Sporditurism tähendab seda, et võistluste otsingul sõidetakse teise riiki ning tutvutakse jooksmise kõrval kohaliku kultuuri ja vaatamisväärsustega.  Viinis tutvud ikka viini šnitsliga, Narvas astud läbi Petchki-Lavotchkist ning Saksamaal pildistad mõnda vana katedraali.

Ent kuidas nimetada reisi, kus peale võistluskeskuse külastatakse vaid ühte tanklat, supermarketit ning ühiselamust ümber ehitatud hotelli?  Kuid äkki jooksja jaoks ongi võistlus see peamine vaatamisväärsus ja kultuurimeka?  Või ei ole me lihtsalt niivõrd kultuursed . . .

Nädalavahetuse Leedu sõidu peamiseks põhjuseks oli loomulikult maraton, täpsemini Utena väikelinnas toimunud sisehallimaraton.  Kui Leedu geograafia pole sinu tugevaim külg, siis Utena paikneb riigi Moskva-poolses servas, Valgevenest 30-40 km kaugusel.  Linnas on väidetavalt 30 000 elanikku ning suurimaks tööandjaks on kohalik õlletehas.  Tallinnast on Utena ca 6-6,5 tunni kaugusel. 

Asusime Tallinnast Leedu poole teele reedel (võistluseelsel päeval) kell 14.00 ning kell üheksa olimegi nagu naksti oma viie tärni ühiselamus.  Keegi ilmselt unustas öelda, et voodiriided tuleks kaasa võtta, kuid muidu oli igati meeldejääv koht.  Viiendale korrusele viis neljakümne aasta vanune lift, selline, millel nupud suure plõksuga ja uksed veelgi suurema pauguga käivad.  Hommikusööki küll ei pakutud, kuid see eest sai esimeselt korruselt 50 sendi eest automaadist kohvi osta.  Nii tore, et Leedus saab sentide eest midagi veel osta! Ega hotellgi kallis polnud – 20 euro eest oli isegi telekas olemas.  Miskipärast rääkis Bruce Willis küll leedu keeles, kuigi vastuvõtus töötav numbrionu rääkis täiesti arusaadavat inglise keelt.

Stardieelne foto võistlusel teise koha saanud Leedu jooksjaga.

Igatahes laupäeva hommikul kella kaheksaks oli kaasavõetud müsli ja banaan juba söödud ning aeg sammud kilomeetri kaugusel asuvasse võistluskeskusse seada.  Sisehallimaraton toimus Basanavičiause tänaval asuvas kohalikus spordihallis, mis on koduks ka Utena kuulsale Juventuse korvpalliklubile.  Kuid seda te juba teadsite ju?

Siis kui kolm eestlast spordihalli ette jõudsid, ootas neljas neid juba ees – maratoni hilisem võitja Vladimir oli hakanud Tallinnast tulema mõni tund peale meid, mistõttu ta jõudis Utenasse alles hommikul kell 4.  Neljaks tunniks hotelli magama minek pole kõige ratsionaalsem, mistõttu Vova piirduski sel korral autos ööbimisega. 

Laupäeva hommikuks sadas ka Leedus maha väike lumi, mis küll õhtuks juba sulanud oli.

Kella üheksaks jõudis kohale ka paar korraldajat, kes paistsid olevat üllatunud, et keegi nii vara stardipaika tuleb.  Kärsitud eestlased! Tutvusime toitlustuspunktis pakutavaga ning võistluse rajaga ja uurisime võistluse korralduse kohta. 

Utena hallimaraton toimus esimest korda ning ega me poleks sellest tõenäoliselt kuulnudki, kuid paar leedukat võtsid osa jaanuarikuisest Tondiraba sisemaratonist ja jagasid lahkelt infot sellise suurepärase ürituse kohta.  Osavõtukoha saamiseks ei pidanud loosis osalema – kohti oli 50 ning stardijoonele asus meid lõpuks 40.  Kuigi üritus oli rahvusvaheline – lisaks leedukatele olid osa võtmas ka lätlased ja eestlased – siis Facebooki lehel toimuv suhtlus oli leedukeelne. 

Õnneks on Google Translate, kuid sellised tõlked nagu „lubatakse joosta koos taimedega, mis lähevad luu peal või koos kõrvad ühes taime“ või „eriliste jooksutingimuste tõttu on kõrvadega jooksmine keelatud“ ning „rajal saab juua ainult tee sandaalidest, et rada ei oleks“ jätavad piisavalt ruumi fantaasiale.

Tegelikkuses tähendas see kõik vaid seda, et kõrvaklappidega oli jooksmine alguses keelatud (ja pärast lubatud) ning juua tohtis ainult joogipunktis.  Joogipunkt oli lahendatud väga ökomeelselt – igale jooksjale oli üks plastmassist joogitops, seal peatudes pidid siis neiule ütlema, mida topsi soovid (koola, vesi, morss, energiajook) ning järgmisel ringil teeninduspunktist möödudes oligi tops soovitud jooki täis.  Seetõttu tekkis võistluse käigus prügi minimaalselt.

Nummerdatud joogitopside kasutamine toimis hästi

Rada. Rada oli huvitav.  Sisehallimaratoni rajal nii või teisiti erilisi vaatamisväärsusi ei ole, kuid Utena spordihalli koridoris kulgev rada ei olnud mitte ovaalse kujuga vaid selline kingakarbi kujuline.  Mis tähendas, et iga (ruudukujulise) ringi peale jäi neli täisnurkset pööret.  Ringi pikkuseks oli 230 meetrit ehk klassikalise maratonidistantsi täissaamiseks pidi seda läbima 183 korda.  Ehk teisisõnu – rajale jäi enam kui 700 täisnurkset kurvi. . .

Algselt oli stardipauk kavas kell 11, kuid lõunaeurooplasele omase süüdimatusega anti start alles kell 11.20.  Enne peeti paar pidulikku kõnet ning kohalik jooksja Lina, kes Eesti võistlustelgi sage osaleja, viis läbi pika ja väsitava soojendusvõimlemise. 

Start anti korvpalliväljakult, misjärel jooksjad suunati 20 meetri pikkusesse kiletunnelisse, mis ilmselt pidi ülevama tunde tekitama.  Seejärel kohe järsk vasakpööre, 15 m pärast uus vasakpööre, 80 m pärast uus, 35 meetri pärast uus ja sedasi 42,2 km.

Kui esimestel ringidel püüdsid nurki võimalikult agressiivselt rünnata ehk joosta nii sisekurvis kui vähegi võimalik, siis peatselt mõistsid, et tuleb olla hea oma põlvedele ja nurgad võimalikult ovaalseks joosta. 

Teeninduspunkti menüü oli sama tervislik nagu alati - küüsist, soola, suhkrut, krõpsu ja banaani-rosinaid.

Mõnevõrra ootamatult mahtusime neljakümnekesi maksimaalselt 2 meetrit laiale jooksurajale päris ilusti ära ning suuremat trügimist ei toimunud.  Juhendi järgi oli möödumine lubatud vaid sirgetel, kuid hea tahtmise korral said kõvema häälega jooksjad ka kurvides mööda. 

Finišijoonel paiknes väike tabloo või siis suur telekas, kus oli näha jooksjate viimane ringiaeg ja läbitud ringide arv.  Ent kuna jooksjad olid vanemad kui meie hotelli lift, siis – tekst oli liiga väike ning täpse info saamiseks pidi tabloo ees väikese peatuse tegema.  Sisehallis ju kella GPSi usaldada ei saa, mistõttu päris head ülevaadet jooksukiirusest loomulikult ka ei saanud.

Ent – rada oli lauge ja vaatamata levinud arvamusele, et 230 meetri pikkusel ringil jooksmine paneb pea ringi käima – ei pannud. 

Enamasti kisasid korraldajad ka „Viimane ring“, kuid mida vähemaks jäi jooksjaid, seda vaiksemaks jäid ka korraldajad. Ju neil oli siis muud tegemist. 

Võistluse lõppedes said kaela Utena linna vapi kujulise medali ning väikese spordikoti, kuhu oli pandud nii puljongikuubikuid, vitamiini näidiseid, õuna ja apelsini kui paar kupongigi.  Peale võitjate autasustamist toimus ka auhinnaloos, kus oleks hea õnne korral võinud võita veel puljongikuubikuid ja vitamiine. 

Võistlus läbi, istusime taas kord autosse, ostsime kohalikust poest Leedu kommi ja hakkasimegi kodu poole sõitma.  Vahepeale jäid loomulikult söögipeatused Utena Statoilis ja Ainaži Hesburgeris.  Võistlusjärgse toitumise tähtsust ei saa ju alahinnata. 

Ah jaa, diisel maksab Leedus 10 senti vähem kui Eestis.