Ootusärevuses on hea teha kiire tagasivaade projektis oldud ajale ja oma arengule. Kokku olen sel aastal jooksnud üle 1200 kilomeetri, mis pea kõik läheb projekti käigus läbitud kilomeetrite alla, sest alustasin juba veebruarist. Veebruari ja augusti vahele on jäänud viis jooksuvõistlust, mille tulemused jõudsid pärast rasket algust ja suurt palavust viimaks oodatud eesmärkideni. Nii jooksin Peetri jooksul ja Ööjooksul umbes-täpselt 10 km ja 21 km ajad 50 ja 1:50 kanti. Rõõmsaks teeb seegi tõdemus, et ehkki poolmaratonil ei saanud väikese tervisehäda pärast kõike välja panna, suutsin siiski oma senist tippaega ületada.

Olen suutnud püsida seni suuremate vigastusteta – vaid üks start on ära jäänud, sest võistluse hommikul käis kannast terav valu läbi. See valu oli aga sama päeva pärastlõunaks juba kadunud ning väike planeerimata puhkus tegi nähtavasti imesid, sest rohkem ei ole muret olnud. Ka reied on vahel väsimusemärke andnud, kuid masseerimine, rullimine ja venitamine on nad jälle vormi aidanud. Küll aga tegid nii mind kui treenerit murelikuks Ööjooksu nädalal ootamatult tekkinud kõhukrambid roiete all, mis kimbutasid nii trennis, võistlusel kui ka rahulikult istudes või kõndides. Väikeste abimeetmetega ning pingsalt oma kehahoiakut, toitumist ja joomist jälgides olen sellestki murest lahti saanud. On lootust, et olen pisikestele hoiatusmärkidele õigeaegselt jaole saanud ning ükski tõsisem mure maratonil ei kimbuta.  

Kui vaadata, kuidas enesetunne ja vorm trennides edeneb, siis tuleb rõõmuga tõdeda, et ikka tõusujoones. Pikka aega (võib lausa öelda, et aastaid) on mulle muret teinud liiga kõrge pulss, mille tõttu pean end päris sageli tagasi hoidma. Nii oli ka kevadel projektis alustades – ikka ja jälle tuli endale meelde tuletada, et liigne usinus võib mulle viimaks karuteene teha. Tähtis ei ole teistega sammu pidada vaid oma keha kuulata ja küll see vajalik areng tuleb siis, kui on õige aeg. Augustiga ongi keha teinud märkimisväärse edasimineku ning rahuliku jooksu tempo on ette nähtud pulsil nüüd juba minuti võrra kiirem kui esimestel kuudel.

Olen ennegi maininud, et olen ka omal käel maratoniks ja poolmaratoniks treeninud. Kui seda võrrelda treeneri käe all treenimisega, siis suurima erinevusena tooks välja, et tegelikult kogusin varem jooksudega palju rohkem kilomeetreid. Need trennid olid aga enamjaolt „lihtsalt jooksmine“, ehk jooksin lihtsalt sellises tempos ja tundega, kuidas parasjagu enesetunne võimaldas. Praegu on aga treeningute kvaliteet hoopis midagi muud. Trenne teen süsteemselt ja kindlate tsüklitena. Kasvanud on nii võhm kui vastupidavus ja see tõestab, et lihtsalt kilomeetreid koguda ei olegi vaja.  Ka maratonitrennis kehtib siiski põhitõde – tähtis ei ole kvantiteet, vaid kvaliteet!

Maratonieelsete nädalate trennid on lühemad, kuid intensiivsed. Nii saab vormi hoida ning samas anda jalgadele piisavalt puhkust. Nüüd ei jäägi muud üle kui veel paar trenni ära teha, jalga puhata, süsivesikuid laadida, optimaalset ilma soovida ja 8. septembri hommikul rõõmsalt starti astuda. Rajal näeme!

Annaliisa valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta, teda juhendab Toomas Tarm.

Fotod: Mallor Malmre