Hetkel, mil koroonaviiruse levik on Eestis kontrolli alla saadud, on mitmetes teistes riikides olukord endiselt keeruline. Seetõttu on koroonapandeemia mõjutanud ka välismaiseid jooksuvõistlusi Eesti omadest enam. Suured võistlused tõsteti esmalt kevadest sügisesse, kuid nähes, et olukord märkimisväärselt ei parane, on juba sügisesi võistlusi ära jätma hakatud. Nii ei joosta tänavu New Yorgis, Bostonis, Berliinis ega Stockholmis.

Ent vaatamata rangetele piirangutele on mitmed välismaised linnamaratonid otsinud võimalusi septembrisse-oktoobrisse planeeritud võistluste korraldamiseks. Rangete piirangute mõju on suur ning sunnib korraldajaid tegema mitmeid muutusi. Muutustega peavad kohanema ka jooksjad.

Lähimatest välismaistest maratonidest rakendatakse näiteks Helsingis sel aastal ajatatud starte. Jooksjad on jagatud välisematesse stardigruppidesse planeeritud lõpptulemuse järgi ning võistlejad lähetatakse rajale erinevatel kellaaegadel. Ühist starti, kus tuhanded jooksjad korraga rajale saadetakse, tänavu ei tule.

Samasugust lähenemist kasutab septembrikuine Hamburgi maraton, kus jooksjad lähetatakse rajale 1000 võistleja kaupa, kusjuures igat stardigruppi eraldab 10 minutit.  Kuivõrd Hamburgis on tavaliselt stardis ca 10 000 jooksjat, tähendab see stardi venimist ca pooleteise tunni peale.

Startide ajatamist kasutatakse ka USA ühel suurimal Marine Corps marathonil. Kuivõrd start võtab tavapärasest rohkem aega, on korraldajad lühendanud 42,2 km läbimiseks ettenähtud ajalimiiti.  Kui USA maratonidel võib ajalimiit olla kuni 10 tundi, siis nimetatud võistlusel on see lühendatud 5 tunni ja 15 minuti peale. Ajalimiidi lühendamise on tinginud stardi pikendamine, kuna vastasel juhul veniks võistlus õhtupimeduseni välja.

Jooksmine on õnneks individuaalne spordiala – igaüks jookseb oma tempos ning võistluse käigus osavõtjate vaheline kontakt puudub. Küll aga kogunetakse suurematesse gruppidesse enne ja peale starti. Seetõttu on välismaised maratonid võtnud kasutusele erinevate stardigruppide jaoks erinevad kogunemisalad, et sedasi kontaktid miinimumini viia.

Oktoobrikuine Müncheni maraton aga piirab nii osavõtjate arvu, kui distantsi pikkust. Nimelt joostakse Münchenis sel sügisel 42,2 km asemel hoopis 30 km, kuid vähemalt on võistlus kavas, mis sest, et lühendatud kujul.

Jooksja jaoks võib tunduda üsna radikaalsena ka maski kandmise nõue, mida rakendavad sügisel mitmed välismaised jooksumaratonid.  Maskid antakse jooksjatele korraldajate poolt ning need tuleb ette panna stardialale kogunedes ning vahetult peale lõpetamist, s.t., maski kandmist jooksu ajal hetkel veel ei nõuta.

Koroonapiirangud mõjutavad ka teeninduspunkte ning finišijärgset toitlustust. Joogipunktides on järjest levinum nõue, et jooksjad läbiks distantsi oma joogipudeliga, USAs rakendatakse ka iseteeninduslikke, kontaktivabu veeautomaate. Tavapärased toitlustusalad on enamasti asendatud lõpetajatele pakendatud toidu jagamisega finiši järel, s.t., korraldajate eesmärgiks on saada lõpetanud jooksjad nii ruttu kui võimalik finišialalt minema.

Mõnevõrra harjumatu on ka medalite jagamine, nimelt on järjest levinum praktika, et jooksjad panevad endale medali ise kaela, ikka selleks, et inimkontakte vähendada.

Ehk kokkuvõtteks – ka nendel välismaistel jooksuvõistlustel, mis tänavu toimuvad, on jooksjate teenindus varasemast oluliselt erinev. Oma joogipudelid, kontaktivabad teeninduspunktid, maski kandmine, ajatatud stardid, pakendatud toit, jms  ei pruugi paljudele jooksjatele meeldida, kuid vähemalt sel aastal tuleb välismaistel võistlustel sellega harjuda.

Millised näevad välja sügisesed Eesti jooksuvõistlused, on veel vara ennustada, kuid õnneks on vähemalt koroona levik siinmail paremini kontrolli alla saadud. Loodame seega, et Eesti jooksukalender sügisel hõredamaks ei jää ning lepime nende piirangutega, mis osavõtjatele kehtestatakse.