Hei! Kui Mait (samuti projektis osalev jooksja) kirjutas just loo sellest, et on tagasi jooksurajal, siis minuga on hetkel vastupidi… Mõtlesin küll alguses, et ei kirjuta sellest, aga see on jälle õppimise koht :-)

Kevade lõpp möödus väga kiiresti ja ootasin siin pingsalt ülikooli semestri lõppu ja puhkust, et saaks nautida aega perega ja ei peaks nii palju aega planeerima, et kõik jooksutrennid tehtud saaks. Et saaks panna tossud jalga siis kui ise tahan ja nautida lihtsalt jooksmist ilma mõtlemata, et tegelikult peaks ma praegu tegema veel vähemalt „miljonit“ muud asja. Elul olid aga minuga muud plaanid ja vigastused ei hüüa tulles, võib-olla küll natuke hoiatavad, aga tulevad ikka kõige ebasobivamal ajal. Ja nüüd puhkan kõigest, ka jooksmisest… ja see on minu jaoks ikka jube raske.

Tundsin juba kolm või natuke rohkem nädalat tagasi, et reis ja puus annavad joostes natuke tunda, aga ei midagi hullu, sain ilusti joostud. Taivo ütles ka, et kuna koormused praegu suhteliselt suured, siis võib keha natuke tunda anda küll. Aga kuna midagi hullu polnud, siis ka ei reageerinud. Aga jalg hakkas järjest enam kiiremate jooksude ajal tunda andma ja ei saanud päris sellise tempoga teha nagu oleks tahtnud, rahulikkude ajal polnud hullu. Kuni üks pühapäev jooksin oma plaanis olevat rahulikku 28 kilomeetrit ja juba esimesed 8-10km andis jalg tunda, siis läks üle ja oli väga mõnus joosta kuni lõpuni. Peale jooksu oli aga päris valus ja sain ikka paar päeva longata. Siis jõudsin ka lõpuks oma peas sinnamaani (mida kõik teised juba ammu mulle rääkisid, aga miks kuulata), et see ignoreerimine ei ole pikemas perspektiivis väga jätkusuutlik ja no kui aus olla, siis oli ka juba liiga valus, et nii jooksmist jätkata.

Esialgu võtsin kolm jooksuvaba päeva ja mul oli plaani järgi nagunii nn puhke nädal, kus mul oleks olnud ainult kolm jooksupäeva. Leppisime Taivoga kokku, et jätan kiired jooksud ära ja proovin nädala lõpus rahulikke jookse teha. Ja kui rahulikkudega ka ikka tunda annab, siis ei tohi üldse joosta, et lõhkuda ennast ei tasu ja peab sundima puhkama (Taivo sõnad, ma oleks vist veel proovinud muidu). Nii jooksingi siis prooviks neljapäeval ja reedel kummalgi päeval hästi rahulikult 10km, aga kahjuks andis jalg ikka tunda. Seega tuligi mul nädala peale kokku ainult 20km jooksu, mis oli ikka väga vähe võrreldes eelneva nädala 77,89km-ga.

Vahepeal suhtlesin ka füsioterapeudiga, kes soovitas samuti jooksupausi. Sain loa sõita rattaga, ujuda ja teha ÜKE-t. Seega sõitsingi siis kohe kaks päeva järjest rattaga, sest kuidagi oli vaja ju mitte jooksmisest tekkinud motoorne rahutus välja elada. Aga jalale ei meeldinud ka rattasõit, võib-olla ka lihtsalt pingutasin kohe alguseks üle, mida ma oskan super hästi. Kõike alati hästi palju ja kohe kiiresti. :D Teades, et tulemas on projekti ühistreening, siis saigi paika pandud esialgne plaan, et enne seda ei proovi üldse joosta, et äkki siis selleks ajaks on parem. Käisin lihtsalt ringtreeningus käsi ja ülakeha tegemas ja tegin kodus ÜKE-t, jalgu ei torkinud.

01.07. oligi meie Eesmärgiks Tallinna Maraton projekti ühistreening koos Anu Piirojaga, kes tegi meile staadionitrenni, mis hõlmas siis soojendusjooksu, soojendusvõimlemist, jooksuharjutusi ja lõikude jooksmist. Läksin küll alguses mõttega, et ei tee üldse eriti kaasa, aga lõpuks jätsin ära ainult lõikude jooksmise ja Anu tegi vigastele ÜKE-t (vigaseid oli rohkem kui mina) ja täitsa terved said siis lõike joosta. ÜKE oli küll väga mõnus ja on jooksjatele väga vajalik, sest see tagab, et jõuad jooksmise ajal õiget kehaasendit hoida. Maratoni lõpu kilomeetrite juures pidi eriti hästi välja tulema, kui vajalikud on tugevad korseti- ja süvalihased. Aga jube raske oli vaadata teisi lõike jooksmas, kui ise ei saa. Kadedus puges hinge. :D

Üldiselt oli taaskord väga mõnus trenni õhtupoolik, Anu on väga äge ja „soe“ treener ja väga tore oli näha jälle teisi projektis osalejaid ja kuulda, kuidas kellelgi läheb ning alati saad ka uusi teadmisi. Nii sain ma seekordki päris mitu asja, millele mõelda ja tähelepanu pöörata. Metsas soojendusjooksu tehes rääkis Anu sellest, et tegelikult võiks korra nädalas käia ka jõusaalis ja haarata kang, et tugevdada oma lihaseid. Natuke pinnapealselt tuli trenni lõpus juttu ka toitumisest, kui tähtis see on. Ja kuidas peale pikka jooksu peaks enne pesema minemist sööma kasvõi ühe banaani või mingi muu kiire süsivesiku ampsu, et täiendada oma glükogeeni varusid. See on tähtis taastumiseks. Ja kuidas ei tohi ära unustada ka rasvasid ja valke. Õigesti toitumine on minu nõrk külg. Ma kas unustan ära, et süüa on vaja või mis siin salata, et söön teinekord liiga palju ja võib-olla ka mitte nii õigeid asju. Ja jube raske on söömist ajastada jooksudega. Kui käisin vahepeal ainult hommikuti jooksmas, siis tegingi kõik jooksud tühja kõhuga, sest lihtsalt ei suutnud varem ärgata, et enne süüa. Sain muidugi ka õppetunni, et ei tasu ikka nii vähemalt pikki jookse joosta ja siis olen proovinud end parandada ja pööran aina enam tähelepanu sellele, et mis kütust ma enda kehale annan. Aga siiski tunnen ja tean, et mul pole veel piisavalt teadmisi ja oskusi õigesti toituda, et see toetaks ka mu treeninguid. Seega õppida on veel palju.

Paar päeva tagasi käisin ka füsioterapeudi juures ja sain teada, et mul on reie lähendajalihase venitus ja kerge põletik. Ja pean viibima veel 10-14 päeva jooksupuhkusel. Võin proovida veel ratast sõita, aga ka mitte igapäevaselt ja üle tunni korraga. Aga kui ratta ajal ka ikka tunda annab, siis ei tohi seda ka ikka teha. Ujumine ja ülakeha treenimine on lubatud. Saan kahe nädalaga treenida endale tugevamad korseti- ja süvalihased ning musklid. :D Kui olen korralik (loe: sõnakuulelik) ja tubli, siis peaksin max paari nädala pärast olema tagasi jooksmas ja 19 juuli sooviks startida Võsu Südasuve Challenge-l. Senikaua pean välja mõtlema, mida see olukord mulle õpetada tahab ja millega enda motoorset rahutust niikaua vaigistan. :-)

Alina valmistub Tallinna maratoniks klubis Jooksupartner Taivo Püi juhendamisel.

Fotod: Elise Saarna