatsin võistluse korraldajatele.  Järgmisel hommikul istus korraldajate e-kiri juba minu postkastis – virtuaaljooksu tulemus on kinnitatud ning medal posti pandud. 

Nädala-pooleteise pärast juba järgmine virtuaaljooks. Mis päeval ja millistel radadel – eks seda otsustan kui aeg kätte jõuab.

28. oktoobril alustavad aga juba Marathon100 poolt korraldatavad Suunto Virtuaaljooksud – ägedad medalid juba ootavad, saaks ühe endalegi kaela panna!

Oma rada, oma distants, oma tempo – virtuaaljooks on mõnus!

Vaata kes on Suunto Virtuaaljooksule registreerunud ning pane ka ennast kirja. Seda saad teha SIIN.