27.jaanuaril Venemaal Peterburis toimunud Elu tee maraton tähistas tänavu oma viiekümnendat juubelit. Juba oktoobris 2018 Poolas olles otsustasin järjekordse osalemise kasuks. Kui mullu müüdi võistlus välja kolme päeva jooksul, siis seekord oli selge, et registreerida saab vaid loetud tunnide jooksul. RussiaRunning teatas, et registreerimine avatakse 1.novembril 2018 kell 12:00. Samuti kinnitas seda ka üks maratoni korraldajatest Anton Uyk. 

1. novembril istusin näpud-hambad ristis arvuti taga, kõik teised veel magasid. Registreerimine avati ja numbrid läksid kui soojad pirukad laadal. Ma ei uskunud oma silmi, numbrid läksid sadade kaupa. Lõpuks pääsesin ma löögile ja sain ennast veebis kirja panna ja Swedpanga kaudu ära maksta. Osalen! 

24. jaanuari õhtul suundusin ma kodulinnast Tartust Narva bussiga oma sõbrale Georgyle külla. Viimane on kohalik ajaloolane ja kunstnik ehk kohaliku intelligentsi esindaja. 

Järgmisel päeval võtsime takso ja sõitsime Narvast välja legendaarse T-34 tangi juurde. Viimane osales Suure Isamaasõja lahingutes ning leiti hiljem Narva jõe põhjast. Tank on ära restaureeritud ning ootab oma külalisi. Seejärel suundusime taksoga Peetri platsi. Vahetasime raha ja jalutasime üle Sõpruse silla Venemaale Jaanilinna. Pärale jõudes avastasin, et lõpuks on Venemaal avatud uus jalakäijate piiripunkt "Ivangorod-1". Vana lammutati maatasa. Pool päeva jalutasime mööda Jaanilinna, ajasime kohalikega juttu ning tegime pilti. Seejärel võtsime takso ja suundusime Parusinkale. Viimane on omaette linnaosa, mis paikneb Venemaal riigipiiril ehk sisuliselt Narva Kreenholmi vastas.

Parusinkal asub Jaanilinna Kolmainupüha kirik, kus keldrikorrusel asub Venemaa Impeeriumi ühe rikkama inimese suguvõsa rahula. Parun Aleksandr fon Štiglits Ludvigu poeg, tema abikaasa Karolina ning kasutütar Nadežda säilmed leidsid seal rahu. Tuleb tõdeda, et parun fon Štiglits õppis omal ajal Derptis. Seega, Eesti inimesed polnud talle võõrad. Jaanilinna Kolmainupüha kirik sai rajatud XIX sajandi viimasel veerandil. Kiriku rajamise mõte tuli parunile seoses tema abikaasa äkilise haigestumisega. Ehitustöödes (22.06.1873-17.08.1875) osalesid vene ja itaalia meistrid. Arhitektideks olid Aleksander-Georg Krakau ja Ivan Stefanits. Tulevase kiriku prototüübiks oli võetud Moskva XVII sajandil valminud Kolmainupüha kirik Bersenevkal. 

Jumalateenistused toimusid kirikus veel 1945. aastal ehk kirik elas üle mõlemad maailmasõjad ja Venemaa Keisririigi kadumise. Kirik rüüstati hiljem. Nõukogude Liidus oli pärast sõda suhtumine religiooni küllaltki külm. Viiest kirikutornist lammutati kolm. Katus ja seinad said samuti kannatada. Sissepääs rahulasse oli maha lammutatud ning hauaplaadid olid paigast ära. Kirik sattus Narva HEJ ehitamise tsooni ning oli kasutusel ehitusmaterjaalide laoruumina. Ei säilinud ühtki puidust eset, alustades aknalaudadest ning lõpetades ikoonidega ehk kõik läks ahju kütmiseks. Samuti ei jäänud alles ühtegi kirikuga seonduvat sümboolikat. Veetaseme tõusu tõttu olid kõik keldriruumid kirikus uppumas. 

Jaanilinnas ja Narvas

1980.aastatel tekkis idee taastada kirik, kuid reaalselt jõuti selleni alles 1997. aastal Aleksander Salõkini eestvedamisel. 7.juulil 2007 restaureerimistööd lõppesid ning Jaanilinna Kolmainupüha kirik nägi taas oma päikest ja ilu. Salõkin (omal ajal teenis mees Nõukogude Armee kahurväe õhutõrjedivisioonis Eesti NSV-s) on ka tänini antud kiriku ülem. Tere tulemast! 

Takso lasi meid Parusinkal maha ja küsis 100 rutsi ehk 1.35 euri. Meie suundusime kiriku suunas. Sibulakujulised kuldsed kuplid tervitasid meid juba kaugelt. Igal pool piiritulbad, radarid, kaamerad ja vahitornid. Jalutasime mööda Venemaa äärt ja tegime rohkelt punaroheliste triibuliste "sõpradega" pilte. Igal piiripostil Venemaa vapp ning oma riigipiiri lõigu number. Seejärel suundusime kirikusse. Kirik oli suletud. Meid tervitasid kohalik peni ja kanad. Äkki kõrval asuvast majast tuli välja üks mees. Sergei avas meile kiriku uksed ja juhatas keldrisse ehk rahulasse. Siinkohal tuleks märkida, et slaavlased on väga külalislahked inimesed. Seega, kes kavatseb võrrelda venekeelseid eestimaalasi venemaalastega - käige ise Venemaal ära, siis saate aru. Jutu käigus selgus, et Sergei on pärit Ventspilsist, aga saatus viis teda Venemaale elama. Mees läks kohe läti keele peale üle. Hiljem kutsus meid Sergei kirikupoodi. Seal sai erinevaid meeneid oma kallimale soetatud.

Kiriku kõrval asub aed, mille taga peitub Jaanilinna HEJ tamm. Kunagi Jaanilinna HEJ varustas elektriga Leningradi metrood. Seoses metroo suurenemisega ei ole enam Jaanilinna HEJ suuteline varustama antud objekti elektriga. Me kutsusime takso. Sellise külma ilmaga jala tagasi kesklinna minna polnud meil soovi. Ca. kümne minuti pärast tuligi takso. Sama taksojuht. Viimane naeris ja lausus, et kas te teate, et meie piirivalve kogu aeg jälgis teid, kuidas te tegite Venemaa Föderatsiooni riigipiiril rõõmsaid klõpse? Vaadake sinna üles, seal radari kõrval naeratab teile kaamera vastu. Erinevaid pilte sai tehtud ligi 700. No juhtub ikka. 

Jõudes südalinna läksime Vene Posti kontorisse, et saata postkaarte Eestisse ja Poola. Hiljerm läksime sööma. Pärast astusin apteegist läbi, et osta rohtusid köha vastu. Siis järgnes kohalik šopping. Alles hilisõhtul suundusime tagasi Narva. 

Stardieelsel päeval ehk 26. jaanuaril ärkasin ma Georgy juures. Pesin ennast, panin riidesse ja suundusin oma suure seljakotiga Narva lossi, et meeneid osta. Hiljem sai tehtud mõned klõpsud Eesti Vabariigi piiril must-valgete triibuliste "sõpradega". Viimastel Eesti vapp ning all riigipiiri lõigu number. 

Pärast kõndisin ma Jaanilinna, kus sai samuti soetatud erinevaid meeneid. Jaanilinna turismiinfopunktist väljudes suundusin Gagarini väljakule ehk südalinna. Seal nägin Voronežimaalt pärit mesinikku, kes müüs mett sealsamas ka täpselt aasta tagasi. Saades teada, et ma kavatsen sellise köhaga külma käes joosta pakkus ta mulle pärnaõie mett ning tegi mulle erinevaid kingitusi, et ma kiiremini terveks saaks. Lahke inimene!  Seejärel suundusin bussijaama. Viimane oli suletud, kuid väljas oli teave, et buss № 842 Ivangorod-Kingissepp-Peterburi väljub Jaanilinnast iga päev kell 06:30 ja 15:10. Pileti hinnaks 400 RUR ehk 5.40 EUR. Ostsin pileti ära ja palusin, et dispetšer ütleks juhile edasi, et ma kiirustan maratonile, mille EXPO on avatud vaid kella 19:00-ni. 

Narva ja Jaanilinn on väga huvitava tausta ja ajalooga kaks vennaslinna, mis asuvad teineteisest kõigest kiviviske kaugusel, kuid samas kahes erinevas riigis. Soovitan teilegi külastada kahte lossi ehk kahte linna ehk kahte riiki.

Buss kimas lumisel maanteel nii, et mul süda tuksus. Isegi Kingisseppast me läbi ei sõitnud, vaid panime otse Venemaa Põhja pealinna. Napilt enne Volosovo rajooni jäin ma tukkuma ja äkki hakkas meie buss libedal teel "tantsu vihtuma". Alles hiljaaegu korraldasin Poolas inimestele nö. ekskursiooni teisse ilma, kui jäin kiirteel hilisõhtul väsimuse tõttu roolis magama ja auto lendast lausa tükkideks kiirusega 120km/h. Õnneks keegi suurt viga ei saanud, ainult auto oli minu verd täis ja aken kostitas mu käsi lahkelt klaasikildudega. Seekord läks õnneks ilma kokkupõrketa, vaid kaks meie ees sõitnud autot lendasid kraavi. Samas bussil läks gaasivedru katki, mida bussijuht parandas küll sealsamas, kuid ikkagi kaotasime ligi poolteist tundi. Saades aru, et ma õigeks ajaks EXPO-le ei jõua saatsin ma SMS-i oma sõbrale Valentin Vatrashkinile, et viimane võtaks korraldajatega ühendust. Anton Uyk, kes oli Elu tee maratonil koos oma abikaasaga Ulyanaga kohtunik, vastas, et nad ootavad mind ära. 

Expol Antoniga

Jõudsin pärale pooletunnise hilinemisega. Õnneks olid Anton ja Ulyana mind fuajees ootamas. Mult võeti arsti tõend ja lasti panna allkiri. Seejärel sain T-särgi ja stardipaketi. Esimesel peal Elu lille monument (sealsamas asub võistluse finiš) ja maratoni logo ning viimases stardinumber, osaleja tunnistus, korraldajate bussipilet, pagasisilt (mida tuli oma pagasile külge siduda) ning erinevad reklaamid. 

Metroos

Hiljem metroos sõites kohtasin oma häid Moskva tuttavaid, kellega sain tuttavaks mullu pärast Elu tee maratoni. Tundub, et Venemaa polegi nii suur ja avar, nagu algul tunduda võib. Tegime koos metroos pilte ning seejärel suundusid jooksjad rongijaama, et sõita stardipaika ehk Vaganovo küla kooli, kus sai tasuta mattidel ööbida. Mina suundusin hostellisse. Viimase asukoht soodne ning hinnaks 500 rubla ehk 6.75 eurot/öö. Käisin duši all ära ja kähku tuttu. 

Vaganovo külakoolis

Lühidalt ajaloost. 27.jaanuaril, Elu tee maratoni toimumise päeval, tähistatakse Holokausti ohvrite rahvusvahelist mälestuspäeva. Just sel päeval 1945.a. vabastas Nõukogude Armee Poolas asuva Aušvitsi (Osventsimi) koonduslaagri vangid. Aušvits oli üks suuremaid natsi surmavabrikutest. Ent selle kuupäevaga on seotud ka teine ajalooline sündmus. 8.septembril 1941 algas Leningradi blokaad, mis kestis ligi 900 päeva. Leningradi-Novgorodi operatsiooni tulemusena suudeti 18. jaanuaril 1943 piiramisrõngast läbi murda ning 27. jaanuaril 1944 Leningrad ka lõplikult vabastada. Leningradi linna blokaad oli kogu II maailmasõja üks kõige ohvriterohkemaid sündmusi. Blokaadi kestel suri haiguste ja nälja tõttu ligi miljon inimest. 

27. jaanuari hommikul pesin, sõin paar kakao kohukest, korjasin kõik oma asjad kokku ning suundusin Chernyscevskaya metroojaama poole. Üks metroo peatus ja olengi Finlyandski rongijaama ees. Seal pikk järjekord busside taga. Õnneks järjekord hakkas kiiresti liikuma. Umbes paarikümne minuti pärast olin juba bussis, mis viis meid Vaganovo külla. Vaganovo koolihoones sai riietuda. Väljas oli paras pakane ja paistis ilus ümmargune päike, mis sooja siiski ei andnud. 

Koolihoonest viisid bussid meid stardipaika ehk Kokkorevo külla, kus asub blokaadirõngast läbimurde monument. Viimane kujutab endast kaht joont, mis pole omavahel lõpuni ühendatud. All põles Igavene tuli ning selle taustal jäätunud Ladoga järv.

Maratoni start anti täpselt keskpäeval. Algul pidime me läbima ühe 2,5km lõigu ning seejärel tuli ots ringi keerata ja suunduda tagasi Kokkorevosse. Hiljem jõudsime taas Vaganovo külla. Aga seekord jooksime külast lihtsalt läbi. Väljas oli külm ning paistis reetlik päike. See oli viies kord, kui ma osalesin Elu tee maratonil. Varem olid pühapäeviti kõik kioskid ja kauplused suletud. Kuid seekord oli kõik lahti. Järgnes Irinovka küla. Seejärel Rahja küla, kus juba poole maa peal tundsin külma. Stardihetkel oli tosin kraadi pakast. Seejärel järgnes Proba küla, kus sai korraks lühikesel metsapausil ära käidud. Igal pool väljas lehvisid valge-sini-punased Venemaa lipud, väljas fotograafid, kaaselajad pasunatega, politsei, kiirabi, päästeamet, kohtunikud ratastega, turvamehed jne. Autoteed olid liiklemiseks võistluse ajal suletud. 

Iga viie kilomeetri tagant oli teeninduspunkt, kus pakuti kuuma teed, soola, suhkrut, banaane, rosinaid ja WC kasutamise võimalust. Mina tankisin ennast kuuma tee ja rosinatega. Koos maitsevad need suurepäraselt. Seejärel järgnes Romanovka küla, kus ma sain oma Moskva sõbrast Dmitryst mööda. Samas hakkasin tundma, et mul on külm ja olen läbimärg. Pole midagi parata. Tuleb tempot tõsta, ei muud midagi. Yes! Vsevolozhsky rajoon. Seejärel jooksime me Elu tee autojuhtide mälestusmärgist mööda. Viimane avati hiljaaegu ehk 2012. aastal. Mälestusmärk kujutab endast 1,5 tonnise GAZ-AA (toodetud Ford-AA baasil) veoauto üksühele pronksist koopiat. Just sellised "polutorkad" vedasid linna blokaadi ajal mööda Elu teed söögikraami ning tagasi tagalasse sõites võtsid peale evakueeritud elanikke. Sageli vajusid autod pommitamise tulemusel Ladoga järve jääst läbi. Just seal ehk Elu tee 10.kilomeetril, kus paiknebki eelnimetatud mälestusmärk olid kõige sagedased õhurünnakud.

Monument "Läbi murtud piiramisrõngas" Kokkorevos

Ees ootas mind veel 6,8km lõbusat jooksmist mööda maanteed A128, mis on Tallinna Pirita tee analoog ehk kaks rida sinna ja kaks tagasi. Parempoolsed ehk sinna viivad read olid liiklemiseks võistluse ajal suletud. Ma hakkasin tundma, et õhutemperatuur aina langeb ja lisasin hoogu juurde. Finišini vaid 5km. Mõtlesin, et joon viimast korda kuuma teed. Viimastel kilomeetritel märkasin, kuidas mõned jooksjad kes enne olid must ees, nüüd jäid selja taha. Samas paljud niisama alla anda ei soovinud ja hakkasid mulle kuklasse hingama. No seegi hea motivatsioon.

Viimasel kilomeetril kuulsin ka kaugelt kommentaatori häält. Yes! Ongi finiš lähedal. Leidsin ühe mehe, kellega koos jooksingi lõpuni välja. Tehtud! Minu 76. maraton jäigi selja taha! Huraaa! Ajaks sain 4:57:44. Viimane andis mulle 1369-st lõpetajatest 1215. koha (vanuseklassis M23-39 koht 567). Suure aplausi saatel võeti meid finišis vastu, pandi õlgadele termotekk ning autasustati suure ilusa medaliga. Viimane oli väga ilus. Lint oli "Leningradi kaitsmise eest" (antud medaliga oli autasustatud juba sõja päevil 1 miljon 470 tuhat, neist 15,5 tuhat last) medali lindi värvidega ehk roheline ning keskel tumeroheline joon. Medal oli Elu lille monumendi kujuga, millel peal koolilaps ja sõnad: "Las alati paistab päike". Elu lille monumendi taga asuvad kasepuud - neid on seal täpselt 900 sümboliseerimaks blokaadi kestust.  2011. aastast seovad Peterburi 214. lütseumi koolilapsed igale puule ühe kolmnurkse kujuga punase lipsu. See on sümboolne au andmine nendele lastele, kes hukkusid blokaadi ajal ehk ei näinudki õnnelikku täiskasvanu elu. Finišis tegin ma Venemaa Armee Kindral-leitnantiga ühise pildi. Viimane on täpselt samamoodi nagu minagi terve elu olnud täiskarsklane ning pooldab tervisliku eluviisi. 

Finishis

Maratoni võitis klubi "Tüüpiline maratoonar" 27-aastane esindaja Aleksander Pavlenin Peterburist ajaga 2:33:51. Naistest oli kiirem klubi "Chips Crew 783" 26-aastane jooksja Ksenia Avdeeva Moskvast ajaga 3:05:51. Viimase lõpetanu ajaks fikseeriti 6:26:13. Vaatamata sellele, et ajalimiidiks oli kuus tundi, ületajaid keegi katkestama ei sundinud, sest ilmaolud olid sel aastal karmid. 

Neid, kes polnud maratoni distantsiks veel valmis ootas 5km distants. Lühikese distantsi lõpetas 894 jooksjat (mullu 579). Tuleb tõdeda, et vaatamata sellele, et kõik numbrid said registreerimise ajal momentaalselt välja müüdud, ei ilmunud paljud külma ilma tõttu starti. Siinkohal sooviksin ma tõdeda, et maratoni populaarsuse ja osalejate arvu kasv on lihtsalt meeletu kiire! Kui mullu +3 C kraadiga lõpetas maratoni 882 sportlast, siis sel aastal -18 C kraadi juures finišeerus 1369 maratoonlast. 

Pärast võtsin oma pagasi ja suundusin teisse bussi, et sõita linna sauna. Teel vaatasin oma mobiiltelefoni, kuhu oli RussiaRunning tiim saatnud SMS-i minu tulemusega. Saunas võttis mind külalislahkelt vastu sama töötaja, kes on olnud juba seal tööl minu teada vähemalt viimased seitse aastat. Saunas sain ma tuttavaks Toleutay Zhamanbekiga, kes tuli Peterburi Kasahstanist. Tuli välja, et see mees on ka "BIM" maratoniklubi liige, nagu minagi. Pärast sauna läksime Peterburi Kalinini rajooni hoonesse, kus toimus võitjate autasustamine. Kusjuures, üks vanem meesterahvas Eestist pääses oma vanuseklassis pjedestaalile.

Pärast autasustamist sain antud maratoni autori blokadniku Grigory Kolgashkini ja tema abikaasaga pildile. Grigory pole tänini kordagi puudunud ühelgi Elu tee maratonil. Tubli jooksja, meistersportlane kergejõustikus, hetkel treener. Kolgashkini vanuseks on 87. Tubli mees! Pärast fotografeerimist suundusin Toleutayga hostelisse. Sealne hostel oli eelmisest parem ning ka odavam ehk öö maksis kõigest 260 rutsi ehk 3.50 euri. Pole paha. Eelnevalt leppisin Pihkva maratoniklubi "Skobar"  presidendiga kokku, et pärast võistlust nende liige Igor võtab mind Peterburis oma auto peale ning viib tasuta Pihkva. Igor raporteeris SMS-i teel, et on Egiptuse majas ööbimas. Tuli välja, et viimane asub minu hostellist kõigest paar maja edasi. Panin oma asjad pessu ja läksin välja jalutama. Sõin kui näljane hunt. Kohalikud pirukad on väga hea maitsega. Njäm-njäm. Öösel väsimusest kiikudes jõudsin tagasi hostelisse ja läksin magama.

Koos maratoni idee autoriga (ja tema abikaasaga)

28.jaanuar. Hommikul pesin ennast, korjasin oma asjad kokku ja sain Igori ja tema abikaasaga kokku. Meie suundusime autoga abikaasa emale külla. Viimane oli väga külalislahke blokadnik ehk nõukogude intelligentsi esindaja. Väga soe vastuvõtt. Peale külaskäiku suundusime Pihkva. Kella 15 paiku olimegi päral. Öö sealses hostelis maksis 500 RUR ehk 6.75 EUR. Samas, kuna hostelis oli inimesi vähe, sain ma üksinda toas rahulikult magada. 

29.jaanuar. Ärkasin üles, pesin ennast ja suundusin bussijaama. Ostsin № 626 Pihkva-Narva bussi peale pileti Tartuni. Viimane maksis 570 rubla ehk 7.70 eurot. Õhtul olingi tagasi kodus. Nii lõppeski minu jaoks 50. rahvusvaheline Elu tee maraton, mis oli pühendatud Leningradi fašistliku blokaadi 75.vabastamise aastapäevale. Pool sajandit ilusat traditsiooni, kus jooksmisel mälestatakse blokaadis hukkunuid. Üks antud võistluse deviisidest on: "Elu tee maraton toimub iga ilmaga", ning loosungiks on Olga Berggoltsi sõnad: "Keegi pole unustatud, miski pole unustatud".  

Lõpetuseks. Tuleks tõdeda, et see oli mu elu kõige külmem maraton. Stardis oli tosin kraadi pakast, kuid finišeerumise ajal näitas termomeeter -18 C. Ma tundsin ennast kui külmunud küülik. Kõik oli nagu aegluubis. Kui tavaliselt Elu tee maratoni finišis tunned juba kevade õrna lõhna, siis seekord oli tunda tugevat talvekülma. Aga seegi hea, sest kogemused on siiski meile eluks vajalikud. Nt. kui minul oli seljas mitu spordikostüümi, jalas kaks paari pükse, peas paar mütsi ning kätel kaks paari kindaid, siis mõned jooksjad jooksid sellise pakasega lausa šortsides ja T-särkides. Järeldused tehke juba ise.

Maratoni meened

Meie lugejaskonnale soovin ma ilusat talve jätku!

Parimate soovide ja austamisega,

David Arutyunyan Tartust.