Aasta 2020 koroonakriisi mõju rahvaüritustele pole võimalik alahinnata – kui esialgu lükati paljud rahvaspordiüritused edasi sügisesse, siis järjest jäävad needki ära ja muutuvad virtuaaljooksudeks. Aga kuidas edasi? Kas seljatame viiruse, või peame õppima temaga edasi elama? Kui massiürituse korraldamine tundub praegu „pidu katku ajal“, siis piisavate ettevaatusabinõude korral ei peaks me enam üritusi täielikult lukku panema. Julguse võttis kokku Vilnius.

Vilnius näeb täna pisut teistsugune välja kui Tallinn. Kõikjal siseruumides kantakse maske, taksodes ja ühistranspordis on maskid kohustuslikud. Nii ka maratoni võistluskeskuses, kuigi see oli vabas õhus. Vilniuse katedraali ees suurel aiaga piiratud alal pidid nii korraldajad kui võistlejad kandma nina ja suud katvat maski, vaid söömiseks-joomiseks võeti see ära. Hakkas silma, et leedulastel on paljudel juba korduvkasutatavad riidemaskid, mitte ühekordsed meditsiinilised (mis kergesti katki lähevad). Stardikoridori sisenedes ja starti oodates pidi samuti veel mask ees olema, vaid mõned hetked enne starti võis ära võtta. Korraldajad siiski üleliia karmid ei olnud, kedagi maskita ära ei saadetud, rõhuti rohkem vastutustundele. Stardikoridor oli küll jagatud sektoriteks vastavalt eeldatavale lõpuajale, aga vahetult enne starti võeti eralduslindid ära.

Vilniuse maratoni medal, foto: Arunas Dubinskas, Facebook

Pärast stardipauku kell 8:30 läks maraton juba tavapärast rada. Ilm oli jooksjatele ideaalne – kerge pilvealune, temperatuur u 18 kraadi. Vilniuse maratoni rada kulgeb piki Nerise jõge, esimene pool kesklinnast ida poole, teine lääne poole ja viimane 10km on kesk- ja vanalinnas. Kogu trass on ühel suurel ringil, tänavad liikluseks suletud. Joogipunkte oli väga tihedalt, pakuti vett ja mõnes kohas spordijooki, geele ega suupisteid mitte. Jõe kaldad on kõrged ja kui rada kulgeb jõest eemale, tuleb läbida arvestatav tõus, teistpidi on mõistagi allamäge, aga jooksjad teavad, et sellest pole palju abi.

Kui esimesed 7 km ülesmäge polnud värske jalaga arugi saada, siis 10-15 km tuli võtta mitmeid tõuse ja poolmaratonini jõudes oli lisaks üsna tugev vastutuul. Kilomeetrid 22-25, kui jõuti lauluväljakuni, olid samuti ülesmäge. Natuke leevendust pakkus lauluväljakult alla jõeäärsele promenaadile tulemine kuni 31. kilomeetrini, aga sealt edasi lookles rada linnavahel põhiliselt jälle ülesmäge, sest kõrgeim punkt oli vanalinnas 40. kilomeetril. See tegi raja lõpuosa päris raskeks. Spordikell näitas kokku 140 tõusumeetrit. Finišis medal, nagu ikka, ja joogivett võis võtta nii mitu pudelit kui vaja. Ja olgem ausad, ega siis enam maski ettepanemine nii meeldiv ei olnud, aga sai seegi tehtud.

Kokkuvõtteks – vaid maratoniks Vilniusesse reisida koos ööbimisega on mõistagi kulukas ettevõtmine, aga kui on motivatsiooni – näiteks isikliku rekordi püstitamine, milleks vist sel aastal enam võimalust ei tule – siis tasus käia. Vaatamata raskele rajale õnnestus aega parandada kuue ja poole minuti võrra: 3:21:40, ilus 100. koht 512 osavõtja seast. Eestlasi oli lõpuprotokollis alla 10. Vilniuse maraton ei ole kuigi rahvusvaheline, aga võitu neil siiski koju ei õnnestunud jätta – esikoha noppis lätlane Dmitrijs Serjogins ajaga 2:19:48. Mis peamine – kõik on võimalik ka koroona-ajastul!

Kõiki Vilniuse maratonil startinud Eesti jooksjate tulemusi vaata Marathon100 veebilehelt SIIT.

Marathon100: Vilniuse selleaastasest maratonist võttis osa 3550 jooksjat, kellest 512 lõpetas pikima distantsi.