Miks just Veneetsia maraton?
Otsus minna Veneetsia maratonile sündis ligi aasta enne jooksu, mil abikaasa teatas, et samal ajal toimub selline suurepärane kunstiüritus nagu Veneetsia biennaal.  Tüüpilise eestlasena jõudsin mõttest tegudeni alles pool aastat hiljem, s.t., maratonile registreerimist proovisin mais (Veneetsia maraton toimus 2011.a. 23. oktoobril), mil selgus, et maraton on välja müüdud (jooksjate max arv on 7000) ning ainuke osalemisvõimalus on mõne heategevusorganisatsiooni toetamise kaudu.  Toetasin siis 40 euroga Aafrika januseid ja sain 118 euro eest oma nime stardiprotokolli kirja (tava taks on Veneetsias vahemikus 60-90 eurot).



Foto: Moodne kunst Veneetsia biennaalil.

Kuigi Veneetsia on Itaalia suuruselt üheteistkümnes linn, on sealse maratoni puhul tegemist Itaalia suuruselt kolmanda maratoniga (Rooma ja Firenze maratoni järel).  Ilmselgelt on maratoni populaarsuse taga Veneetsia kui linna eripära, sest kui on ikka valida kas minna jooksma linna, kus ainukeseks teadaolevaks vaatamisväärsuseks on viltu vajunud torn (Pisa) või linna kus tänavate asemel on kanalid, siis miskipärast valid ikka viimase.  Pealegi – gondlisõit Veneetsia kanalitel on ju klassika!  Etterutates olgu mainitud, et 80 eurot gondlisõidu eest on räige röövimine (seda hinda ei anna ju absoluutselt võrrelda nt. maratonijooksu samasuguse hinnaga, üks elamus jääb sulle ikka eluks ajaks meelde, teine aga . . .) 

Kuigi Itaalia maratonide (halvast) korraldusest liigub mitmeid linnalegende, siis 7000 maratoonarit, kes iga-aastaselt Veneetsias jooksevad ei saa ju kõik eksida.  Ehk vaatamata vaatamisväärsustele on Veneetsia maratoni populaarsuse taga ilmselt mõnevõrra ka jooks ise.

Lennud-hotellid?
Veneetsiasse lendasime Lufthansaga läbi Frankfurti ning tagasi Müncheni kaudu.  Lennufirma valikul langes liisk tolle Saksa firma kasuks eeskätt tänu sellele, et tegemist on ainukese firmaga, kus pakutakse Warsteineri õlut, kuid ka lennuajad olid suhteliselt mõistlikud. 18.45 Tallinnast Frankfurti, sealt paaritunnise vahepausi järel Veneetsiasse, tagasi tulles võimaldas lennugraafik veeta ühe meeldiva päeva Münchenis.  Pileti hinnaks (ühele) oli 322 eurot ja 62 senti.  Kõige odavam oli vist küll lennata kas Varssavi või Riia kaudu teisi firmasid kasutades ent nagu juba öeldud – õllevalik sai määravaks.

Majutust broneerides polnud halli haisugi Veneetsia geograafiast, mistõttu langes valik jooksukorraldajate poolt pakutud hotellile.  Too hotell asus küll kesklinnast eemal, kuid seal pakuti nn. maratonipaketti, mis hõlmas ka spetsiaalset transporti stardipaika ja pärast tagasi hotelli. Hotelli kahene tuba maksis neli ööd suts üle 500, millele tagurlikud itaallased lisasid veel nn. turismimaksu (tuli välja, et Itaalias oli masu üleelamiseks kehtestatud väikene kümnis, mida turistidelt eranditult sisse kasseeritakse).

Marathon Expo ja numbrite kättejagamine
Pole võimalik minna Veneetsia maratoni jooksma ja oma jalgu eelmistel päevadel linna vaatamisväärsustega MITTE ära väsitada.  Päev enne jooksu pidi ka numbri ja muu sodi maratonimessilt ära tooma.  Hotellist sai eelnevalt täpsustatud, millise bussiga ja kuidas Marathon Expole saab.  Läksin siis oma väsinud jalgadega nimetatud bussipeatusse ja astusin nimetatud bussi, kus bussijuht mulle sujuvas itaalia keeles seletas et „ei see buss küll Marathon Expole ei lähe ning pealekauba – bussis pileteid ei müüda.“  Siis ma sain aru, et tegemist on Itaaliaga mitte Saksamaaga ning selleks, et säilitada väikenegi lootus maratoni lõpetamiseks, on ainuvõimalik võtta kasutusele erakorralised meetmed ehk takso. Palusin taksol mind Expo ees oodata ning minutise kiirenduse järel olin kätte saanud nii maratoni numbri, kiibi kui ka särgi ja istusin taas taksos teel hotelli poole.

Itaalia jooksudele iseloomulikult küsitakse sinu käest võistlusnumbri kätteandmisel arsti allkirjaga dokumenti, mis ütleb, et sinu tervis on kontrollitud.  Alternatiivina võimaldatakse startida ka ilma tervisetõendita, kuid selle eest kasseeritakse täiendavad 5 eurot.  Kuna ma olen spordiarstide stammkunde, siis otsustasin täiendava 5 euro maksmisest hoiduda ning hankida ametlikke kanaleid kasutades too kõikvõimas tervisetõend.

Start
Kohapeal selgus, et Veneetsia maratoni start ei asu üldsegi mitte Veneetsias (selle saare peal tuleks 42km läbimiseks ikka hea mitu ringi joosta) vaid mõnikümmend kilomeetrit eemal väikses Stra külakeses.  Maratoni korraldajad võimaldavad eribussidega transporti maratoni starti, mille erinevus tollest nn. maratonipaketiga võimaldatud bussitranspordist oli väike aga siiski selgelt tunnetatav.  Maratonikorraldajate poolt pakutav transport meenutas pigem nõukaaegset täisttuubitud Õismäe bussi, kui moodsat linnaliiklust, kuid nn. Maratonipakett võimaldas selle 45 minutise sõidu teha mugavalt istudes. 

Stardipaika kupatati meid ca 6.30, start ise oli ca 9.15.  Stardieelne korraldus oli tipp-topp, püsti oli pandud isegi suur soojendusega telk ning jooksjatele pakuti sooja teed (stardihetkel oli ca 5-6 kraadi sooja).  Ainukeseks puuduseks oli vast see, et kui soovisid toimetada oma koti koos riietega finishisse, siis pidi kotist (ja pikkadest jooksupükstest, brrr!) loobuma umbes 45 minutit enne starti ehk siis stardile eelnes kolmveerand tundi lühikestes pükstes külmetamist.  Muidu oli kõik nagu tavaliselt suurtel maratonidel – eelnevalt joostud aegade järgi fikseeritud stardikoridorid, pooletunnised WC-sabad ning vastu kiviaeda pissivad jooksjad.

Esmakordselt nägin stardis seda, et stardipaika oli kogunenud hulk neegreid (võib vist veel nii öelda), kes toppisid oma suurtesse kottidesse kõik need riided, mis jooksjad olid stardieelse külmetamise vältimiseks enne starti selga jätnud ning mis siis kümmekond minutit enne stardipauku üle stardikoridore eraldava aia minema visati.  

Milline oli jooksutrass?
Veneetsia maratoni eripäraks on see, et trassil pole mitte üks sild, mida ületama peab (nagu nt. Stockholmis või Riias) aga tervenisti 23 silda, millest valdav enamus paikneb viimasel kolmel kilomeetril, mil kepsud juba kanged on ja sillaületused hea aja jooksmiseks vastunäidustatud. Hirmul on aga suured silmad, s.t., enamus sildasid on tegelikult tillukesed kuni 10m pikkused sillakesed ning õigupoolest on isegi positiivne, kui lisaks kilomeetripostidele on lõpukilomeetritel ka sildid „10 silda lõpuni“, „9 silda lõpuni“, jne. 

Aga kaks silda on täiesti mainimistväärt.  Jooksu korraldajad reklaamivad ühe jooksu tipphetkena Grand Canali ületavat 170 meetrist spetsiaalselt maratonipäevaks ehitatud pontoonsilda.  Sellel jooksmine tähendab aga seda, et lisaks edasiliikumisele tuleb teha tõsist tööd ka tasakaalu säilitamiseks antud ujuvsillal.  See ei ole mõnus, eriti 40-ndal kilomeetril.

Teine sild, mis just psühholoogiliselt raske on, on Veneetsiat mandriga ühendav 5km pikkune sild. Tegemist on pika sirgega ca 30-35km vahel, mis on valla ka tuultele (kui neid juhtub olema) ning mis tundub olevat lõpmata pikk ja üksluine. 


Neid kahte silda kõrvalejättes on Veneetsia maratoni rada väga mõnus ja ka kiiret aega soosiv.  Trass on praktiliselt tasane, jookseb läbi erinevate väikeste külakeste, kus temperamentsed itaallased sulle kaasa elavad.  Joogipunktid olid vist iga viie km järel, isiklikult mulle meeldis see, et tavapäraste joogitopside asemel pakuti jooke pudelites, mis võimaldas pudeli kaasa võtta ja selle sisu ka jooksu ajal hõlpsasti tarbida.


Teiseks maratoni eripäraks on see, et tõusust-mõõnast tulenevalt valmistatakse Veneetsias ette kaks alternatiivset trassi.  Ehk kui vett on tänavatel rohkem, siis juhitakse jooksjad kuivadele tänavatele.  Sel korral oli mõõn ehk sai joosta maratoni selleks ettenähtud rajal.  Väidetavalt esmakordselt läks maratonirada Veneetsias ka läbi Püha Markuse väljaku, mis on tõeliseks vaatamisväärsuseks.  Kahjuks on küll finish kanali serva peal ning mitte tolle tuntud väljaku peal, mis pakuks ehk finisheerimisel sutsu võimsamat emotsiooni.

Kuidas jooks läks?
Kuna enne maratoni oli kaks päeva tutvutud Veneetsia turismimagnetitega ning jalgades oli veel kuu aega tagasi mitte nii hästi õnnestunud Tallinna maraton, siis sai jooksmiseks võetud selge strateegia.  Esimesed 18-20 kilomeetrit sörgin umbes 5.10-5.15 min/km tempos ning kui siis tunnet on, tõstan tempo ca 4.55-5.00 peale.  Ehk strateegia „jooksu-ajal-otsustan“.  Kannatus katkes ca 16km peal, mil ei mallanud enam aeglase tempoga joosta ning tõstin tempot ca 15 sekundit km peale.  Minulegi üllatuseks ei tekkinud olulist väsimust enne ca 37-ndat kilomeetrit.  Üllatuseks oli ka igasuguste krampide puudumine (ehk oli siin põhjuseks ka eelnevalt manustatud kaks magneesiumiannust). 

Valitud strateegia tulemusel õnnestus joosta maratoni teine pool ca minuti võrra kiiremini kui esimene pool, mis võimaldas parandada isiklikku rekordit 3:35 pealt 3:32-le.  Ehk siis too kurikuulus negative split (maratoni teise poole jooksmine esimesest poolest kiiremini) ikkagi töötab.  Ka annab väga võimsa emotsiooni see, kui maratoni teisel poolel teised jooksjad sulle selg ees vastu tulevad.  Ehk kui 21,1km peal oli minu ametlik koht Veneetsia maratoni meesjooksjate seas 1898, siis finishis oli kohaks juba 1310 ja ajaks 3:32:25.

Kokkuvõtteks. Veneetsia maraton on Itaalia maratoni kohta hea korraldusega kiire jooks.  Oktoobri lõpu ilm (5-15 kraadi) sobib maratoni jooksmiseks hästi ning väheoluline pole ka Veneetsia turismialane väärtus.  Muidugi on tegemist gramm kallima jooksuga (nii transpordi kui jooksu enda mõistes) kui Eestile lähemal paiknevad maratonid (nt. Saksamaa jooksud).